...ehk siis riputan peatselt algava suvepuhkuse puhul esimeseks palaks oma juba ilmunud esimese kolumni. Siis hakkan jälle vaikselt vaatama, et kas ja kuna vaim peale tuleb. Et poleks mingit vägistamist:)
Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!
Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar