Pühapäev, 17. märts 2013

Vaese mehe mahlakask

   Tähendab, siuke värk, et haigus tahtis eile uksele koputada. Ma nagu läksin täiega närvi, onja. Kulgesin  nagu afektiseisundis tõupull kodupoe suunas. Sinijärve kokteili ju tarvis teha sellisel puhul. Kõrvaltkaejatel võis olla nalja nabaauguni. Side uulits nimelt on totaalne jääväli, ja skaudi ausõna - vabsee mitte ühe tasapinnalinne. Ikka nagu rulatrosside mänguväljak. No ja kui pea 8-puudane tatti luristav monstrum üritab abitult miraažina tunduva asfaldi suunas šeikida... Lepime kokku, et iga 3 sammu järel kehastasin kuskil maa ja taeva vahel ülielusuuruses meritähte. 
   Ühel kaunil hetkel peale tülikat kemplemist gravitatsiooniga klammerdusin igatahes hella naeratuse saatel odava viskipudeli külge. Poe turva piidles mind eemalt mitte just üleliia "paneme sajaga sõpsi" pilguga. Silmadepööritamise etüüdi võttis soravalt üle muidugi kassapidaja kui ta mu kahest sidrunist ja viskipudelist koosnevat picassolikku falloseinstallatsiooni lindil endale liginemas nägi. Hajutasin ta tähelepanu lihtlabase hädavalega: "Proua, te näete erakordselt hea välja!", millele lisasin peale pisut liiga intensiivset ja kõrvukraapivat kõkutamist teiselt poolt kassaaparaati: "Ma võtaksin nüüd selle tagastusraha ja läheksin koju hingeldama..." 
   Peale esimest kokteili otsustasin ohkimise asemel endale tegevust leida. Kapis oli hunnik erinevaid toidujääke, mis hunnikusse tõstetuna skandeerisid, et neist peaks ühe tummise pitsa vormistama. No vai not, kuulsin end mõtlevat.  Veerand tundi hiljem olin koos paari ümbritseva köögiruutmeetriga mingi rämeda tainalaadse ollusega koos ja kuulsin end ütlemas juba hoopis sõnaraamatujagu vandesõnu. Õnneks lõikas Muti mu selle löga küljest lahti ja hõõrus abivalmilt pitsapõhja ise pannile. Ma jõin vahepeal teise kokteili ja katsin pinna hea-paremaga. 
   Vaevalt suutsin kraami ahju visata kui uks paiskus vallale ja sisse veeres sõber, kelle elukaaslane oli hooletult üksi koju istuma unustanud. Kuulsin vasaku kõrvaga kolksu, mis meenutas heli, mis tekib liitrise rummi kokkupuutel köögi tööpinnaga. Peale mõningast fokusseerimist tõdesin - ma polnud eksinud.
   Vahepealset ma täpsemalt ei kirjelda. Igatahes olid asjasse segatud ALO-TV ja liiga madalad taburetid. Kui otsustasin ükshetk kikivarvul tuttu tippida, tuvastasin eest magava Muti, kelle otsas istusid minu plika ja tema sõbrants ja vahtisid punnissilmil mingit kolefilmi. Ikkagi vaheaeg või nii. Mulle tehti selgeks, et võin rahulikult mujal aega parajaks teha, nemad tahavad asja lõpuni vaadata. Ärkasin hommikul poole viie ajal külmast värisedes elutoa diivanil. Kõik olid põhku pugenud ja loomulikult ei tuldud vanameest üles peksma, et see saaks kah tekinurga peale vedada ja jalad sirgu lükata.
   Sestap ajasin hommikul enne üheksat kargu alla ja kukkusin vihaga kartuleid hakklihaga praadima. Varsti imbus köögitoimkonda Muti, kes leidis, et lastele peaks hoopis pannkooke tegema. Urisesin läbi hammaste. Loomulikult istusingi hiljem ise oma pannitäie kardula otsas ja vaatasin kuidas ülejäänud ennastunustavalt kooke sisse vitsutasid. Tänamatu kaader.
   Lõin käega ja tulin ära sauna. Äkki võtab see nohu ära. Pärast lähen ja teen kiusu pärast ahjus skumbriat ja kartulitšipse suvikõrvitsa-tšilli salatiga. Nagunii võin selle kah ise endale perse pista, sel ajal kui nemad endale  jäätist või miskit siukest sisse kühveldavad. Kurat, keegi ei hooli minust, ma ütlen küll...

