Oeh. Reedel käisin linna juubelipeol kultuurimajas. Mitte, et keegi mind sinna kutsunud oleks, aga Muti võttis mu käevangu. Otsisin paar tundi ahastades mööda elamist kingi ja olingi valmis. Naabrimees kõlgutas juba õuel jalgu ja törises omaette. Oli endal terrassivärava kinni pannud ja sõimas üle selle koera. "Noh, mis lahti?" uurisin. "Mis ta, sitt, ikka. Telefon kadus jälle ära ja läksin tuppa otsima. See pistis mul laua pealt viinamarjad perse! Nüüd pole viski kõrvale midagi ampsata," osutas ta pika mokaga laual tilkuvale lödihunnikule. Peni teeskles, et tal on teise hoovi otsa asja. Siis märkasin, et Naabrimees on samuti endale kingad jalga surunud. "Tohoh! Emale lähed külla või?" - "Mine munni, mis ma ei või kena välja näha või?" - "?!?!" - "No tulen kah vaatan selle linna peo üle," irvitas karvik ja viskas tuima näoga sada grammi burbooni habeme taha.
Üldiselt sõidutas takso meid läbi aegade kõige ebareaalsemale sündmusele. Ma olen üsna kindel, et Naabrimees oli ainus, kes selle nägemise eest raha maksis. Äkšon juba käis. Valgusime vaikselt rõdule, käes ukselt haaratud hapu ollusega pokaalid. Tundsin kõrva ääres vihisemas rütmilisi tuulepuhanguid - mitukümmend pasunapiilut tõmbas laval fraaside vahel uut hapnikuannust kopsudesse nii, et dirigendi parukas seksikalt Leningrad Cowboys´i soenguks viskus. Saalis lasid mõned puusaproteesiga fokstrotilõvid tantsukintsudel rivitult käia. Naabrimees vaatas mind Shreki multika kassi pilguga: "Piiluks äkki puhvetisse?"
Võtsin vanemat inimest kuulda ja sedasi istusimegi järgnevad tunnid valge linaga kaetud laua taga ja maksime iga lonksu eest pudeli hinna. Naabrimees käis ainult saali ust paar korda sulgemas, et pumpsutamine mõttelõnga sassi ei ajaks.
Meie joviaalset laudkonda väisasid erinevad gastrollivad artistid ja nõnda avastasime end mingitel segastel asjaoludel üle tee kõrtsus tühjal pilgul fonode taustal kõõrutavat Toomas Anni poega kuulamas. "Kes see sipsik on?" piidles Naabrimees estraadiartisti kass Basilio naeratuse saatel. "Tauri oli vist" - "Hmm. Minu meelest on tal Toivo nägu. Hihihii!" itsitas karvapea nagu väike tüdruk.
Järgmisel päeval piirdusime teineteisele läbi akende lehvitamisega. Nagu pätti teinud poisiklutid, kes on naabrimehe autokummide tühjaks laskmise eest koduaresti pistetud. Aga muidu oli selline mõnus nädalalõpu tunne. Kui mulle üks EMOR-i tädi helises ja Eesti tanklakettide kohta veerand tundi küsimusi esitas, sulatasin ta nii ära, et oleks teine mu peaaegu kohtingule kutsunud. Ja seda ilma vastusevariantideta "ei ole nõus", "pigem ei ole nõus", "pigem olen nõus" või "täiesti nõus".
Eile oli Muti imekombel nõus minu raudse ratsu tagaistmele ronima ja proovisõidule tulema. Motivatsiooni jõud, ma ütlen. Õnneks valas ka vihma. Liuglesime kiivrite kolksudes ja ilmataadi sitta tuju trotsides tiba ringi ning jõudsime möödaminnes ka ühe intervjuu anda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar