Räägime asjadest nii, nagu nad on

Rääkisin täna telefonis emaga. Ta hurjutas minuga, et ma kirjutan viimasel ajal nii hirmsaid asju. "Ainult üks joomine ja ropendamine. Mis toimub? Eino, kirjutada sa oskad, aga kas siis peab kohe niimoodi?"

Nüüd tuleb minu suur ülestunnistus. Ma ei tea, kas keegi peale seda enam mu blogi lugema vaevub. Aga on tagumine aeg tõde kogu oma koleduses päevavalge kätte kiskuda. Las seisab me ees alasti kui osaühing Aadam & Eeva enne kurikuulsat puuviljaintsidenti. Vaatab oma rahvale näkku nagu ausaks maganud poliitik ja kraaksatab ilma seebimullisaju ja poleeritud hambapärlikeeta: "Euroopa Liit on kloaak!" Ja edasi on kõik rahva teha. Laululind on vabadusse päästetud ja liugleb horisondi suunas. Aplodeerige või vajutage päästikule. Siit ta tuleb:

KÕIK MU KIRJUTISED ON LIHTLABASED LOOMINGULISED LIIALDUSED!

Veelgi enam. Ma astun veel ühe sammu ja kirjeldan selle tõestuseks tänast päeva, nii nagu see tegelikult oli. Lugege, kui julgete!

Ärkasin hommikul täiesti värskena. Mu hingeõhk lõhnas koduaiast nopitud roosikimbu järele, isegi soeng oli laitmatu. Öösel olin näinud kauneid unenägusid ontlikult riietatud vastassugupoole esindajaist, kes pühkisid riiulitelt tolmu ja deklameerisid malbel häälel Jean-Pierre Berangeri luuletusi. 

Ringutasin ning õhkasin õnnelikult: "Tööle!" ja keksisin lapseliku usinusega kööki, et vormistada endale klaas värskelt pressitud apelsinimahla ning hammustada kõrvale üks mahebanaan. Tütreraas oli ennast juba varakult üles ajanud ning kilkas: "Täna on lisaks pikale koolipäevale veel muusikakool kah! Nii äge! Emme, vii mind palun ruttu kooli!" Emme läkski. Tal olid juuksed palmikusse köidetud ning samm nõtke kui priimabaleriinil. Enne seda oli ta jõudnud koristada kõik toad ja virgutada keha ning vaimu hommikuse joogaseansiga. 

Oli kuulda kuidas naispere väljus väravast perfektses korras veermiku ja mootoriga masinal, mis ei võtnud piiskagi kütust. Väljalasketorust lendas liblikaid kui kindel liiklusvahend tänavanurga taha kadus. Enne kodunt lahkumist tegin oma pangaarvelt kiired annetused nälgivate kunstnike fondile ning naisõiguslaste metallitööringile.

Päev oli täis askeldusi ja rõõmu. Naersime kolleegidega sundimatult kogu päeva ning liuglesime justkui haldjad printeri ja kohvimasina vahet. Leidsime mitu hetke ka jõuduandvateks grupikallistusteks.

Koduõuel kohtusin Naabrimehega, kellel oli ühes käes suhkrukringel ja teises omatehtud rabarberimahlapurgike. "Kallis sõber, see magus pagaritoode on sulle. Mõtle seda mäludes kaunitele hetkedele, mida siin õuel koos veetnud oleme ning ole iga päeva eest tänulik!" Lahke härra keeras ümber ja keksis paarishüpetega toa suunas. Paraku astus ta taaskord koera junnikese peale. "Ahsamait!" mühatas džentelmen ja viibutas isalikult muiet varjates koerale: "Oh sind kelmi küll!" 

Praegu lõpetan oma õhtust redisesalatit ja rüüpan tubli sõõmu värsket allikavett. Vaatan veel internetis ära kõigi erakondade valimisplatvormid ja poen naisukese kaissu. Homseni, sõbrakesed!