pühapäev, 26. veebruar 2012

Kuidas Priksid romantikat tegemas käisid

   Maru suur auk jälle kirjutamisse sisse jäänud. Viskan ta õige täis. Õnneks pakkus elu ise head materjali. Kogu pull sai alguse eelmise aasta detsembrist kui ostsin cherry.ee keskkonnast ühe jahilossi supersoodsa romantikapaketi vautšeri lukssviidi ja kolmekäigulise hõrgu õhtusöögiga. Meil selline kena traditsioon nõndaviisi pulma-aastapäevi tähistada.
   No läks sedasi, et alles kaunil vabariigi aastapäeval tekkis võimalus see ära kasutada. Esimese häirekellukese sain päev enne minekut kui saatsin jahilossi juhatajale kirja, et ikka tuleme ja kuna neil check-in ja söögiaeg jms on. See kiri oli proua juba nii segadusse ajanud, et sain vastuseks ainult kirja sisuga "tere tulemast meie jahilossi!".
   Jõudsime siis kenasti kohale. Maja väljast täitsa nunnu aga kahtlaselt pime ja vaikne. Järsku lendas üks pisike küljeuks lahti ja üks lehmatalitaja välimusega memm kriiskas üle õue: "Tere tulemast meie jahilossi!". No selge. Perenaine isiklikult. Proua vehkis kätega kutsuvalt ja rääkis dramaatilise loo sellest, kuidas peauks on kinni paisunud ja kahjuks tuleb meid tagauksest sisse paluda. Läbisime laosarnase ruumi, mis oli täis kasutatud riideid. Nimelt teenis perenaine lisa humanitaarabi kraamiga hangeldades. 
   Selgus, et olime maja ainsad külalised tollel õhtul. Oh ülla-ülla, eksole. Meid juhatati tuppa ja paluti nõudval toonil jalanõud kohe ära võtta, et "voodisse musta ei kannaks". Leppisime kokku õhtusöögi kellaaja ja jäime vedelema. Tuba oli iseenesest hubane. Väljakutseks oli aga vana hea peldikuskäik. Seal oli nii kitsas, et pidin soorituse tegema poolest kerest üle kraanikausi rippudes. Ja öökappidel olid pakid pabertaskurätikutega. No, et kui nutt peaks peale tulema või nii.
   Kuna majas ühtegi televiisorit polnud, hakkas toas lõpuks igav ja suundusime väikesele dringile. Juhataja, kes tundus olevat majas üksi, täitis kõiki ameteid ja tõi meile joogid. Üksiti haaras mu käest tikud ja lõi teeküünaldele tule otsa, et meil oleks "hubasem rääkida". Väga pikalt meil iluleda ei lastud. Majaproua andis teada, et "nüüd võtate oma joogid kaasa ja tulete jahisaali, ma panin teile sinna vähe rosoljet valmis". Kehitasime õlgu ja kuulasime sõna.
   Jahisaal oli võimas. Et selle nime õigustada, oli liimiga tapeedi külge pikaks tõmmatud midagi nirgi sarnast. Koos vastasseinast turritava kana noka suuruse kitsesarve otsaga moodustasid nad omamoodi kõhedusttekitava koosluse. Kuskil kapi all üürgas läbi sahina Vikerraadio. Jagasime kausikese rosoljet sõbralikult ära ja jäime ootama. Järsku pistis ukse vahelt sisse laia naeratuse saatel üks pisike väljaveninud rindade ja kolme hambaga vanamutt. Ilmselgelt polnud ta meie kohalviibimisega arvestanud, sest ta tegi õhus 180-kraadise pöörde koos kohmaka "tere"-ga ja kadus kiirelt tuldud teed. Hiljem saime teada, et see oli ühes isikus teenijatüdruk, köögiteenindaja ning koristaja. Vähemalt selliseid ametinimetusi kasutas perenaine.
   Praadi jõllitasime mõlemad mõnda aega jahmunult. Seal oli kild sealiha, millega võinuks muretult naelu seina koputada, hunnik hapukapsast ja midagi mikrouunis õhku lastud köögiviljade sarnast. Aeg-ajalt pistis kelmikas lehmatalitaja oma lõhkenud kapillaaridest punased põsed  ukse vahelt sisse ja uuris, kuidas maitseb. Ei julgenud toitu laita. Kui kord jõudis magustoidu kätte, tõi daam meie ette pooliku assortiikarbi ja ütles: "Võtke vabariigi aastapäeva puhul. See on Belgia sokulaad. Ma jätan karbi siia, siis võite veel võtta!". Napsu eest soovisin maksta kaardiga. Seepeale kutsuti mind "kontorisse". Jälle tuli suruda enda läbi kasutatud riiete lao ja vabaneda uskumatuna tunduvast summast - 25st eurost. Kui trepist üles toa poole liikusime, kõlas veel alt kilehäälne "ilusaid unenägusid" ning majaproua pilgutas kelmikalt silma. Keerasin toa ukse seestpoolt lukku.
   Hommikusöök oli nii sürreaalne, et julgesin manustada ainult ühe keedumuna. Kõik asjad laual olid soomekeelsete kirjadega ja ületanud realiseerimistähtaja. Humanitaarabi, mis muud. Ega sedagi palju polnud: mingid krõbinad ja jogurt, paar tükki kahtlast kala ühe purgi põhjas ning võinoaga tükiks surutud kaks kuivanud juustuviilakat, millele oli kaunistuseks juurde pandud paar rohelise sibula lehte ning kooritud pruunikstõmbunud õunaviil. Proua ise ütles, et ta ei hakanud putru tegema, see olevat nii tavaline. Pidin kohvi nina kaudu tassi tagasi purtsatama kui pai perenaine tuli kausikesega, kus oli kaks kaerahelbe küpsist ja kommi (loomulikult Soome oma) ja ütles: "Panen teile natuke komplimente kah!". 
Jooksin üles pakkima. Viisaka inimesena kirjutasin külalisteraamatusse, et oli lõbus ja omapärane ning perenaise lootusrikka hüüde saatel, et ehk viime siit kaasa ikka positiivse sõnumi, jooksime hüsteeriliselt naerdes auto suunas. Maanteele keerates käivitasin raadio. Kõlas alljärgnev kergemuusikapala. 

