Terrassid sätivad talveunele

Meil naabrimehega on selline moto: «Maa tuleb täita terassiga ja terrasid täita terrassiga». Vähemalt niimoodi armastab härra peale kuuendat õlut omal viisil ette kanda. Kui mind ligiduses pole, laulab ta sedasi koerale, kes kõrvu peadligi surudes vaikides kannatab.

Sedasi oli meil tänavu kevadeks õue peal juba kolm mõnusat kohta, kus värsket õhku ahmides kena aega veeta. Kohe, kui räästad tilkuma hakkasid, ajasime vatid selga ja asusime katsetama. Seni kui päike peale paistis, kannatas täitsa olla, aga kui tulekera maja nurga taha lipsas, hakkas hirmus külm.

Ühel sellisel pärastlõunal vahtisimegi silmi pilgutamata mõnda aega häirivat ehitist ja arutlesime, kas äkki korrus maha võtta, et ilulemist pikemaks jaguks. Naabrimees muidugi käivitus sellest mõttest nagu lõkkesse visatud juukselaki pudel ning pakkus terve sihi kuni silmapiirini puhtaks võtta ja siis veel horisondile suur auk kah kaevata, et loojangut kauem näha oleks. Rahustamiseks olin sunnitud talle pakitäie sihvkasid kätte andma. «Mmm, njämma!» mõmises metslane ja katkematu krõbin andis lootust, et mõneks ajaks on rahu majas.

Pöörasin modellimõõtu näolapi varakevadise päikese poole ja otsisin uut mõtet, mida mõtlema hakata. Järsku põrutas Naabrimees rusikaga vastu lauda ja hõiskas nii, et sihvkakoori pritsis: «Lihtne!» Pikema jututa võttis ta mul kapuutsist ja lohistas enda järel garaaži juurde. «Nii, siia teeme varjualuse ja selle peale teise korruse terrassi!»

Kuni pimedani pidin erinevate nurkade vastas mõõdulindi otsa hoidma, sellal kui isehakanud töödejuhataja sajatades ja «Ahhaa!» karjudes ringi sahmis ning paberile eskiise sirgeldas.

Eks ka mõistlikel inimestel võib selliseid pööraseid ideid pähe tulla, aga nad magavad öösel mõtted jälle sirgu ja elavad ilusti oma argielu edasi. Meie õuel sedasi ei saa. Sügisele astusime vastu juba nelja istumiskohaga. Ega me sellele viimasele väga jõudnud pole. Küll oli liiga palav ja küll ei viitsinud trepist üles ronida. Aga ta on olemas. Päike käibki juba päris madala kaarega ja siis on hea seal viimast võtta.

Trotsime Naabrimehega jahedaid õhtuid. Lõdiseme ja kannatame. Kahju on hooaega lõpetada. Topime muudkui dressipüksi sääred sokkidesse ja nokatsid tugevamini pähe ning pillume sooja saamiseks koerale palli. Eks ole selle hooaja jutud kah muidugi räägitud. Nii ongi viimased paar nädalat meie õhtused arutelud piirdunud mõtteteradega «novotsiis» ning «eks ta ole jah», mida pikivad mahlased röhatused, mis aianurgas kasvava tamme otsast vareseparve lendu ehmatavad.

Eile sedasi istudes poetaski Naabrimees nukralt ohates: «Selline see looduse ringkäik on. Varsti istume tubades ja suhtleme skype´i teel.» Lasin pausil ilusti kanda ja vastasin targal ja madalal toonil, nagu tuntud piiritusjoogi reklaamis: «Eks ta ole jah...» Keset sügisest õrnusehetke lõid Naabrimehe silmad aga hullumeelselt vilama ning ta plaksutas lõbustatult nagu väike tüdruk, kes kingiks järjekordse Barbie-nuku saanud. «Lihtne! Garaaži paneme buržuika ja hakkame seal istuma! Mõtle – ümberringi tööriistad ja maskuliinsest aroomibuketist pakatavad betoonseinad! Romantika! Ma tean isegi, kuhu ühe mõnusa avariipudeli võiks peita!» Niipalju siis talvepuhkusest...

