Teisipäev, 31. august 2010

Hunnik retsepte

Eelmise vaimuka ja kerge sulega joonistatud publikut haarava jutukese jätkuks tulistan siia nüüd täiesti kuivalt ja igavalt faktidena toiduretseptid. Kõik peale kahe viimase ehk siis kana ja sinepi on muti vormistatud ja ka tema enda poolt kirja pandud ja minupoolse "copy-paste" läbinud lihtsalt. Kolmekordne "hip hip!" Mutile!

Suvikõrvitsapüreesupp.
Võta 1 suur kartul ja koori, lõika väikesteks kuubikuteks. Sibul ka,
võib ka tiba küslat. Lõika suvikõrvits (keskmise suurusega)
väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil (või potis) õli ja lisa kartul ja sibul, küsla ning kuumuta veidi. Lisa kõrvits ja kuumuta segades veel veits. Pane 1 L kuuma puljongit potti ja vala see kraam sinna sisse. Keeda tasakesi kuni on pehme, siis püreesta. Misjärel sisse üks kang (see 280 g) EESTI suitsujuustu tükkidena muidugi. Ja uuesti sauseguriga mudruks. Lase uuesti korra keema ja maitsesta soola ja värskeltjahvatatud pipraga. Serveerimisel peale tutt peterselli.

Suvikõrvitsalasanje.
Võta 8 lasanjeplaati ja keeda need rohkes vees 5
min ja pane teise potti külma vette, kus juba on ees ka sorts
oliiviõli, et nad kokku ei kleepuks. Tükelda 1 sibul ja kuumuta pannil klaasjaks. Lisa sinna 2 hakitud küslaküünt ja u 700 gr jämedalt riivitud suvikõrvitsat ja kuumuta kuni pehmenevad. Lisa 2/3 250 g ricottapakist ja tubli peotäis riivitud juustu, maitsesta sool+pipar. Teiseks kastmeks võta lihtsalt 400 g purustatud tomatite konserv ja lase kuumaks väikeses potis. Võta kandiline vorm, määri võiga, pane kõige alla kiht (pool) kõrvitsasegu, siis lasanjeplaadid (mul on selline vorm, kuhu läheb 2 plaati kõrvuti, plaadid paisuvad ka natuke keedes sellega tuleb arvestada), siis pane pool tomatimöginat ja natuke riivjuustu, siis jälle kõrvits, plaadid, tomat+veits juustu, plaadid ja kõige peale pudista ülejäänud ricotta ja veel juustu mõnusasti. Küpseta 220 C juures u 10 min, kuni on selline isuäratav.

Muti ja Pontsa hakkliha-köögivilja-pastaroog.
Vaja läheb hakkliha, porgandit, spagette, tomatit, suvikõrvitsat,
sibulat, küslat, parikat või mida hing ihkab. Kõigepealt siis
köögiviljad hakkida. Pontsa soovitusel tegime porgandist lilli :) See käib nii, et tervele kooritud porgandile tuleb pikad salgud mööda külge sisse lõigata ja siis rõngasteks lasta. Pannile ikka vana hea
oliiviõli ja sinna sisse sibul, küsla, porgand küpsema, neile järgi
hakkliha ja paprika ning suvikõrvits. Natuke lasta neil podiseda,
hakklihal minna õiget värvi, oma maitse järgi maitseaineid sisse
visata. Siis mõned tomatid juppideks ja ka sinna sisse, panin ketsupit ja magusat tsillikastet ka. Siis väike peotäis spagette murda juppideks ja panna lisaks, peale niipalju vett, et katab asja ära(meil on väga suur ja sügav pann). Siis lasta podiseda, kuni spagett on vee sisse imenud ja piisavalt pehmeks läinud, et kannatab süüa.

Suvikõrvitsakeeks.
See on siin, täpselt nii tegin, pähkleid ei kasutanud teadagi miks - Pontsale ei maitse:
http://kulbikeerutaja.blogspot.com/2007/09/suvekrvitsakook.html

Pudelikana glasuuriga.
Kana kokku maitseaineseguga, mille sees on pipar, sool, karri ja ingveripulber. Siis veel sinepiga kokku (panin omatehtud kraami, retsept allpool). Õllepudelil kork maha ja kana otsa ja ahjuvannile kogu küpsemise ajaks pisut vett. 200 kraadi juures lase nii 1h 15 min ja siis plötserdad kokku glasuuriga, mille eraldi kokku keedad meest, balsamveiniäädikast ja tüümianist. Lased veerand tundi veel ahjus glasuuri mõnusaks ja võid õgima kukkuda.

Sinep.
Panin kõik kogused tunde järgi. Sinepiseemned kohvimasinas puruks pisut, sinepipulbrit juurde ja siis väikese sortsu veega seisma mõneks tunniks. Pärast panin juurde törtsu mett, surtsu valget veini ja tirtsu veiniäädikat. Pisut ka kurkumit ja soola. Kõlbab juba järgmisel päeval aga läheb seistes paremaks üldiselt.

Ah, et mina ei kirjuta!

Mis seal salata, pole kirjutanud jah mõnda aega. Kust mina tean, miks. Vahepeal on jälle üle keskmise põnev olnud vist. Ükspäev sai näiteks ootamatult hoolsasti jälle õlut joodud. Üle tee punkris käis kah paralleelselt mingi Võsa Petsi maiuspalana näiv prassimine. Üldiselt oleme suhteliselt rahulikult tolereerinud seda, kuidas vastasmaja aknast erinevad asjad alla lendavad ja kostab hädakarjeid ning rõõmsaid ettepanekuid seltskonnakaaslastele inimese erinevatesse kehaõõnsustesse suunduda. Tundub, et nad on kõvad kodumaa patrioodid ja usinad maletajad, sest seinale on tõmmatud suur Eesti lipp ja üks õhtu lendas viinapudelite vahele aknast alla ka malekell. Küllap pingelangus peale suurt ajuderagistamist. Sõnaga - jälgisime järjekordset praasnikut ja jõime ennast kurjaks. Sellal kui mu pisem naabrimees nendega kärkima läks, lipsas suurem tuppa ja naases needitud tsiklikinnastega ning teatas rahulik toonil, et tema taha nüüd küll asi ei jää. Õnneks meie õue semiootikat jälgides tõmmati kiirelt volüüm maha ja aken kinni, nii et jäigi kaklemata.
Hommikul ärkasin selle peale, et kukal näitas tugevaid solvumismärke. Ibumaxi kommid olid kah otsas. Tahtsin jälle nutta. Mahti polnud. Astusin hoopis voodist otse bändikaaslase autosse ja veeresin ebamaisele üritusele nimega Viljandi laat. Solist turgutas mu paari pitsi mingi lätlaste lögaga üles ja lõime rekkakastis rokenrolli lahti. Mõlemad kohaletulnud 6-prommili rännakul joodikud olid kontserdiga rahul. Vähemalt kallale ei tulnud. Vahepeal tassisin teise bändi kola pubisse õhtuse mängu jaoks. Ei kulunud palju, nii 3-4 t-särki. Mingi hetk astus sõber läbi ja maitsesime mõned õlled. Õhtul enam jook ei maitsenud, jõin kiretult. Küll aga kakkusin jälle rõõmsasti sõrmed nukra bluesi saatel ribadeks. Pööbel aplodeeris laisalt.
Eile võimlesin armutult kogu päeva Ugala keldris. Säästureziimi raames oli suvi läbi ventilatsioon väljas hoitud ja kogu mu elutöö oli kelmikalt otsast hallitama hakanud. Õnneks sain nodi vist päästetud ja üksiti stuudio ka pisut mugavamaks ümber paigutatud. Pärast tassimist veetsin tunnikese paaniliselt hingeldades ja oma hallitanud nahktoolis uut vaadet imetledes, siis komberdasin treppe trotsides maa peale tagasi.
Kodus taastusin paari kamraadiga õlle abil. Vaatasime Reporterist minu poolearulist buldogi ja üks härrasmees armus mu omatehtud sinepisse nii sügavalt, et tõmbas purgist noaga portsu taldriku servale ja purgi pistis taskusse. Et see motiveerivat mind rutem uut laari valmistama. Tal võis omal vildakal moel õiguski olla.
Vahepeal on hunnik maitsvaid roogasid kah tehtud. Laon nad järmiseks eraldi peatükina üles. Kuulake seni mõnusat meeleolumuusikat:

Neljapäev, 26. august 2010

Karma kameeleon

Sai eile siis ämmamoori ees võlg kustutatud. Mulle näidati isegi paar salakohta, kus seeni rohkem oli. Sõjakäik oli tegus, sest paari-kolme tunniga oli mul ämber ja ämmal korv kuhjaga seeni täis. Vihma sadas muidugi hoogsasti. Võttis vanaproual prillid nii uduseks, et lõpuks lippas koltunud kaselehti kukeseente pähe taga ajades mööda võpsikut ringi. Õhtul laekus ka laps pealinnast, kuhu Muti ta hommikul pisar silmanurgas saatnud oli. Elus ja terve loomulikult. Ta nõrganärvilised esivanemad tuleks lihtsalt kuskile ravile saata. Sellal kui meie metsas seeni korvi meelitasime, oli Muti suutnud silmi volksutades meile ka õhksoojuspumba järelmaksu välja rääkida. Nii, et kui hästi läheb, siis ei külmugi see talv ära. No sõnaga - jõudsime metsast koju ja vaaritama loomulikult. Seened puhtaks ja kahte hunnikusse. Suuremad soola ja väiksemad marinaadi. Korra tekkis kahtlane olukord, kus kippus täpselt üks pott puudu jääma. Leidsime ühe, kus oli kilo kahtlase välimusega maksa. Mitte, et ta meid just kelmikalt piilunud oleks või potis stepptantsu tantsinud aga anum oli igatahes tarvis vabastada ja sestap said selle maksa endale koduloomad. Kõige järsumalt kutsus ära mu arulagedal buldogil. Tema ikka konkreetselt inhalleeris oma portsu paari sekundiga nagu Kirby tolmuimeja, mis sinu kategoorilisest vastasseisust hoolimata müügimehe poolt su magamistuppa on taritud, et näidata, mis imeloomi see su linade vahelt välja imeb. Üldiselt läks meil vaaritamine libedalt. Selleks olime pannud pisut seeni kõrvale ka sibulatega või sees praadimiseks ja saia peal väikese soolapeekoniga külma viinakese kõrvale haukamiseks:
Soolaseentega oli asi lihtne. Kupatasime nad ära nii 15 mintsa vee sees peotäie soolaga ja siis peale kurnamist ladusime pütti sedasi, et iga kihi vahele uhkesti jämesoola, tillivarsi ja küslaküüsi kah. Siis raskus peale ja seisma.
Marineeritud seentega on sedasi, et koguseid peab iga mats ise vaatama. Kuna ma oma seente kaalu ei teadnud, tegin kõik tunde järgi ja käras küll. Maitsta tuleb lihtsalt. Et liiter-poolteist vett tulele, siis 3 sl soola ja sama palju suhkrut, pipra ja vürtsiterasid, paar loorberilehte, näputeis jahvatet muskaatpähklit ja surtsuke ingveripulbrit. Siis see koos ühe hakitud porgandiga keema ajada. Siis juurde seened, paar hakitud sibulat ja mõned hakitud küslaküüned ja 4 sl äädikat ning umbes 10 mintsa keedad seda kraami. Seejärel lisad paar viilutatud paprikat ja keedad veel mõne minuti. Purki ja valmis!

Teisipäev, 24. august 2010

Vanderselli argipäev

Ei tea, meedial pole vist millestki pasundada. Ega muidu ei juhtuks nii, et minu poolearulise buldogi pärast lendab Side uulitsale kohale hittsaate Reporter meeskond, pekstakse tagajalgadele ALO TV meeskond, et tuleks kohe eetrisse musavideo Toomas Anni ja tema sensuaalse kaabuga ja siis filmitakse terve lint täis kaadreid sellest kuidas peni hullunult just selle artisti peale mööda kööki ringi lõugab. Hirmus kiusatus oli naabrimehega tagaplaanil käsikäes, juuksed tuules lehvimas loojuvasse päikesesse joosta aga puhtast laiskusest jätsime etteaste tegemata. Pärast mekutasime ühe teise sõbraga maitsvat viinakest. Selle raames jõudsime ka kõikehõlmavale geniaalsele ideele, et on vaja järgmine päev hädasti seenele minna. Mõeldud - mõeldud. Täna ajasimegi metsariided selga, teritasime noad ja haarasime kaenlasse ämbrid. Siis punn põhja ja Tohvri metsade suunas lendu. Mingis meeltesegadushoos helisesin vahepeal ka ämmamoorile, et uurida vanalt nõialt endalt täpseid seenemaardlaid. Info sain õnneks kätte aga lubas mu oma kätega maha lüüa kui järgmine kord teda kaasa ei võta. Võimalusel lähengi homme temaga karmavõlga siis kustutama. Ja ennäe imet - oligi seeni. Juhtus nii, et käies elus esimest korda seenejahis, õnnestus mul saada niipalju kukeseeni ja riisikaid, et sain marineerida 2 purki ja teha ka hõrgutavad kanakintsud kukeseenekastmes. Naised olid meie metsasõidu ajal aedubade, tomati ja veel mingite asjade modru purkidesse pannud. Maitses taevalikult. Viskan enda kraami retseptid siia nüüd ja kui saan mooridelt nende oma kätte, panen kah juurde.
Marinaad: 1l vett, 2 sl soola, 3 sl sukrut, 1-2 sibulat, 1 porgand, 5 tera pipart, 2 tera vürtsi, paar loorberilehte, 3 sl 30% äädikat. Keedad vett soola, suhkru ja hakitud köögiviljaga 2-3 minutit, lisad vürtsid. Siis pott tulelt ja jätta tõmbama. Ise vahvasti puhastad ja tükeldad seened ja paned kah sinna vette. Keedad veel 5-10 minutit, paned äädika juurde ja keedad veel mõne minuti. No ja purki ja purk kõvasti kinni, igatahes.
Kanaroa puhul viskasin pannile hakitud sibulat, porgandit ja varsselleri vart. Natuke aega ja siis viskasin ahjupotti, kanakintsud pruunistasin kah ära sinna juurde ja lõpuks võiga praadisin veel kukeseened, mida nagunii sain vähe ja natuke riisikaid pannil või sees seni kuni nende oma mahl ära aurustus ja panin samuti ahjupotti. Siis valasin veel hapukoore sinna peale ja pipart ja soola loomulikult ja kallasin vett peale nii palju, et sai kana kaetud. Ja siis tunniks-pooleteiseks ahju 200 kraadi juures. Värske kartuli keetsin tilliga juurde. Tip-top kraam.
See siis naiste kätetöö silmailuks kaeda...