Kolmapäev, 13. märts 2013

Pororalli

    Tähendab, tekkis soodne olukord õkvalt niisama siia miskit toksida. Päike särab taevas nagu keskmine geiparaadi patsient ja esimene kuldnukk pasandas ujedalt just Naabrimehe terrassi käsipuu täis. Nagunii saab vastava süüdistuse hiljem hoopis mu arulage buldog. Aga kellele tal kaevata. Käisin tiiru turul ja viskasin mitme sea jagu kõrvasid potti hauduma. Loomulikult säärase maiuse kallale kogenud kavaler ilma tarvikuteta ei asu. Sestap avangi nüüd kogu selle toreduse keskel neist esimese ja naeratan nagu binokliga kiilaspea naiste plääzi kõrkjapuhmas. On aeg juhtunut meenutada...
    Kõik sai alguse sellest, et ükspäev sain telefonikõne sõbralt, kes oli mingilt saami nõialt impulsiivostuna soetanud igaks juhuks pool põhjapõtra. Ilm kiskus aga vägisi sulale ja oli oht, et puukuuris resideeruvale rümbale tahab uuesti elu sisse tulla. Igatahes inises õnnetu laristaja niikaua mulle kõrva kuni käega lõin ja kapist pesu vahelt kirsturaha fondist mitu eurot välja sikutasin. Hetk hiljem seisin juba nõutult keset õue, käes kilekott külmunud põhjapõdra ribiga, mida õuekoer salamisi alt äärest näksida püüdis.
    Tegelikult seisis see elajas mul päris pikalt sügavkülmas kuni eelmisel nädalalõpul ta seltskondlikult ära menetleda võtsin. Retsepti, mille modifikatsiooni käiku lasin, sain oma kirjasõbralt Metsavanalt. See allpool. Koos sulatamisega oli kulinaarne rännak kolme päeva pikkune. Eino roog tuli imehea ja kõik sinna juurde samuti. Mul olid vanemad külas. Nemad on väga konservatiivsed vanakooli toitujad. Keedukartul, jahukaste ja kotlett. Maitseainetest ainult pipar ja sool. See on nende kreedo. Lasin neil lahkelt ette tõsta ja olin valmis oskarivääriliseks pilkude ja valitud lausete laviiniks. Aga suur oli mu üllatus kui liuad tilgatumaks kühveldati. Isa oli vähe pikema vinnaga ja üritas poole ajast pilguga oma taldrikut tühjenema sundida. Lõpuks andis temagi järgi ning läks vana head nuga-kahvel-hambad marsruuti pidi. Olen sunnitud ääremärkusena lisama, et poro maitses nagu lammas, sesmõttes poleks sellel saami nõial hädasti vaja olnud seal hangede vahel väitsaga vehkida. Aga võibolla oli tal mingi ohverdav veristamine enivei kuugelkälendäris sees.
   Mina igatahes olin nii lahe mees, et vajutasin järgmisel päeval inertsist veel rammusa šnitsliõhtu perele letti. Selle peale tegi minu vasakus labajalas resideeruv podagra keset ööd ühe silma lahti ja hakkas õrnalt koputama, et kas ma ei tahaks vahepeal vähe heina näksida. Kirjutasin ettepanekule pikemalt mõtlemata alla. Hommikuks oli labajalas vaikus majas ja minul seisis ees elu hirmus katsumus - tuli minna sünnilinna koolilastega kohtuma ja oma laasteraamatust rääkima. Terve tee vibreerisin hammastega roolist kinni hoides. Poolel teel sai õnneks selgeks, et tegemist polnud elementaarse paanikaga vaid auto soojendus oli saba andnud. Kohalikku raamatukokku laekudes olin igatahes sedavõrd liimist lahti, et lasin endale ilma suhkruta kibuvitsateed pakkuda. Ja käisin toaletis aeg-ajalt silmi kõvasti kinni pigistades kümneni lugemas. Olen üsna kindel, et kui lõpuks kell helises, siis lasin tilga püksi. Seejärel lajatasin endale labakätega vastu põski, manasin näole lennartmeri naeratuse ja sisenesin põrgukatlasse. Tegelikult läks kõik maru toredalt. Kui olin esimeste kokutustega lapsed naerma saanud ja jää purustanud, jätkus lobisemist terveks tunniks.
   Oi, mis ma jauran, seakõrvad on vahepeal ennast ise maitsvaks istunud ja uus tarvik ootab avamist. Kõik marss tööle tagasi!

Põdraribi läks kõigepealt üheks ööks marinaadi. Selline klassikaline keedukas, kus vees suhkur, sool, äädikas, sibul, pipra- ja vürtsiterad ning loorber. Teisel päeval siis ahjupotis pruunistasin/kuumutasin sellise kraami: või, pekikuubikud, roheline sibul, küsla, sidruniviilud, mesi, sinep, kaneel, nelk, estragon, porgand, viie pipra segu. Peale läks klaasike punaveini ja ülejäänud puljongit ning marinaadist välja võetud ja rätiga kuivatatud ribid sinna sisse. No ja siis podisema. Ise aga salati kallale. Salatisse läks kapsas (panin tavalise, võinuks olla punane), sibulaviilud, valged leiges vees leotatud rosinad, lusikatäis riivitud ingverit, punaveiniäädikat, õli, sinepisorts, paar tükeldatud pirni ja äkki oli veel midagi. Ei meenu. No see kah tõmblema ja kartul pudru tarvis keema. Lõpuks kõik lauale. Ahjaa - keeduleemele surts sojat juurde ja oivaline kaste kah kohe võtta.

Neljapäev, 7. märts 2013

Kes minevikku ei mäleta... ehk Nipiraamatu kolumn :)


   Räägitakse, et kultuuripärandi aasta on käimas. Ega ma päris täpselt aru saa, mida see endast kujutab. Keegi pole ise seletama tulnud ja endal pole nagu huvi samuti üleliia palju olnud. Osaliselt arvatavasti sellepärast, et kui sa elad ikka folgilinnas Viljandis, siis saad keskmisest kodanikust suurema annuse kannelde ja torupillidega sahmivaid mulgipudruste põskedega takukerasid. Viimastel aastatel olememe me eriti tugevalt hakanud tähelepanu pöörama oma juurtele ja traditsioonidele. Iseenesest pole selles ju midagi halba. Selleks, et mõista, kuidas, miks ja millised me praegu oleme, tuleb teada põhjuseid ja olusid, mis selle taga olid. See on okei. Mind on lihtsalt alati hirmutanud asjad, mida on korraga liiga palju. Noh, et seisad nagu tammi ees ja mõtled, et selle taga on meile kõigile kasulik ning vajalik vesi. Kui see tamm peaks aga nüüd purunema, siis soovid, et oleksid sellel hetkel kuskil kuivemas kohas olnud.
   Siis kui meie presidendipaar esmakordselt endale mulgi kuued ja tanud pingviinide paraadi ajaks selga tõmbas, ei osanud ma veel karta, et sündimas on uus popkultuur, mis hakkab elama täiesti omaette elu, millel pole esialgse boheemlikult armsa PR-ideega enam mingit pistmist. Kogu see folgi, etno, pärimuse, öko ja laulupidutsemise laviin muutub justkui ainuõigeks ja ainsaks valikuks. Kuulen kogu aeg sädistamisi stiilis: „Kas teie ansamblis parmupilli polegi? Siis see on ju rõve kommerts! Ja üldse tuleks mängida häälestamata pilliga ja kuuepromillises joobes nagu see kurt vanamees seal vaharullil!“ või: „Meie sööme ainult iseküpsetatud leiba! See küll maitseb nagu muld, aga mõtle kui ikka ise rukki kividega jahuks hõõrud ja pisaratega pimedas rehetares kerkima paned... “. Mul on juba tõepoolest peaaegu häbi, et mu garderoobis pole siiani seda lollakat rahvusvärvides murumütsi ja rahvusliku mustriga kummikuid. Või et ma rahvatantsutrennis käimise asemel eelistan kodus sauna kütta.
   Istun siin juba ette hirmust värisedes, et milliseid sõimukirju ma peale selle loo ilmumist tugevate rahvustunnetega viisuseppadelt saan ja mõtlen, et kas poleks maru kui näiteks kaitseminister leiutaks, et võiksime vaenlase vastu hoopis hangude ja vikatitega minna. Kusjuures võiduvõimalus oleks täiesti reaalne, ründajad sureksid naeru kätte. Üle aasade kostaks ainult kõõksumist, mis oleks pikitud plõksatustega, mida teevad peas lõhkevad veresooned. Ja meie võtaks pärast kõik käest kinni ja lohistaks nullemotsiooniga nägudega ühe kivikasuka.
   Kokkuvõtteks - Eesti poliitikud ja meediaikoonid ei tohiks meie kultuuripärandist teha oma lollide vigade ja vaimunõtruse pealt tähelepanu kõrvale juhtimiseks halva maiguga karnevali. Ja sellise arutu üledoseerimise ja afišeerimisega saavutate lõpuks selle, et ajalugu ise ei huvita enam kedagi. Ja veel - tegelikult on ju kuskil ka see päris elu, mis tahab tagasi rööbastele seadmist. Seda ei saa suhtumisega: „Aga omal ajal käidi kolm talve koolis!“.

Minu kadunud vanaema oli esimese vabariigi aegne proua. Ta tavatses rääkida kuidas siis olid munakivitänavad nii puhtad, et võis kapronsukkades seal kõndida. Üheks temapoolseks panuseks kultuuripärandisse oli näiteks maailma parim rullbiskviit. Ja seekordse loo kontekstis siis: 4 õnneliku kana muna, 2dl, roosuhkrut, 1tl küpsetuspulbrit, 1dl ökonisujahu, 1dl kartulijahu ja purk moosi looduslikult väetatud oma aia marjadest. Ahi 200 kraadini, munad vahtu ja muu mudru hulka ja siis küpsetuspaberile laiali ja 8-10 minutiks ahju. Lauale uus küpsetuspaber ootele ja pruun suhkur sinna laiali puistata. Siis kummutad valmis põhja sinna peale, määrid moosiga kokku ja keerad küpsetuspaberi abil rulli. Las jahtub ära ja võibki põske pista. Alleaa.