Lihtne klassika:

Peale seda, kui olin napilt pääsenud tsikliga metsseakarja otsa põrutamisest, jäi hing kindel soov küpse siga süüa. Köögis väga mässata ei tahtnud, ikkagi viimased terrasipäevad, eksole. Nii haarasingi turult kaks ribiga seakülje tükki, nii pooleteist kilo jagu, ja kilo toorest hapukapsast. Need läksid ahjupotti soola, suhkru, pipra, sörtsu ketšupi ja paari pannilt läbi lastud sibulaga. Kõige peale veel pudel õlut kah. 150 kraadi juures kraam ahju ja kolm tundu jõudeaega garanteeritud. Keedukartul-porgand juurde ja olekski nagu jõuluvana põlvel istuda saanud.

Toidust kah üle pika aja

Pidasin sõna ja tegin eile maitsvat siga. Üldiselt on hirmus väss peal ja peaks tunnikese ilu-und vist tegema. Hommik algas muidugi piire kompava vahejuhtumiga. Haukasin enne õue astumist purgist lusikatäie suhkruga kondentspiima. Ukse avades lõi aga telliskivina näkku teist päeva linna mattev totaalne sibihais. Magus löga oli alles suus ja seepärast ei õnnestunud ka suu kaudu hingamine. Astusin lihtsalt selg ees tuppa tagasi ja üritasin kõike unustada. Ma ei tea, kuna ma jälle oma lapsepõlve lemmikmaiust uuesti valmis mekkima olen... Kuna suurt naljakat midagi vahepeal juhtunud ei ole, siis teen niiöelda toidupostituse.

Eile Naabrimehega tiba ikka tiksusime. Härra luges innuga värsket Imelise Ajaloo numbrit ja kiitles vahepeal, et tänu temale on jälle, mida lugeda. "Nad käisid vahepeal omadega ikka täitsa persse, mingit jama tuli sealt ainult. A ma siis küsitluses andsin neile teada, mismoodi asjad käivad ja õnneks võtsid kuulda," targutas vägilane, endal juustupatsi riismed habemes tilpnemas. Mõni päev kohe ei ole jutupäev ja sedasi vaatasime lonksude ja ampsude vahepeal silmi kissitades kaugusesse ja poetasime vahele "eks ta ole jah..." Järsku tõstis Naabrimees näpu püsti ja põrutas hirmsa tüminaga nagu karupoeg Puhh, kellele tuli meelde, et kapis peaks veel mett olema, tuppa. Tagasitulles oli tal kaasas pooleks lõigatud kapsapea. "Sööme ära!" röögatas ta kärinal ja virutas ühe pooliku minu nina ette lauale nii et õlu pidi ümber minema. Koer ehmatas ja pani saba jalge vahel humalapõõsa taha peitu. "Kurat, tervislikud eluviisid ikka ennekõike," mõmises Naabrimees ja haukas tubli tüki köögivilja, mille poole pudeli õllega alla loputas. Lugesin mõttes numbreid. Täpselt seitsme juures vallandus kohustuslik röhatus, mis mu sorakil juuksed kelmikalt õhku viskas. "Novotsiis," pobises härra ja süvenes ajaloolisse lugemisse.  Humala tagant pistis peni pea välja ja vaatas meid hämmeldunult. 

Ühel kaunil hetkel otsustas Naabrimees perenaiseülesandeid täita ja kadus pimedasse aeda oma pohmahigist puhtaks pestud voodipesu kuivama riputama. Hakkasin just pudelit suule tõstma, kui pimedusest kaikus: "Aaaaaarrrrrrrrghhhh!!! Kuradi putsiudujuurikas! No mine munni! Täna süüa ei saa, elajas!" Nurga tagant väljus 150-kilone metslane klassikalise suusastiili laitmatul sammul jalgu lohistades. Õhku täitis kirbe koerasitahais. "Eks ta ole jah," üritasin tõsiseks jäädes konstanteerida. Kuskil humalaokste vahel võis aimata koera hirmul silmi pilkumas. 

