Räägitakse, et kultuuripärandi
aasta on käimas. Ega ma päris täpselt aru saa, mida see endast
kujutab. Keegi pole ise seletama tulnud ja endal pole nagu huvi
samuti üleliia palju olnud. Osaliselt arvatavasti sellepärast, et
kui sa elad ikka folgilinnas Viljandis, siis saad keskmisest
kodanikust suurema annuse kannelde ja torupillidega sahmivaid
mulgipudruste põskedega takukerasid. Viimastel aastatel olememe me
eriti tugevalt hakanud tähelepanu pöörama oma juurtele ja
traditsioonidele. Iseenesest pole selles ju midagi halba. Selleks, et
mõista, kuidas, miks ja millised me praegu oleme, tuleb teada
põhjuseid ja olusid, mis selle taga olid. See on okei. Mind on
lihtsalt alati hirmutanud asjad, mida on korraga liiga palju. Noh, et
seisad nagu tammi ees ja mõtled, et selle taga on meile kõigile
kasulik ning vajalik vesi. Kui see tamm peaks aga nüüd purunema,
siis soovid, et oleksid sellel hetkel kuskil kuivemas kohas olnud.
Siis kui meie presidendipaar
esmakordselt endale mulgi kuued ja tanud pingviinide paraadi ajaks
selga tõmbas, ei osanud ma veel karta, et sündimas on uus
popkultuur, mis hakkab elama täiesti omaette elu, millel pole
esialgse boheemlikult armsa PR-ideega enam mingit pistmist. Kogu see
folgi, etno, pärimuse, öko ja laulupidutsemise laviin muutub
justkui ainuõigeks ja ainsaks valikuks. Kuulen kogu aeg sädistamisi
stiilis: „Kas teie ansamblis parmupilli polegi? Siis see on ju rõve
kommerts! Ja üldse tuleks mängida häälestamata pilliga ja
kuuepromillises joobes nagu see kurt vanamees seal vaharullil!“
või: „Meie sööme ainult iseküpsetatud leiba! See küll maitseb
nagu muld, aga mõtle kui ikka ise rukki kividega jahuks hõõrud ja
pisaratega pimedas rehetares kerkima paned... “. Mul on juba
tõepoolest peaaegu häbi, et mu garderoobis pole siiani seda
lollakat rahvusvärvides murumütsi ja rahvusliku mustriga kummikuid.
Või et ma rahvatantsutrennis käimise asemel eelistan kodus sauna
kütta.
Istun siin juba ette hirmust
värisedes, et milliseid sõimukirju ma peale selle loo ilmumist
tugevate rahvustunnetega viisuseppadelt saan ja mõtlen, et kas
poleks maru kui näiteks kaitseminister leiutaks, et võiksime
vaenlase vastu hoopis hangude ja vikatitega minna. Kusjuures
võiduvõimalus oleks täiesti reaalne, ründajad sureksid naeru
kätte. Üle aasade kostaks ainult kõõksumist, mis oleks pikitud
plõksatustega, mida teevad peas lõhkevad veresooned. Ja meie võtaks
pärast kõik käest kinni ja lohistaks nullemotsiooniga nägudega
ühe kivikasuka.
Kokkuvõtteks - Eesti poliitikud ja
meediaikoonid ei tohiks meie kultuuripärandist teha oma lollide
vigade ja vaimunõtruse pealt tähelepanu kõrvale juhtimiseks halva
maiguga karnevali. Ja sellise arutu üledoseerimise ja afišeerimisega
saavutate lõpuks selle, et ajalugu ise ei huvita enam kedagi. Ja
veel - tegelikult on ju kuskil ka see päris elu, mis tahab tagasi
rööbastele seadmist. Seda ei saa suhtumisega: „Aga omal ajal
käidi kolm talve koolis!“.
Minu kadunud vanaema oli esimese
vabariigi aegne proua. Ta tavatses rääkida kuidas siis olid
munakivitänavad nii puhtad, et võis kapronsukkades seal kõndida.
Üheks temapoolseks panuseks kultuuripärandisse oli näiteks maailma
parim rullbiskviit. Ja seekordse loo kontekstis siis: 4 õnneliku
kana muna, 2dl, roosuhkrut, 1tl küpsetuspulbrit, 1dl ökonisujahu,
1dl kartulijahu ja purk moosi looduslikult väetatud oma aia
marjadest. Ahi 200 kraadini, munad vahtu ja muu mudru hulka ja siis
küpsetuspaberile laiali ja 8-10 minutiks ahju. Lauale uus
küpsetuspaber ootele ja pruun suhkur sinna laiali puistata. Siis
kummutad valmis põhja sinna peale, määrid moosiga kokku ja keerad
küpsetuspaberi abil rulli. Las jahtub ära ja võibki põske pista.
Alleaa.