Esmaspäev, 23. august 2010

Back from the Hell

Ei ole AC/DC meeleolu. Lihtsalt kole on olnud vahepeal. Tore muidugi kah. Ei teagi, kumb rohkem. Aga mis seal ikka, lükkan oma kanged, ent sensuaalselt väledad pianistinäpud klahvidele ja hakkan karget tagasivaadet tippima. Vahepeal oli onu suures linnas, mida üks Edgari nimeline elajas kamandab. On ikka hirmus peldik küll. Juba linna piiri jõudes tekkis kange kiusatus ümber pöörata ja amokki jooksma pista. Igatahes oli Mutil seal paar päeva vaja mingil koolitusel olla. Kuna likviidsusprobleem tagus jalaga persse, oli minu põhiliseks meelelahutuseks parklas autos istumine. Öö veetsime sõprade pere juures. Mul tuli nii hale meel peale kui nende tegemisi vaatasin. Iga hommik (õigemini öö) kella kuuest üles, laps ühte linnaotsa hoidja juurde ja ise teise linna otsa kontorisse triiksärki täis higistama. Korter sama suur kui minu koridor ja soetatud soodsasti 1,6 miljoni eest jne. Maapealne põrgu sõnaga. Ahjaa - kinos käisin kah. See oli küll asjalik vaheldus parklale. Film oli kah väga hea. Inception kui ma ei eksi vms. Mingi päev sai kogu selle aja kui päike taevas töllerdas, armutult survepesuriga mööda õue virvendatud. Koerad olid otsustanud kõik võimalikud ja võimatud kohad, kaasa arvatud terrass ja minu tugitool näiteks, täis sittuda, kusta ja oksendada (toidublogi ikkagi). Ja eile kargasin lenksu ja tõmbasin taaskord sõbra juurde metsa. Oli tore nagu alati. Midagi ei jäänud tegemata. Vormistasin hunniku lihalisi sakuskasid, mis ilma pikema mölinata õlle kõrvale ära mäluti. Praegu tuli selle raames meelde, et sauna ma vist ei jõudnudki. Mekkisin hoopis õhtu lõpetuseks maitsvat ürdilikööri. Jajah, tuleb meelde küll. Täna hommikul sõbra juurest startides ja tuvastades, et tee peal esineb ansambel Inspektor Kukeke lugudega oma uuelt plaadilt "Kõik Puhuvad", olin hetkeks pisut segaduses. Õnneks vilistasin perfektse nulli välja. Bändi nad muidugi mind ei kutsunud. Praegast jälle turvaliselt koduterrassil 4nda õlle kallal ja kõrval imelihtne õllesnäkk, mida ei viitsinud pildistada. Aga muidu, et peekoni lõikad imeõhukesteks viiludeks, hõõrud sinepiga sisse, raputad soola ja chilli peale ja viskad ahju grillima. Poole pealt pinseldasin miskise BBQ kastmega üle kah. Väga kiirelt saavad valmis, janu tekitavad uhkesti ja odav tuleb kah. Nüüd lõppu siis musimummudele kõige olulisem, ehk siis toidu info järgmine. Muti meisterdas ise 2 päeva Jamie Olivieri retsepti järgi ketshupit ehitada ja suksiidis sajaga nö. Üritan toksida siia retsepti ja paar pilti juurde joonistada. Ärge pikka viha pidage.
3 kilo tomateid läheb vaja. Hakid 3 suurt punast sibulat, 3 varsselleri vart, 6 küslaküünt. Otsid välja ka 6 tera nelki. Siis lõigud juurde veel ühe poti jagu, nagu neid poes müüakse, basiiliku varsi (lehed lähevad käiku hiljem) ja hakid juurde kahe pöidla jagu ingverit. Kogu see kraam oliiviõliga suure panni peale podisema. Jahvatet pipar ja sool kah sinna juurde. Haudub seal 10-15 mintsa. Samal ajal lõigud tomatid tükkideks ja siis nii see panni peal olev kraam, tomatid kui ka 0,75 l vett potti kokku. Selle lased vaikselt keema ja keedad vedelikku vähemaks nii poole jagu. Kulub selleks paar tundi. Kaant ei tohi loomulikult potile peale panna, muidu see jant ei lõppegi kunagi. Siis viskad basiiliku lehed juurde ja peksad saumikseriga kogu kraami ennastunustavalt. Seejärel lased kogu plöga 2 ringi järjest läbi jõhvsõela. No ja siis jälle tulele tagasi kraam ja lisad 200 ml punaveiniäädikat ja 80 gr pruuni suhkrut ja keedad uuesti poole võrra kokku, et saaks enam-vähem klassikalise ketshupipaksuse. Ja pudelitesse. Vsjohh!



Teisipäev, 17. august 2010

Ah, mis ta siin ikka... vaikselt

Õnne mulle sünnipäevaks. Klõmm. Kivirähule kah. Klõmm. Oi, me oleme elumehed! Ärkasin täna enam kui veidralt. Kuulsin prääksumist ja mõtlesin, et miks ta siis sedasi, mul on ju lina külje all ilusti. Minu meelest läks hiiglama pikk aeg enne kui aru sain, et prääksumine on telefonihelin ja et mu mõte voodipesust ei oma vähimatki mõtet. No aga oli olnud ka haige öö. Mingi poole kahe ajal öösel sain aimu, mis juhtub siis kui unustad telefoni välja lülitada ja omad suure südamega ja armastavat sõpra, kes on kastikese õlut ära joonud ja tahab edastada sulle kõiki kauneid sõnu su äsjasaabunud tähtpäeva puhul. Kahepeale üksteist aidates ning puuduvate või sassiläinud konsonatide ja vokaalidega hullates meil see ka lõpuks õnnestus. Uinusime mõlemad arvatavasti õnnelik naeratus näkku pintseldatud. Edasi tuli muidugi koletum äike, mille raames kõik pereliikmed ja hullunud koduloomad meie magamistuppa koondati. Rippusin hammastega voodiäärest kinni hoides kuskil põranda ja madratsi vahepeal. Nõuan medalit. Või vähemalt vimplit. See eelpool kirjeldatud helin oli kõne mu esivanematelt muide. Võtsin selle vastu. Samas olin sunnitud kümmekonna minuti pärast neile tagasi helistama ja paluma sessiooni korrata, sest ma ei mäletanud ega saanud õigel hetkel midagi aru. Nüüd juba kõik ornungis, kohanen uue päevaga ja sisustan aega facebookist õnnesoovide lugemisega.
Toidu poole pealt tagasivaade eilsesse tuleks tihe, kuna ma peale toiduga jändamise suurt ei teinudki. Vormistan nüüd mingi lühikese kokkuvõtte. Kõigepealt läks käima järjekordne laar värsket hapukurki, lisaks paari kilo jagu seda ämmamoori kurikuulsat vürtsikat kurgisalatit, mille lubasin kunagi järgi teha ja siiagi retsepti panna.


See käis sedasi: 2kg kurki koorid ja viilutad, terve küsla hakid juurde, 2 sibulat samuti, 2 spl suhkrut ja sama palju soola, lusika jagu teravat sinepit, 3 spl äädikat ja teelusikaga jahvatatud pipart ning tublisti tilli kah. Selle möllid segi ja 24-ks tunniks seisma. Käid aeg-ajalt segamas. Ja no siis purkidesse ja jahedasse.


Veel tegin ahjuforelli, mille peal pipar, sool, mesi, sinep, parmesan ja riivsai. Lihtne!


Salsat tegin, kus hakitud värske kurk, tomat (vedelik välja pigistatud), küslaküüs hakitud, rohelist sibulat, paar kauna chillit, ühe laimi mahl, soola ja sörts oliiviõli.


Lisaks tegi muti hunniku imelisi asju, millele ma ei oska nimegi anda. Igatahes hõlmas see ahjus riivsaia ja küslaga küpsetatud riivtomateid, focacciosid ja mingit mõrvarlikult maitsvat kooki. Ja lauale leidis tee ka sõbra toodud ja sügavkülma ununenud põdraliha carpaccio väikese parmesani ja oliiviõliga.


Vaatame, mis siis päev edasi toob. Olge musid!

Pühapäev, 15. august 2010

Oh sa pühadevahe...

Olen jälle hirmsasti hõivatud olnud koledate ja vähemkoledate tegemistega. Reedel sõitsin igaks juhuks Tartusse ja tagasi. No et midagi tegemata ei jääks. Õhtu mõtlesin, et veedan vaikselt aga no lootus on lollide lohutus. Järsku käis naabrimehe uks lahti ja ülielusuuruses Viplala keksis kannatamatult jalalt jalale ja teatas, et tarvis põhiväärtuste juurde pöörduda ehk siis arutult pitsi kummutama hakata. Kuskil sügaval vilkus väike hirmutuluke kuid esimene pits mingit meeldivat Hispaaniast kohale taritud puskarit kustutas selle hooletu kergusega. Juba leidsin ennast uljalt käsipõsakil naabrimehe terrassi ääres tema külaliste üle ilkumas. Mehed olid nagu mehed ikka, tugevamad viskasid nalja ja napsi ja nõrgemad hakkasid nähes keskealiste vabade prouade bravuuri kasvamas, koostama evakuatsiooniplaane. Mina jälgisin seda kui lihtsat hollivuudi komöödiat. Viimane lõppes minu jaoks täpselt õigel ajal. See tähendab, et järsku hakkas kõigil hirmsasti tantsukints kihelema ja hõljuti lähimasse kolekohvikusse kohaliku pööbliga üksteise vastu higiseid kehasid hööritama. Mul on vist koletu empaatiavõime. Igatahes hommikul ärgates oleksin nagu kõigi peoliste pohmellid endale saanud. Käisin isegi paar korda eemalt wc-potti piidlemas ja uskuge mind, mitte selleks et sinna istuda. Hommikul pigistas rinnus ja hirmus kepihimu oli. Õhtul ainult pigistas rinnus (ok, laenatud klassikult). Siis kui kass oli just mu hinge oma hirmteravate küüntega kraapima hakanud, pidas Muti mulle täitsa tegusa loengu alkoholismist ja muust sinna juurde kuuluvast. Juba teist päeva järjest ei taha sellepärast isegi õlut juua. Aga Karksi kali on kah väga hea.

Nüüd söögi poole pealt: Muti tegi miskise salati, mis oli maru hea aga ma ei mäleta kuidas ta seda tegi. Õnneks on olemas sellest pilt.







Joomaõhtu tarvis vormistasin hästi teravad kanapugud. Olin laisk ja pugud ostsin keedetud. Praadisin neid sibula ja küslaga ja siis lisasin veel kõvasti cayenni pipart, soola, sörts sojat ja surts worchesteri, natuke BBQ kastet ja lusika jagu mett. Kõiki neid lisasin ükshaaval ja ootasin kuni pannil kraam selle sisse tõmbab, alles siis järgmine läks juurde. Tekitas janu väga hästi.

Täna tegin elus esimest korda kotlette. Sain hakkama. 80o gr seguhakkliha, 2 muna, 4-5 viilu saia piima sisse likku, 2 sibulat ja 2 küslaküünt hästi peeneks hakkida, lärakas sinepit ja surtsuke majoneesi kah juurde. Pipar-sool ilmselgelt kah. Kogu kraam hästi põhjalikult segi ikka. Ja kui praadimiseks läheb, siis pätsikesi julgelt käest kätte ikka rahumeeli peksta, et korralikult kokku hakkaks. Juurde tegin keedukartuli ja kastme. Viimasel siis sibul küsla pannil klaasjaks. Peale piima, majoneesi, ketshupit, miskist magushaput aasia kastet ja soola kah. Siis keetsin vaiksel tulel kokku. Nämma.
Nüüd mõned tunnid hiljem panin ka tähele, et see kotletiretsept juba üleval sellest korrast kui ämmamoor ise neid meie juures tegi. Aga sitta sellest.

Päeva laul minu poolt siin:




Neljapäev, 12. august 2010

Väike vahepala

No tere jälle üle pika aja neile, kes siin vahest piilumas käivad. Nii palju on häirivat jama olnud, mis pole lasknud majestrovaatset äraolemist nautida. Ei teagi, mis siin vahepeal siis ka juhtunud on. Mõnest asjast ei taha lihtsalt rääkida. No eelmine pühaba käisid esivanemad delegatsiooniga last õnnitlemas. Istusid õnneks veerand tundi rohkem kui plaanis oli, sestap pääsesid täpselt Elvat laastanud tormist. Mul siit käis kah üle pea sahmakas aga niimoodi mõnusalt. Et sai varju all nautida ja vahepeal leili võtmas käia. Lapsele sai ostetud kamba peale jalgratas. Nüüd vingerdab sellega mööda õue, nii et alalhoidlikul lapsevanemal tilgub süda verd. Õnneks pole ennast veel katki teinud või naabrimehe autole külje pealt sisse põrutanud. Koerad paistavad kah veel terved. No ja siis muudkui riigitöö ja argimured ja sedasi. Kuna mingit huumorit täna pritsida ei õnnestu, siis viskan paar toitu lihtsalt üles, millega vahepeal maha olen saanud.

