Esmaspäev, 20. juuni 2011

Rokipoku jõudehetked

Eelmise nädala teine pool oli üks logistiline suurvorm, keeristorm rahakotis ja lihahaamer elukunstniku maksale. Seda kõike muidugi oivalises seltskonnas ja märkimisväärse koguse hea muusika saatel. Ehk siis operatsioon koodnimega "rabarock". Sissejuhatavaks missiooniks oli lapsukese ja arulageda buldogi transport esivanemate residentsi, misjärel algas ennastsalgav pakkimine ja shoppamine. Paberile sai hallolluse sulnil raginal kantud kõik viinast kuni sääsetõrjevahendini ja siis nähti mööda vana head Fellinit ja tema tuiksoont ehk Side uulitsat tuuleveskitena ringi rahmimas kahte Mulgimaa kaunimat kavaleri, silmad peas huugamas ja hõbekett suunurgas. Aeg-ajalt oli vaja maha istuda, mõned tarvikud manustada ning nentida fakti, et ega nüüd läks vist küll järg käest ära. Aga üks hetk olid massinad laeni täis tuubitud, Naabrimehe Skifi sisse käepärastest vahenditest voodi ehitatud ning tundus, et hakkab vaikselt looma. Kohale jõudes oli kergeks üllatuseks fakt, et parkla on kaugele karu perse lohistatud. Jätsime oma saani solvunult sinna seisma ja otsustasime staabi teha Naabrimehe juurde, kes tänu oma transpordivahendile päris värava ligi sai. Pean tunnistama, et viitsisin autost kaasa võtta vaid joogikoti ja kordagi ürituse jooksul mul oma massina juurde enam asja polnudki. Nööpisin kiirelt esimese tarviku lahti ja jälgisin suure heameelega Naabrimehe võimlemist. Ta oli oma Skifile unustanud toed kinnitada ja sedasi avanes harukordselt hurmav vaatepilt kui haagis burgerina kokku klõpsas ja higist tilkuva ning falsetis kisava Naabrimehe enda vahele laksas. Sissejuhatuse lõppedes oli härra nii läbi, et jõudis ainult matkatoolis karastavaid jooke manustada. Üleüldse ollagi teda festivaliplatsil kahel korral nähtud. Korra platsi üle vaatamas ja korra 6-promillises joobes kastmest nõretavat burksi endale ühes tükis kurku toppimas. Igatahes oli festival taaskord väga meeldejääv ja armas. Palju sõpru ning head muusikat. Mingit süvaanalüüsi ei viitsi vormistada. Tahan ainult teatada, et Side Uulitsa Maffia nimetab nüüd Eesti parimaks ansambliks kollektiivi nimega Nevesis. Respect! Juhtus tegelikul palju toredat ja veel toredamat aga kõike päris hästi ei mäleta ja rohkem ei viitsi kah toksida. Igatahes kaunil pühapäeval jõudsime läbi vanemate staabi ka lõpuks tagasi koju. Mina elegantselt kõrvalistmel turvavöö otsas rippumas ning hellasti vibreerimas loomulikult. Täna seevastu olen jälle reibas kui Viplala ning möllan pliidi ees. Vanamoor rõõmustas mind salaja tellitud Sons of Anarchy t-särgiga (võisin heameelest isegi tilgakese püksi lasta), õlu on külm ja maitsvad road valmivad.

Esiteks panin jaaniku tarvis paar kilo saslikut tiksuma. Ikka ohtralt sibulat ja küslat. Maitseks pipar, sool, suhkur ja tabasco ning vedeldamas oliiviõli ning sorts punaveiniäädikat. Peaks töötama küll.

Et kõik kenasti sujus, sai õlle kõrvale kanapugusid keedetud. Vette siis ikka vanad head sibul, küsla, loorber, vürts, terapipar ja sool. Parim manustamiseks mädarõikaga.

Päris paksu lihasupi köögiviljadega joonistasin kah. Ikka kondid puljongiks keema umbes sama kraamiga, mis pugudki, pärast liha kontidelt maha. Kurnatud puljongisse kardulas ja kapsas ja pannilt läbi sibul, küsla, paprika, varsseller, porgand ja chillikaun. Siis kõik kenasti kokku podistada ja valmis.

Ja lõppu siis Eesti parimat bändi kah. Rohkem neil videosid paraku väljas pole, seega lasen seda ainumatki (lives on vennad muidugi eriti hääd):

Teisipäev, 14. juuni 2011

Kuidas ma haigeks jäin ja siis jälle terveks sain

Kogu saaga algas eelmisel reedel. Päev oli ilus, kurjakuulutavalt vaikne ja plaanivaba. Mitte ükski Side uulitsa mafioosnik veel ei aimanud halba. Kõik toimetasid oma päevatööde kallal ainult aeg-ajalt valulikult kuivavat kurku neelatades. Mida tund edasi, seda ärevamaks muutus õhk. Koerad tõmbasid kõrvad lidusse ja lõõtsutasid hüsteeriliselt. Tuul seisis päkkade peal, keel vastu hambaid surutud ja puud surid seistes. Saatuslikul tunnil kohtusime Naabrimehega keset õue. Vaatasime teineteisele paljutähenduslikult otsa ja marssisime sõjamehelikul sammul sauna külmiku juurde. Õnneks õlut täitsa oli. Valasime esimesed tarvikud paari lonksuga kurku, kostus leevendavat sisinat. Peale 8ndat õlut otsustasime, et täna küll ei tohi "side tänavat" teha (ehk siis päev plaanitust varem suurt joomat ära teha). Et järgmisel päeval Kesk-Eesti kõõmad laekumas ja oleks kena vormis olla. Ja siis lõi kuri saatus sõrmenipsu ja külalisi hakkas vajuma küll värava alt, küll korstnast, küll kanalisatsioonist. Sõnaga - noor laulupidu. Mingil hetkel ei olnud enam varianti. Kuidagi tuli ürgse rütmiga kaasa minna ja mitte jalgu jääda ehk siis oli vaja põlvetõstes lähimasse poodi lisa järele vehkida. Jõudsime paar minutit enne sulgemist ja kui pulss jälle rääkida lasi ning vere maitse suus taandus, tellisime mõned lisaõlled ja igaks juhuks ühe pruuni viina. Meid hakati juba uksest välja laskma kui Naabrimees vaatas mulle oma pilla-palla silmadega otsa ja pakkus, et "äkki võtaks ikka teise veel, ega siis kõike pea ju ära jooma...". Mõeldud - tehtud. Õhtu jätkus oma etteaimatavas hägustuvas võtmes. Olime saanud ühe tentsiku, kes meile jooki valas ja jalgrattakellaga märku andis kui sakuska ja pitsike valmis menetlemiseks. Lõpuks jäi Naabrimees magama. Igavusest kindlasti. Kui kõik karvased ja sulelised lahkunud olid, sooritasin gravitatsiooni trotsides laitmatu õuekoristuse ja uinusin sügavasse joomaunne.

Hommik saabus vana tuttava koputusega kukla piirkonnas. Pomisesin läbi näkkukleepunud habeme midagi obstsöönset ja valgusin õue peale kontrollvisiidile. Valmisusin just magusaks haigutuseks kui Naabrimehe uks paiskus kolinal lahti ja olin hetke täiesti kindel, et Side uulitsale laekus Jeesus ise, kes on vahepeal sitaks palju veest veini vändanud ja loomulikult mitte kauni kavatsusega seda rahvaga jagada. Tuvastasime vastastikku reaalsed isikud, vangutasime päid ja jõudsime õndsale teadmisele, et keldris ju koduõlu käimas. Päikeseratas käis mööda taevavõlvi suure kaare. Vahepeal laekusid oodatud külalised, muutusid margid, räägiti palju rumalat juttu, nutti, oksendati, emmati, vannuti truudust, pandi paika viisaastaku plaane, saabus öö. Vist. Ja siis lõpuks pühapäev kellegi targema ja kainema andmetel. Ja siis ma tundsin, et haigus hiilib ligi. Mõte hommikusest õllest ei tundunudki nii ahvatlev. Kui olin selle valjult välja öelnud, pidin Naabrimehest kaks sammu eemale astuma, muidu poleks mõlemat silma näinud, nii suureks paisusid need. Ja siis ma olin kohe mitu päeva haige. Käisin perega mere ääres, jõin mullivett, sõitsin öösiti tsikliga mööda linna, käisin tööl, koostasin jupiti murelikult testamenti... Kuni tänaseni. Tervenemine saabus hetkega. Sõitsin just tsikliga sihitult mööda linna ja järsku vaatan - Säästumarket tee ääres. Mingi seletamatu jõud käskis mul parklasse keerata. Siis oli vahepeal must auk ja järgmine pilt oli juba tsikli kõrval kasti õllega nõutu näoga ent sisimas rahulolevalt mõmisedes. Nüüd olen ma juba täitsa terve jälle, Naabrimees renoveerib oma Skif-i, mina narrin. Vahepeal vahetame paljutähenduslikult pilke ja toome kapist uue tarviku. Elu on jälle ilus. Järgmiste jagamisteni!

Esmaspäev, 13. juuni 2011

Tarbige ainult head kraami!

...ehk siis riputan peatselt algava suvepuhkuse puhul esimeseks palaks oma juba ilmunud esimese kolumni. Siis hakkan jälle vaikselt vaatama, et kas ja kuna vaim peale tuleb. Et poleks mingit vägistamist:)

Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!