Aga toit tegi muidugi ennast ise. Ostsin turult kaks seakülje ribiga tükki, kokku nii poolteist kilo. Kilo jagu toorest hapukapsast kah. Kodus lasin paar sibulat pannilt läbi ja valasin kapsa juurde ahjupotti. Et kõik oleks hästi lihtne, läks juurde sool, suhkur, pipar ja surakas ketšupit. Lihatükid sinna sisse ja pudel õlut kõigele otsa. See 150 kraadi juures 3-4 tunniks ahju. Juurde värske keedukartul ja porgand. Kogu ettevalmistus loetud minutid ja edasi pikalt mõnusat vabakava, et söögiisu ikka tekiks. 

Kui tahate Side uulitsale tulekuks eeltrenni teha, siis materjal on siin:

Jälle eetris

Kaunist mis-iganes-värvi esmaspäeva kõigile! Nädalalõpp on igatahes üle elatud. Maks on võibolla pisut solvunud aga ega ta väga sõna võta. Mida siis seekord õppisin? Esiteks - õlletus ei hüüa tullas. Teiseks - kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö. Kolmandaks - kui sa oled kondinsioonis, kus enam oma nimi ei meenu, on päris tark takso tellida. Neljandaks - õlu ja viski on kõige maitsvamad siiski eraldi tarbides. Viiendaks - raha ja jamad on mingis veidras ning mõistetamatus seoses omavahel. Kuuendaks - joviaalses seltskonnas käivad vahetult enne sitanalju pea alati jörbergi-naljad. Seitsmendaks - kella keeramine võib hoopis Naabrimehe ära keerata. Võiksin jätkata veel pikalt aga aitab vast kah. Tänane hommik algas loenguga, miks ma tavalise suhkru asemel kohvi sisse mingeid pruune kuubikuid peaksin panema. Rusuvat alatooni lisas samal ajal üks daam, kes raadios üürgas tõsiasjast kuidas peeglisse vaadates muudkui end järjest vanemana näeme, fono oli sealjuures groteskselt kepsakas. Praadisin selle jama peale kiirelt paar rammusat muna ja võimlesin pisut meilboksis. Hämmastava vihinaga viskas juhtme kokku. Kui Muti mu tühjal pilgul kuvarit jõllitamas leidis, küsis, et kus ma olen. Vastasin, et oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolimas. Tõmbasin jope selga ja veetsin tunnikese erinevates elektroonikapoodides töllerdades ja testides, milline subwoofer kõrvust kõige paremini vere välja võtab. Õnneks tunneb mu kallis vanamoor mind pagana hästi ning oli vahepeal otsustanud terveks ravida meeldiva praeliha ja -sibulatega. Elavnesin tõepoolest silmnähtavalt. Nüüd sitsin juba vanas heas pimedas kuudis heeblite taga ja ootan, et inspitsient publikumärgi üürgama paneks. Kuna esmaspäevad on nädala kõige vastikumad päevad, siis homme saab ju ainult paremaks minna. Juhhei!

Mul oli mahti nädalavahetusel ka süüa teha. Kartulit kodus oli. Haarasin turult ühe seakoodi ja värsket hapukapsast ja hautasin need ahjus kenasti ära. Ega seal mingit kunsti polegi. Kapsas ja koot potti, soola, suhkrut ja pipart manu. Panni peal lased sibulakese kah klaasjaks ja viskad juurde. Mina valasin vedelikuks pudeli õlut ja ahju ta lendas. Nii 150 kraadi juures, et pikalt ja rahulikult seal tiksuda. Vahepeal keerasin kooti kapsa sees ringi, et mõlemad pooled head saaks ja lasin suraka majoneesi kah kapsa sisse. Tuli päris pandav kraam.