Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Nagu mismõttes?!


Ma tõesti nii püüan leida aega, et blogisse kirjutada. Andsin endale selle lubaduse juba Podagra pärast, sest uskuge mind - seal juhtub iga jumala päev pööraseid asju, mida teiega jagada. Äkki uuest nädalast suudan ennast kokku võtta. Mu viimane Nipika kolumn siis seniks jälle...
Laps jõllitas juba mitmendat tundi tühjal pilgul matemaatika töövihikut. Käisin temast igaks juhuks kerge kaarega mööda. Kümmekond minutit tagasi olin kaotanud valvsuse ja üritasin lähikontaktis hellalt uurida, et mis teema nende rongidega on, kelle tarvis minu teadmata Puhja ja Lihula vahele tee on ehitatud. Vastuseks sain tundmatu kung-fu staari stiilis kissis silmad ja sisina, mis meenutas midagi solvunud musta mamba ja katusel libastunud kassi vahepealset. Sooritasin oma mitte just tagasihoidlikku kaalu arvestades kadestamisväärselt graatsilise selg-ees-hüppe ja oleksin peaaegu lömastanud oma arulageda buldogi. 
Mõnda aega üritasin näppude ja varvaste abiga välja arvutada, kus kuradi kohas ja mis kell need neetud rongid kokku põrkavad ja kas peaks äkki kuskile helistama ja hoiatama. Sain vastuseks, et poole tunni pärast Vändras. Kuna ma kuskilt telefoni ei leidnud ja nood seal nagunii kuskil metsas karujahil on, lõin käega ja proovisin lapsega uuesti kontakti saada. Sedapuhku distantsilt. Tegin enda arust väga hea pakkumise ja ütlesin, et enne telekat ei näe kui koolitööd tehtud. Nüüd  anti kähiseval häälel teada: „mul on jumala suff“. Tähendab – misasi see suff on ja mida ta minu pisitütre käes teeb kui jumalale endale kuulub? Mina pole varastamist ja vassimist kunagi sallinud ja käskisin ausalt vastata, kas see suff anti talle või võttis ilma loata. Tütre huulilt kostus lootusetust väljendav ohe, mida saatsid pilla-palla silmade pööritused ja siis sulgus klaaside värinal tema toauks. Jäin nõutult diivanile pöidlaid hööritama. 
Peale vahejuhtumit otsustasin uurida seda tänapäeva noorte kõnepruuki. Kas tõesti on tekkinud mingi släng, mis viisakast kõnekeelest sedavõrd kaugele on ujunud, et kõlab nagu insuldiveerel esitatud jõululuuletus läbi tihkete eetriaurude? Astusin radikaalselt ja ettevaatamatult tumedasse džunglisse ehk avasin suvalise netiportaali kommentaariumi. Kohe esimeste ridadega kutsus ära: „icc“, „irw“, „lol“, „wtf“... Kahtlustasin, et mingid tüübid on lihtsalt klaviatuuri peale magama jäänud. 
Väsisin dešifeerimisest peagi ära ja otsustasin kohalikust ostukeskusest värskenduseks mõned tarvikud tuua.  Kuna oli nädalalõpu õhtupoolik, siis kubises kõikjal liiga kitsaste teksadega ludrisoengutega vinninägudest ja ema kosmeetikakoti sisu pähe valanud pulgakommilutsijatest. Sain saagiks selliseid katkeid, nagu: „Djuud, sa oled jumala lege vend!“,  „Tuusalt tšill, et  tulid tšättima!“ , „Ma nagu sajaga respektin sind!“ ja „Onvä!“. Ookei, edasi... Pingil istus kaks komplekti patsidega breketeid.  „Liigume kaupsi kolmandale fuudi ja teeme kiirekad vä?“ , „Laena mulle oma lillelisi päfkasid. Lähen õhtul Veltsiga ujulasse, siis ei ole nagu massilt mage kui tšekkima hakkab“ ja „Oh kuula, krapist tuleb jummala šeigitav rada!“
Keerasin kanna pealt ümber ja otsustasin kodus moosivett teha. Istusin ohates köögis taburetile ja üritasin analüüsida. Õnneks tuli laps toast välja ja ütles: „Issi, sa oled väga nummi!“. Lähme nüüd vaatame, kus tema andmetel need rongid kokku põrkasid.

Vahepeal pakuti poes soodsat küülikut. Mäletan, et sai maitsva roa. Pildigi tegin. Aga retsepti unustasin üles kirjutada. Loom sai justkui tükeldatud, pruunistatud ja ahjupotti visatud. Pärast käis sealsamas pannil sibul ja küsla, millele ühel kaunil hetkel valge vein, dijon sinep ja kannuke kuubikust tehtud puljongit peale valati. See korra keema ja siis küülikule peale. Pipar ja sool olid kah muidugi asjasse segatud. Kui jänes lõpuks ahjus valmis sai, tõsteti ta kogu sellest soustist välja ja allesjäänud nestele valati rõõsk koor peale. Asjast sai looma ja kartuli kõrvale mõnus kaste. Katsetamine omal vastutusel.