Pehme ribi ja küljeliha kastmes. Et siis turul liha jahtisin. Sattusin veel naabrimehega seal kokku. Nentisime fakti, et alguses kohtusime õllesabas, nüüd turul ja varsti apteegis. Igatahes soetasin ülalmainitud liha. Ja edasi läks nagu ikka: ahjupott võiga kokku, lihatükid sinepiga kokku ja potti. Juurde soola, pipart, loorberilehti, sibula ja küslasektoreid. Siis vesi peale ja ahju 200 kraadi juurde. Nii paaritunnine laksakas umbes. Poole peal keerasin lihatükid ümber ja viskasin juurde veel paki hapukoort ja viilutatud hapukurki. Pärast värske keedukartul juurde. Normaalne kraam.
Tuunitud boršš. Mitte poe oma. Mutil on eelmine aasta keldrisse vorpinud mõned purgid sellist supipõhja. Ise ta nondega mikski rahul polnud. Et olla igavad ja hapud vms. No siis tuunisingi igaks juhuks. Ehk oli liitrine purk, valasin talle peale teist samapalju kuuma vett, milles üks poljongikuubik oli lahustatud. Pannil pruunistasin võiga ära 2 hakitud sibulat ja paar küslaküünt ja valasin supi juurde. Siis lasin pannilt soola ja pipraga õli sees läbi ka sealiha tükikesed ja ikka supi juurde. Siis veel 2-3 hapukurki hakkisin juurde, soola-pipra ja cayenniga maitsestasin üle ja lisasin ka hapususe silumiseks supilusikatäie suhkrut. Ja paras surakas ketshupit kah sisse veel. Muud ei midagi, lihtsalt tasasele tulele podisema ja kokku keema. Tuli oivaline kraam mu meelest. Ja raha kah ei kulunud.
Proovin täna meeleolu hoida näiteks sellise looga:

Laupäev, 7. august 2010

Andke õhku!

No tõesti pole jälle mitu päeva kirjutanud. Pole, kurat, jõudu ja teemat kah. Totaalne udu ja hägu. Ainult siis tuleb korra pilt ette kui kraanist külma vett pähe lased või ventilaatori ees tukkudes juuksed propelleri vahele kinni jäävad. Eile oli esikas ja lapse sünnipäev. Kuumus on vist inimesed lolliks teinud aga kõigile meeldib meie uuslavastus. Kokkuvõttes on see ju tore. Kuidagimoodi napilt saan oma rolliga hakkama kah. Ehk siis teises vaatuses lasen korra moblapiuksu ja panen mikrofoni hetkeks sisse. Selline projekt siis. Proovisin ennast lõbustada teisi vaevlevaid ja higi pühkivaid inimesi vaadates. Siis vaatasin särki ja leidsin end mõttelt, et ainult ilusad pruunid päevitunud tüdrukud võiksid pärlendada nagu nendes poole perse peal lohisevate räpijosside videotes, kus keegi hõigub bitchisid ja otsib oma Hummerit, mille tagaistmele ta pätsikese kokaiini on unustanud. Mina nägin välja nagu Tõnisson peale seda kui sakste parve põhja laskmise eest vaibale oli kutsutud. Laps sai muidugi täiesti muretult oma sünna teiste omapikkustega ilma minu häiriva sekkumiseta peetud. Etenduselt koju laekudes mõtlesin, et olen ühe veini ära teeninud. Ostsingi. 3-liitrise paki. Pärast vahtisin ETV2-he pealt Jethro Tulli kontserti ja ahhujeitasin korralikult ära. Vinge kraam. Edasijõudnutele. Praegu istun jälle terrassil, kus mujal. Etendus tehtud, särk välja väänatud, külm vesi näkku visatud ja esimene õlu avatud. Linnas käib Rock Ramp. Kui ma ei eksi, siis on hetkel laval Terminaator. Kas nad mingit järjekordset lastemuusikali ei peaks praegu kirjutama? Ahh, minus räägib puhas kadedus. Mina istun siin, kõht punnis ees ja ootan Pegasuse kabjahoope, samal ajal kui üks pisike päss, kes peab kogu aeg, õujee, kuhugile minema, vaatab tuhandetele säravatele ja mitte nii säravatele silmapaaridele vastu ja otsib ennastunustavalt nende käsi. Elul om omad säädused. Kosun edasi, küll kunagi midagi asjalikumat kah pritsin. Katsume selle kuuma kuidagi üle elada. Homme tulevad veel esivanemad kah külla. Võtan mõned veinid, et hommikul ilus ja puhanud välja paista. Kõike kena!

Neljapäev, 5. august 2010

Tule taevas appi!

Istun praegu prooviplatsil oma telgikeses ja vaatan kuidas vihma kallab. Proovi ei toimu aga tuleb kohal olla. Elementaarne! Õnneks on interneedus olemas. Üritasin just Postimeest lugeda. Andsin üsna kiirelt alla. Mingi neetud Bauhoffi keeristorm siblib üle ekraani ja ümberringi virvendab miljon reklaami nagu Las Vegases. Keegi on ikka väga sihikindlalt kepsutanud, et on suutnud müüa suurema pinna jagu reklaami kui uudiste alla läheb. Täitsa lollakad. Eile oli kah täiesti mõttetu päev. Selle vahega, et telki oleks võinud vabalt nimetada kasvuhooneks. Aga no kurat - ma ei ole ju tomat kuigi välisel pinnapealsel vaatlusel võib sedasi tunduda. Kahe proovi vahel mängisin meeleheitel koduperenaist. Tormasin turule, avastasin, et raha ei võtnud kaasa, tormasin koju, võtsin raha, tormasin turule. Peale mõningasi seiklusi, millest ma pikemalt rääkida ei taha, jõudsin koju ja vormistasin uue laari värskeid hapukurke alustuseks. Kolleeg ütles tabavalt, et me lahmime neid teha sellepärast, et see on hooaja kraam. Kui saaks neid rohelisi junne aastaringselt, siis vist ei läheks enam tappeski alla. Sama kolleeg andis mulle ka kiire retsepti, mille siis toiduks väänasin.
Traditsiooniline külm Vene supp Okroška. Selleks on vaja liitrine pütike Karksi kalja, suurem pakk lahjat hapukoort ja hunnik tahkemat, mis võiks olla näiteks: 3-4 keedukartulit, 3 keedumuna, mingit lihalist näiteks vorsti vms. näol, värsket kurki ja paras ports tilli. Kõik tahkem kraam kuubikuteks, kaljal gaas välja raputada ja siis kogu modru kokku väänata. Pärast paned mõneks tunniks külmkappi tõmbama ja imeline roog valmis. Selle mõnusa kirjelduse vormistamise ajal hakkas muideks telgi katus vett läbi laskma. Tegin Mäkaiverit, teipisin raisa kinni. Ehk peab veel pisut vastu. Platsil ei toimu ikka veel midagi. Õhtul on kontrolletendus. Ohjah. Keeran endale ühe tubaka ja tiksun siis edasi.


Teisipäev, 3. august 2010

Stirlits ringteel

Ehk siis jälle Müller hääletab tee ääres ehk siis uuesti samal päeval eetris. Laekusin just proovist. Aeg on ujedalt päevale tagasi vaadata. Hommikune proov oli nagu joodiku unenägu - miski koguaeg hirmutas ja ehmatas aga ei mäleta, mis. Ju kasutasivad võõrsõnu või vehkisivad liiga kiiresti jäsemetega. Pean tunnistama, et sõitsin tsikliga lühikestes riietes maanteel täna. Üldiselt ma ise ärritun kui näen kedagi seda tegemas. Allakäinud olen. No mis ma teha saan! Paks olen, palav on! Kurat! No ja siis jäi proovide vahele mõni tund vaba auku. Ega uljas vabatmees siis puhkama heida. Nigu hõbedane püssikuul lendasin läbi Maxima šlaagbaumi. Turvavana oleks peaaegu lusika nurka pannud. Sedavõrd kõikehõlmav oli mu täisnurkse kurvi läbimine enne kui ajakirjade vitriinis "Saladuste" kõlvatud pildid mu tuules lahti lõid. Läti (või olid need Leedu) orjapidajad polnud maksa lubanud vitriini juurde visata, seega proovis tekkinud toiduidee purunes tuhandeks killuks ja olin valmis lohutamatult nutma puhkema. Siis visati kuskilt ajukäärust varuplaan lauale. Seega soetasin miskise kenasti läbikasvanud peekonitüki ja tormasin umisjalu väljapääsu poole. Õnneks suutis ilmselgelt ülivõimetega (ja ilmselgelt ülekaaluline) kassapidaja mu oma mõrtsukpilguga peatada. Andsin talle arvelt, kus minu teada pidi kõrbetuul uluma ja beduiinid oma päevavalgust kartvaid tegusid tegema, kogu raha. Sellest piisas.
Koju jõudes vormistasin vaese mehe telepordi ehk siis üks käsi sulges tagantselja koridori ust ja teine avas külmikust leitud õlut. Ma pole kindel aga mul vist oli ka kolmas käsi, mis selle kohe joonelt mulle kurku valas. Siis tegin ruttu liha valmis marineerumiseks. See oli imelihtne. Peekon õhukesteks viilukesteks ja peale tulistad natuke oliiviõli, soola, pipart, cayenni pipart, hapukurgivett, äädikat, mõned küslaküüned ja värsket rosmariini. Siis paned ruttu tule huugama. Siis võimled armutult, et vann mujale nihutada, et maja põlema ei läheks. Siis sõimad koera, et ta täpselt vanni ette kuses. Siis unustad ennast õlut jooma ja avastad, et süsi hakkab kustuma. No ja nii edasi. Kuni kraam on tulel ja saad teda pintseldada BBQ kastmega pööramisel. Ja see OLEKS olnud fantastiline roog kui ma poleks raisale peale valanud kogu kodus olevat soola. Ausõna oleks. Ma ise küll süüdistan Maximast ostetud liha aga üldiselt korraks viisakas olles - ärge kunagi ostke liha mujalt kui turult. Sool soolaks aga see liha oli lõpuni imelikult roosa ka küpsena. Raudselt topitakse sinna mingit imetabast sitta, mis on palju ohtlikum kui vana hea etanool ja muhe tubakas seda parima tahtmise juureski olla saavad. Nüüd on ka õhtuses proovis käidud ja lisaks kodus joodud õludele töö juures joodud õlud sees. Ilus. Dushi all käidud ja terrassil on sume olemine. Naised on täiskasvanute Hello Kittyt ehk Tättet vaatamas. Mulle kostab siia kuldselt ära. Sellest piisab. Olge musid. Ja kuulake head muusikat. Muti oli juutuubis kah just klipi olemasolu avastanud. Sulliwan (ma tunnen teda, muide, ajee!!!!) on üks väheseid ehedaid veerevaid kive ja korrektseid rokenrollimehi siin Maarjamaa pinnal. Müts maha ja õlu põske!


Avameelselt argielust

Eile oli üsna talutav päev. Naabrimees vibreeris terrassile ja üritas oma vildiks magatud pokusoenga teeselda, et päris ergas olemine on. Peagi leidsime, et keda ta petta üritab - tegelt on ju sitt olla. Ta otsustas pesta ja oksendada ja siis viisin ta kebabiputka juurde iseloomu kasvatama. Tõime kuskilt linna pealt härrasmehe auto kah ära, mille ta sinna eelmisel nädalal unustanud oli niiöelda. Kui mina saunale tule alla suskasin, otsustas naabrimees siiski horisontaali kasuks. Ega ka profisportlased vajavad jõudehetki.
Mina tegin saunaskäiguks õlle kõrvale meeldiva praemaksa küsla ja sibulaga, vahvad praeleivad küslaga ja mõnusa terava kastme kõrvale. Siis tiksusin vaikselt terrassi ja leiliruumi vahet. Keha ja vaim muudkui kosusid. Laps hulkus terve päeva pinginaabriga linna peal ja tuli tagasi "ülisoodsa ja elementaarselt eluks vajaliku" Michael Jacksoni raamatuga. Muutusin jälle korraks valvsaks. Ämmamoor kargas kah meilt läbi ja pritsis paar purki hapukurke lauale. Töötasid kenasti. Pärast vahtisime mutiga juutuubist Dylan Morani standupshow juppe. Onu sai kenasti naerda kõõksuda, peab tunnistama. Soovitan teilgi kaeda kui briti sarkasm meelelähedane. Praegu istun juba etenduse proovis. Mitte, et siiani midagi teha oleks olnud. Paras aja tapmine. Kodus oleks lihtsalt saanud samal ajal ka õlut juua, midagi head süüa ja kõvasti muusikat kuulata. No kannatan ära, ma olen ju elumees. See-eest tuli üks hea toiduidee igavledes praegu. Annan teada kui ära teen.

Esmaspäev, 2. august 2010

Sangar seiklusfilmis

Oibljaa. Raske on leida sõnu, mis väärikalt ja tõetruult kirjeldaksid viimaste päevade tegemisi. Alustaksin sellest, et ma pole väga ammu nii sitasti söönud ehk siis suvepäevade toitlustaja võiks vahvasti karu peesse mustikale tippida. Aga no tegelikult lubavad nad endale midagi ilusat ja kallist, sest see raha, mis nad meie käest söögi jaoks võtsid, on neil raudselt alles kulutamata. Samuti oli tore tõdeda, et tiblad on jätkuvalt tiblad, sest ega kui sul on buss ilusasti kinnisele territooriumile pargitud, ei tähenda, et sealt ei saa mängleva kergusega ära varastada 4 vaati õlut, bensiinikanistri ja õlleagregaadi kraani nupu. Viimane on ju eriti vajalik igas kodumajapidamises. Mingi ime läbi leidsime 2 vaati lähedalt metsast. Ülejäänud kahega üritavad nad kindlasti pesumasinale trumlit ehitada või midagi sellist. Õlut nad sealt küll kuidagi kätte saada ei tohiks. Muidu läks meil nagu alati. Joodi ja lauldi ja lauldi ja joodi, kaotati asju ja tasakaalu ja mõõdutunnet ja enesevalitsust ja... nii edasi. Põhisaaga algas muidugi eile kui selgus, et keegi ei olegi võimeline bussi rooli istuma ja rahvast koju tagasi sõidutama. Mõne tunni jooksul sündis logistiline suurvorm ja keegi juba teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes olla kuulnud, et leiti bussijuht ja see hääletab meie suunas. Õnneks oli kõigil meeldiv pohhuismivestike selga joodud. Liikuma saime 14 ajal pärastlõunal. Algas meeletu ekskursioon, mille raames käidi vaatamas vanu ja katkiseid maju, lürbiti kuskil restos maitsetut aga selle eest kallist supilurri, osteti kõik Peipsiäärsed külad tühjaks sibulatest ja suitsukalast ja pildistati hardusepisar silmanurgas kõiki lillasid aiateibaid ning varsti oldigi juba Tartus. Seal läks vist kah ainult tunnike-paar, sest keegi tahtis kindlasti McDonaldsi burgereid ja meie selle aja peale tahtsime juba kindlasti viina, sest tõesti oli tekkinud tunne, et ega koju nagunii enam kunagi ei jõua. Puhjas tegime järjekordse viinapeatuse, sest kegi teadis, et ega enne Viljandit enam ei saaks muidu. Naabrimees haaras sealt ühe pudeli ja peatus poeuksel ujedalt kaugusse vaatava targa mehe vaikselt lausutud sõnade peale: "Mehed, võtke veel, sellest jääb küll väheks". Õnneks polnud naabrimees loll, surus elukunstniku kätt ja kuulas sõna. Nii juhtuski, et Tänassilmas läks buss katki. Taamal loojus päike. Külamehed jooksid ringi naftatsisternide, generaatorite ja jalgratastega. Minu meelest organiseeriti ka pood lahti, et me saaksime veel viina. Mingil hetkel hakkas olukord järjest vähem naljakas tunduma. Esimesed rotid lahkusid laevalt, ehk siis hakati endale autosid järgi kutsuma. Lõpuks tegin naabri soovil seda ka mina. Aga kuna Side tänava meestel on pidev ja kustumatu karmavõlg, siis koos auto saabumisega käivitus ka buss nagu imeväel. Kui koju saime, oli ikka päris pime juba. Isegi nutta enam poleks jaksanud rõõmust kui koduvärav kutsuvalt kääksatas, juua ammugi mitte. Vist. Täna ei kavatse ma mitu tundi juua. Siis teen naabrimehega sauna ja hakkan uuesti inimeseks. Kui magu on nõus uuesti vaikselt seedima hakkama, vormistan midagi eriti maitsvat õlle kõrvale, et endale natuke pai teha. Seniks muusikat: