Laupäev, 30. juuni 2012

Iga taat ei köhi

   Oi, püha podagra! Ma juba hakkan unustama, et mul selline tüüne blogi olemas on. Süüa pole kah nii ammu vaaritanud, et mine tea, kas enam oskangi. Tegelikult on asjalood sedasi, et kunstnikuhärra on ennast nii jamadesse mässinud, et nuta end või õhtuti magama. Igal hommikul ärkan ja lohistan rüperaali välikööki ning hakkan lasteraamatut kirjutama. Selle peaks lähema kuu jooksul valmis saama. Vahepeal, kui pea paksuks läheb ja õlu soojaks muutub, lohistan ennast kodustuudiosse ning trambin klahve ja heebleid, et augustis Valge Daami etendused päris piinlikus vaikuses ei kulgeks. Ja kõige selle kõrvalt püüan elu sisse puhuda blogi ma-ei-tea-mitu-D versioonile. Sellest viimasest praegu täpsemalt ei räägigi. Küll ma kursis hoian kui põhjust peaks tekkima:)

   Üldiselt on lood sellised, et veedan kodust nädalavahetust kahe motomatka vahel. Sisustan seda suure kunsti kõrvalt majandusaasta aruande koostamisega palavalt armastatud maksuametile. Mehena, kes Exelit nähes nutma puhkeb ja sõnadekombinatsiooni "konto väljavõtte printimine" kuuldes metsa jookseb, olen ennast taaskord ületamas. Jõudu annab ka muru niitva Muti jälgimine. Õigus on neil, kes väidavad, et lisaks voolavale veele ja põlevale tulele on raugematu nauding töötava inimese jälgimine. Esimese poole päevast olen tegelikult otsinud põhjuseid, miks kirjutamist-arvutamist edasi lükata. Kaunil pärastlõunal said need otsa ja kukkusin uhama. Tegin väikese pausi vaid selleks, et Muti vormistatud selle aasta esimest kukeseene kastet värske kartuliga põske haugata. Praeguseks siis meeldiv rammestus ja rõõm tehtud tööst. Ja nüüd õuenurgas õlu kaisutades ongi paras hetk viimaste päevade sündmusi meenutada.

   Mingi jaanipäevalaadne toode oli vahepeal. Kaunisti persse kukkus see Side uulitsal kohati. Sangarid olid end eelneval päeval kohusetundlikult katki joonud ja mossitasid pisut. Loomulikult valas kogu aeg vihma ja see peksis armutult vastu väliköögi plekk-katust, nii et midagi kuulda polnud. Mitte, et meil teineteisele midagi öelda oleks olnud, aga kelmikat "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" oleks ikka transistorist kuulatanud. Mina olin muidugi valmis vändanud kõige raha eest saslikut ja värsket hapukurki. Oodatud külalised aga jäid kah tulemata. Jõllitasimegi siis üle kastrulite teineteisele otsa ja võtsime rõõmutult viina. Kogu selle võika mediteerimise käigus jõudsime mõistmiseni, et naps ei hakka pähe kah. Keerasime poole võtu pealt korgid peale tagasi, surusime kätt ja läksime oma hüttidesse solvunult magama.

   Selliste negatiivsete vaibide järellainetusena otsustasin, et kui ilmataat sedasi kabjaga näkku taob, näitan talle oma keskmist rasvast näppu ja ronin ratta selga. Muidu sahiseb suvi salaja kukla tagant mööda ja ootamatult sahmidki jälle ohmu molliga laenu- ja liisinguraha välja teenida. Toppisin innukalt tarviliku kola kokku. Isegi ujukad panin kaasa. Etteruttavalt võib öelda, et ega neid vaja küll ei läinud. Nagu ka kogu ülejäänud tavaari, hambaari välja arvatud. Vist. Poolelt teelt haarasin ka ühe sõbra koos tema daami ja teise võrriga kaasa ning kablutasime ühe jutiga Põhja-Eestisse. Räägitakse, et tsiklimehe tunned ära sellest, et ta teab putukaid maitse järgi. See ei pruugigi väga vale olla. Õhtuks olime igatahes Loksal ja toppisime kõik kiivrite alused ja jopede põued tarvikuid täis ning suundusime Turbuneeme  sääski söötma. Olemise üksikasju ei hakkagi lahti harutama. Igatahes ärkasin totaalses pimeduses ja kui tahtsin ontlikult tualetti suunduda, selgus, et olen ruumis, millest ei leia väljapääsu. Kasvava paanikahoo maandas sõber, kes ilmselgelt liiga laia naeratuse saatel väljastpoolt ukse avas. Olin ööbinud miskises puukuuri taolises asjanduses. Järgnes ellujäämisretke meenutav marsruut mööda kiirteed jõhkras vastutuules. Tundsin end kui püssiplaat, mida vähetreenitud härjapõlvlased tormiga püsti üritavad ajada. Kui järgmisse ööbimispaika jõudsin, olid käed kandadeni ja värisesid nagu Kukumägi järjekordse tsükli järel. Lasin kõigil õue koertel endast üle joosta ja kustusin telgis. Hommikul ärgates olin üsna kindel, et polnud öö jooksul asendit vahetanud. Pool keha oleks nagu lihahaamriga hoolikalt läbi koputatud. Veeresin valu trotsides kaunisse Keila nimelisse kalurikülla, kus sooritasin kohaliku kaubanduskeskuse tualetis resultatiivse iste. Edaspidi nimetan tollesarnaseid "hurraa-sittumiseks". Ärge küsige. Toitumiseks sai leitud bistroo "Gnoom". Kui kallil lugejal peaks sealkandis kõht tühjaks minema, otsitagu kindlasti alternatiivi. Julgesin läbiseeditud okseplärakat meenutava hunniku seest ära süüa vaid kartuli. Valge portselantaldriku plastmassist (!) noa ja kahvliga ulatasin umbkeelsele koristajamutile sügava kummarduse saatel tagasi. Edasi muudkui sõitsime ja sõitsime kodu suunas. Vahepeal oli tragikoomiline vahejuhtum kiivri alla lennanud mesilasega ja ootamatult pikaks ja igavaks kujunenud vahepeatus Kehtnas. Lõpuks oli koduni veel paarkümmend kilomeetrit. Järsku hakkas ees sõitva sõbra tsikli summutitest jõhkralt auru tulema ja kaunis vahepeatus ümbrust tutvustava infotulba juures jäi tema rattale üksiti lõpp-peatuseks. Plokikaane tihend. Sõber lehvitas juhuslikult mööduvale 20-pealisele motokambale pisaraid neelates. Järgnes haagiseotsimise, tsiklilohistamise, ohkimise ja kurvastusjoomingu komplekt. 

   Igatahes jäime ellu. Uueks nädala reisiks leidsin järgmise sõbra, kellel ratas veel terve. Loodame, et läheb väiksemate kadudega. Olge teie ikka musid!


Reede, 15. juuni 2012

Seente ja herneste sõda ehk Nipiraamatu juunikuu (?) kolumn


Minuealised ilmselt ikka mäletavad lapsepõlvest seda nõukogude multifilmikunsti surematut taiest. Armutu tsivilisatsioonidevaheline rapsimine. Loo moraal ei tulegi meelde. Mina tahaks tegelikult arutada teemal: Myraka ja putukate sõda. Istun parajasti tujutult õlle taga ja sügelen üle kere, igal pool on erinevad kublad ja laigud ja veriseks kratsitud nahalatakad. Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean astuma ajas paar päeva tagasi.
Oli malbe päikesepaisteline ilm. Mingi tiivuline siristas peagi õidepuhkevas sirelis, peni lõõtsutas maitsetaimede peenras murulaugu puhma otsas ja naine piidles arvutist siredaid briti näitlejaid. Idüll sõnaga. Siis tegin aga saatusliku vea ja lohistasin külmikust mekkimiseks välja oma uudse lavaširulli suitsuskumbriaga. Moor haukas hulljulgelt palukese, pungitas silmi nagu Tädi Torttila ja ühmas midagi stiilis „see oli nüüd küll ootamatu“. Nuusutasin kah poole meetri pealt kokakunsti suurvormi ja kinkisin selle hingeldavale koerale, kes käkerdise osavasti inhaleeris. Hale meel ronis peale ja otsustasin lenksu hüpata ning Sõbra rinna najale nuuksuma siristada. 
Vaevalt olin oma püssi linna piirist välja saanud, kui esimene lahing algas. Üks jõmakas prussakas lendas mulle piki mokkasid sellise latakaga, et viimased paistetasid üles ja nägin hetke pärast välja nagu botoxivastase kampaania reklaamnägu. Jõudsin vaevu pulsi tagasi rütmi saada ja kahel pool laiuvaid põlde imetlema hakata kui sattusin mingite „bizdapljuide“ parve sisse. Käis vaid üks sirin ja plõgin ning tagireväär oli ordeneid täis. Võtsin kärmelt hoo maha ja õigesti tegin, sest kohe käis hele laks ja kogu kiivrivesiir kattus rohelise lögaga. Sedasi sain tee peal veel mitmeid atakke ning Sõbra juurde jõudes oli kogu molu justkui nümfomaanidest kääbuste poolt üle käidud.
Esimeses lahingus olin saanud seega küll siit-sealt haavata, ent vaenlase kaotused olid palju suuremad. Kuulasin kõrvad lidus ära Sõbra parastava naerulagina ja avasin suu, et võtta vaherahu lootuses kena sõõm kosutavat märjukest... Kui peale kõõksumist ja läkastamist näolt lillakas toon tagasi hakkas tõmbama, tuvastasin peopesal kärbselaadse kamikaze maised jäänused. Mingi hetk tuterdas sauna juurest läbi ka Sõbra isa, kes ujedalt kuuse otsas kõlkuvaid käbisid piideldes teada andis, et kuiva sessooni tõttu sääski sel aastal väga ei ole ega tule. Mai ääss! Piisas mul ennast enne lavale minekut palja tilli väele kakkuda kui kogu ümbrus neist mustaks tõmbus. Iial varem pole ma nii pikalt ja rõõmsalt saunalaval sitsinud ja Taadi jõuliste kapaheidete taustal ihukarvu kärsatanud. Eks vahepeal tuli ikka värsket õhku hingamas käia. Et mitte päris veretuna maha prantsatada, esitasin vabakava, mida kohalikus külas teatakse nüüdsest nime all: „Kuidas Metsaemand viljakusriitusel end koiliblikaks jõi“.
Sõjakoledustest hoolimata magasin suhteliselt rahulikult. Unes nägin kuidas mind sunniti seanss seansi järel kinos istuma ja vaatama filmi „Tapjamesilaste pealetung 6“. Hommikul olid kuklasooned pisut valusad. Aga nii on mul alati peale sauna. Peaks vist rohkem dušile panustama... Igatahes kaunist putukahooaja algust meile kõigile!

Kaval mees tegi tegelikult kaks erinevat lavaširulli. Teine tuli umbehää. Pigistasin ühed hääd toorvorstid soolest välja pannile ja praadisin sibula, küsla ja sörtsu BBQ kastmega. Lavaši lükkasin sulajuustuga kokku, jahutet vorstisisu peale ja marineeritud kurki ja hakitud paprikat kah veel manu. Pärast külmikus tõmbamist suus sulav suupiste.