reede, 10. veebruar 2012

Kaasaegsetest koopainimestest (Naistelehe Nipiraamatu jaanuari kolumn vist)


 Viimase kuu jooksul pole mul mahti olnud isegi leivale võid määrida, olen pidanud viimases hädas jooksu pealt sula liha haukama. Õlutki pole saanud juua. Eriti. Kogu jama on selles, et just siis kui olime Naabrimehe onnil uste ümbertõstmisega ühele poole saanud ja kuvaldad nurka visanud, et kevadeni õndsat joodikuelu naudelda, käis minul peas plõks. Oleks see veresoon olnud, oleks kõik mõneti rahulikumalt läinud. Aga ei. Tundsin järsku, et hädasti on vaja õue peale niiöelda loomepunker valmis meisterdada.
Raha nagu eriti ei olnud. Kunagi pole mingitel kahtlastel asjaoludel. Seega otsustasime ära kasutada kõikvõimalikud ehitusjäägid, mis kuuri alt leidsime. Ja kuna enamik töid on meile väga ebamugavad ning hingamist takistavad, võtsime appi ühe sajakolmekümnekuueteistkümneaastase kroonilise möla- ja kõhutuultepidamatusega taadi. Tragi härrasmees tõi jalgrattal entusiastlikult pendeldades kodust kaasa kogu oma maise vara alates ämbritäiest kruvidest ja lõpetades suure jalgadel ketassaega. Ise säras kui granaadi leidnud püromaan ja kiitis, et maru hea on vahest vanamuti juurest minema saada. Esimese asjana lasi ühe kruvi poolest saati seina ja jäi seda uhkusega kauniks veerandtunniks imetlema. Siis riputas sinna uinuva kilpkonna väledusega oma jope. Mastaapne kinnisvaraarendus võis alata.
Päevad läbi kostis putkast kopsimist, saagimist, summutatud sajatusi ja muud säärast. Eks me käisime taati ikka iga päev üle kah vaatamas. Mõnikord polnud vahepealse ajaga justkui midagi muutunud, aga vanahärra marssis lood õlal edasi-tagasi ning teatas reipal häälel, et pole probleemi. Ega vist olnudki. Jättes kõrvale tõsiasjad, et põrandat värvides ei saanud ta vist kohati aru, kustmaalt õige sujuvalt viimane seinaks üle läks ja et viimased kolm päeva on meistrimees vilkalt ent viljatult tegelenud ukse ette panemisega. Ütles just, et homsega peaks „värgi tööle saama“. Igatahes olen kõige kiuste oma kunstitemplisse sisse kolinud kõigi oma pillide ja arvutitega. Ja raamatutega. Ja televiisoriga. Eile käisid sõbrad kohta üle vaatamas ja tõdesid, et ainult diivan on puudus. Lubasid organiseerida. Tundub olevat igati koššer ja feng shui ja tšakra-hujakra koht, aga ega enne öelda tea kui seal tööd pole proovinud teha. Mina pole veel jõudnud. Seal on ilma selletagi päris tüüne olla.
Sedasi hellasti raamaturiiulite vahel tugitoolis jalgu kõlgutades ja valju muusikat nautides leidsingi ennast just mõttelt, et mehed on kaasaegsed koopainimesed. Me vajame neid, me ülistame neid. Me oleme koopausku. Te ei kujuta ette kui palju mul neid siin krundi peal on. Alustades lugemissaal-ideedeinkubaator-tualetist. Pooled Eestimaa metsadest on minu ja Naabrimehe nõudmisel prussideks ja laudadeks hekseldatud. Sest kindlasti peab mõlemal olema oma hubane päikesevarjuga terrass, mõnus nurgakene kasvuhoonesse laotud puuriitade vahel, hingepaitav istumine garaažis, kõigi viledega väliköök ja enesestmõistetavalt tervisekants sauna näol. Mõttes mõlgub ka rohelusse mattuv lehtla tagaõuel kui lapsele selgeks suudame teha, et tal ronimispuid vaja ei lähe. Hea, et enne mind ikka tuld tegema õpiti. Muidu peaksin teie jaoks maitsva roa asemel oda ja piisonit pildistama.

Hõõrud ripsprae tüki sinepi ja soolaga sisse, juurde paned kartulit, küslat, sibulat, paprikat ja paar chillikauna. Paar loorberilehte ja mõned vürtsiterad võib kah juurde visata. Ja kartulitele kerge suitsumaitse andmiseks on hääd suitsuvorstiviilakad. Potipõhja valad pool õllekannu vedelikku, milleks on vees lahustet puljongikuubik, surts balsamveiniäädikat ja näputäis suhkrut. Ja siis nii 180 kraadi juures ahju. Kohe mitmeks tunniks. Vahepeal piilud, et ega vedelik pole ära kadunud ja paned vajadusel õllekannust selle teise poole juurde. Sulab suus!

Vaese mehe Pratchett


Kuidas me ühel kenal õhtul Sõbraga MSN-is napsutasime...

Sõber ütleb:
...prätsett teeks sest terve raamatu
myrakas ütleb:
just. ja Tema oleks kah seal sees
Sõber ütleb:
Ta oleks pisike, roosa, kuri ja kogu aeg pohmellis
myrakas ütleb:
ja fooliumisse mähitud. teda nähakse tihti koos Sellega ja neil mõlemal oleks väga ropp suuvärk
Sõber ütleb:
nad on esimesed ühemunakaksikud, kes võitsid olümpiamedali meeste paarisvettehüppes
Sõber ütleb:
"Imemehed," ütleb Lembitu Kuuse
myrakas ütleb:
ja kaob koos põrguratsanikega öhe
Sõber ütleb:
kummaski käes kapteni viin
Sõber ütleb:
lollakas naeratus näol
myrakas ütleb:
tolm hajub. jääb surmvaikseks. kuskil röhitsetakse kuuepromilliseid mulle. varsti koidab...
Sõber ütleb:
üksik lepatriinu tõuseb märgade tiibade kiuste õhku ja lendab päikesesse
Sõber ütleb:
ta oli heroiinisõltlane ja kihlveo võitja
myrakas ütleb:
saadud raha eest üritas ta teha kanajalgadel litsimaja. armsa emaga oli tööleping juba sõlmitud. aga galaktilise tormi raames kanditi kujunev ärikeskus lähedalasuvale väikeplaneedile Grlubrstvih 1437, kus aga paraku elasid ainult pungumist harrastavad rohelised ööbikud. neid see komplekt ei kottinud...
Sõber ütleb:
litsidest tegid nad rinnamärke, millega end paraadide ajal ehtisid
Sõber ütleb:
rohelised ööbikud oli hirmus rahvas
Sõber ütleb:
hommikust õhtuni kuulasid nad kantrit
Sõber ütleb:
sellel planeedil ei olnud lennuvälja
myrakas ütleb:
aga nüüd tagasi lembitu kuuse juurde. ta oli just väljutanud viina väikese maomahlaga. mitte rektaalselt. nüüd lasi ta vesiste silmadega salapeeru. põrguratsanikud korisesid kärssavate põskede vines oma chopperite silindrite najal. lõhnas halvastipõlenud bensiinijärele...
Sõber ütleb:
Kuuse lonksas seda tubli sõõmu, toetas end siis seljaga kiviaia vastu ja hakkas vidukilsilmi lugema 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängude meeste 50 km klassikasõidu tulemusi tagantpoolt ettepoole
Sõber ütleb:
56. koha juures poosid põrguratsanikud end oma keeltega ülesse
Sõber ütleb:
Kuuse rõõmusatas leitud bensiini üle
myrakas ütleb:
(kuule, aga see on ju päris naljakas lugu)
Sõber ütleb:
salvesta
myrakas ütleb:
tehtud
Sõber ütleb:
saadame kuuselempsile sünnarikaardi
Sõber ütleb:
ja pudeli peeti
myrakas ütleb:
kõlab nagu elementaarne
myrakas ütleb:
mööda öist tänavat lonkisid Tema ja See. sitaks igav oli ja pohmell hakkas juba peale tulema. See koukis värisevate haarmetega taskust nokia telefoni, mis oli leiutatud enne elektri purki püüdmist ja hakkas K tähe alt lempsi numbrit otsima. "sellel sitapeal on alati mingit kraami", kõõksus kõrval Tema
Sõber ütleb:
Mida k tähe all ei olnud, oli Lempsi number
Sõber ütleb:
mõlemad puhkesid lohutamatult naerma
myrakas ütleb:
samal ajal kuulutati teises linna otsas tagaotsitavaks võidunud ruudulise pintsakuga kirvenäoga mees, kellel ei pidavat ühte kromosoomi olema. põrguratsanikud olid leitud...
Sõber ütleb:
Tema ja See aga kõõksusid. "kuuu...," ei saanud See rääkida, "kuuu..... kuugeldame ta nime..."
Sõber ütleb:
"Rämeeeeeeee," röökis Tema
Sõber ütleb:
LEMBITU KUUSE
Aadress: XXXXX
Isikukood: XXXXX
Sõber ütleb:
ütles telefon
Sõber ütleb:
nüüd tundsid mõlemad, et tahaks päälekat
Sõber ütleb:
Tema sai toru, See antenni
myrakas ütleb:
...lepatriinu hakkas väsima. ta vajas uut doosi. päike oli osutunud ootamatult kaugeks sihtpunktiks. oli vaja maanduda ja pisut tankida. ta maandus planeedil Grlubrstvih 1437. taamal paistis kanajalgadel kenasti tahutud palkidega maja. keegi laksutas hüsteeriliselt toomingates. asjad alles hakkasid juhtuma
Sõber ütleb:
taamal pinises mingi täpike
Sõber ütleb:
tõmban litsi läbi, mõtles triinu ja tõusis lendu
Sõber ütleb:
ärgates leidis ta eest krampides ja oigava Beergrassi
Sõber ütleb:
Meie Meest ei sündinud kunagi
Sõber ütleb:
nukker aivar riisalu poos end keelega ülesse
myrakas ütleb:
See imes õhinal antenni, vilgas kaheharuline keel vedas end spiraaljalt ümber perfektse kujuga plastikvarre. mõnikümmend meetrit eemal purunes naiste pesupoe vitriinaken. lemps oli kesklinna jõudnud.
Sõber ütleb:
"Ammu pole vana head Beergrassi kuulanud," mõtles Lemps. "See on ju ometi plaadipood," mässis mees end üha sügavamale kaheksajala rinnahoidjasse
myrakas ütleb:
hakkas kostuma sireene. õnneks laekusid õigel ajal Tema ja See. nad olid küll ilmselgelt segi nagu zil-i uksed aga suutsid viimasel hetkel Lempsile selga tõmmata sõrmeküüntest tehtud kampsuni. nüüd tuli lihtsalt kikivarvul jee tõmmata ja seda kogenud kavalerid ka tegid. kesklinnas levis kurjakuulutav bensiinihais...
Sõber ütleb:
"Ega siin läheduses mõnda staadionit ole," kähises Kuuselemps, kes suutis veel ainult sissepoole hingata