Elukool ja põlluramm

Mis kuradi värk mul nende hommikutega on? Aru ma ei taipa. Nagu kuradi koolipoiss. Õhtul on kõik maru tore, nägu peeretab peas, nali jookseb, elu tundub nagu lill... Hommikul löön aga silmad juba tund enne äratust lahti ja hakkan ohkima. Ega üles tulla ju ometi taha. Lihtsalt kügelen teki all ennast küljelt küljele loopides ja jonnin "Ei taha üles tulla, ei taha!!!" Muti vahepeal kiikab üle ukse ja vangutab lihtsalt pead.

No mingil hetkel kratsin oma tahtejõu riismed kokku ja lohisen vannituppa. Seal algab mediteerimise teine tasand. Kuna ma tean, et ilma külma duššita ennast käima ei saa, siis seisan paljana kraanist kinni hoides ja hingeldades kuni enam tagasiteed ei ole ja külma vurtsu endale pähe julgen suunata. Järgnev kohustuslik vokaalpartii sundis kunagi last teisel pool ust hõikuma: "Issi, kas kõik on korras? Mis juhtus, kas sa said haiget?" Enam mitte. Nüüd võin ma seal päriselt puusaluu puruks prantsatada. Pere kustutaks rahulikult koridoris tule, lukustaks välisukse ja suunduks oma päevatoimetuste juurde.

Kui ma poole paruka hävimise hinnaga lõpuks kammi juustest kätte saan, üritan üle arulageda buldogi kööki pääseda. See siiberdab jalus nagu kuramuse palderjanideliiriumis kõuts. Ma arvan, et ta loodab mu pikali kukutada ja siis kõri läbi närida, mis muud. 

Millegipärast on inimkond otsustanud, et kindlasti tuleb täielikuks ärkamiseks käivitada raadio ja üks kuum kohv vormistada. No eks ma proovin kah inimene olla. Aga eetris lastakse muusika pähe mingit munadeta kenkadiveid ja kuulajaid kostitakse mängudega stiilis "arva ära, mis numbrit ma praegu mõtlesin!" Kohvist on täpselt nii palju abi, et saab rutem peldikusse väärtkirjandust lugema.

Muidu võiks ju ergutuse mõttes jala tööle minna, aga kogu linna katab mitmendat päeva elus sita hais, mis silmad vett jooksma paneb. Okei, no keda ma petan, kõndida tegelt kah ei viitsi. Ega ma tsikliga tööle töristades seda rammusat aroomi vähem ninna saa. Aga sellest muidu nii karuse mulgi tolerantsusest ma antud punktis aru küll ei saa. Tangusoola hinda kaubeldes venitame kasvõi torupilli pooleks, aga pasapoliitika eeskujuks näikse India võetud olevat. Kui lehma tänaval lesimas näen, kaalun maakonna vahetust.

Oot, kus ma nüüd jäingi? No ühesõnaga - edasi katsub kavaler läbi päeva laveerida sedasi, et märkust või mitterahuldavat päevikusse ei saaks ja esimene naeratus tuleb näkku alles pärast tööd kaupluse suunas vingerdades. Iga minutiga annab väsimus jälle järele ja kõik algab otsast pihta. Nagu värvilistest munadest DNA biheeliksi spiraal bioloogiaklassi riiulil. Surmani koolipoiss? Kurat, elukestev õpe eeldab kah vahepeal mingit tühjakslaadimist. Ma ei mõtle, et põrutaks paariks aastaks karuperse parvetama või kakerdaks kreemitatud nägudega yuppiede seltsis nädalalõpul mööda tulist sütt. Lihtsalt lükkaks toru välja ja otsiks ennast rahulikult üles, nii et jooksma ei peaks. Kes see minusugust laugastest ikka välja kakkuda enam jõuaks.

Aga praegu tõstaks tuju järgneva kergemuusikapalaga: