Neljapäev, 29. märts 2012

Vallasisa vallatused

   Muti on kilulinnas ennast koolitamas ja seoses sellega olen paar päeva täiskohaga lapsevanem. Transpordin enda põnni ja teisi Kantreküla lapsi ja vaatan koduseid töid üle. Eile tegime koos matemaatikat. Oli väga kirglik ajuteritus. Vahepeal käisin mina magamistoas patja röökimas, siis jälle pildus elu õis töövihikuid piki köögipõrandat. Aga nagu me Sangaritega ütleme - peaasi, et saaks pulli ja avarduks silmaring! Õhtul igavlesime  ilma emmeta teleka ees. Kuna mina juba kolmandat päeva mõtisklen, kuhu investeerida pangakontol seisvad viimased 86 senti, siis lõi laps oma rahakoti rauad laiali ja tõi üle tee poest meile jäätist, pulgakommi ja krõpse. Siis kui uneaeg saabus, palus tütar, et kas tohib meie voodisse ronida. Mõtlesin, et varsti on mu lähedus talle nagunii vastik ja piinlikkust tekitav, nii et loomulikult tulgu. Esimese asjana hakkas ta märkimisväärsete detsibellide juures norskama. Varsti keeras ta end voodis risti ning asus jalgadega armutuid hoope andma. Nüüd oli tarvis kindla peale minna. Avasin internetist uinuti - Vseviovi saate. Jõudsin vaid fikseerida: "Tere, armas Vikerraadio kuulaja..." ja kustusin õndsasse unne.
   Kõige jõhkram vanemakohuste juures on hommikune ärkamine. Näiteks täna. Ma olin just unes ajareisil. Valmistusime muistsete saarlastega vaenlase vägesid purustama. Merel käis juba hirmus andmine ja esimesed rüüstajad tormasid laevadelt (millegi pärast põtrade seljas) mandrile. Mina istusin kõrtsus ja küsisin, et mis ma tegema peaksin, et oma õlu välja teenida. Mulle pakuti sahvri valvuri ametit. Järsku helises ühe teise ajaränduri mobla ja torust kostis kiledat sõimu, mis andis teada, et kui härra tänapäeva kohe tagasi ei tule, siis jäetakse ta maha. Kogu selle sulni seiklusfilmi vahele hakkas ühtäkki mul äratus piuksuma. Peale seda kui olin telefoni paar korda maha pillanud, karjusin seda tagurpidi käes hoides igaks juhuks: "Alluu! Alluu!" ja hakkasin üksiti pisitasa meelemõistusele tulema.
Laps oli juba ilusti riides ning kõlgutas hommikuhelbeid nosides diivanil jalgu. Juukseharjamise raames sain veel paar korda küünarnukiga ribidesse. Korjasime naabrite lapsed autosse ja sahistasime kooli suunas. Kohale jõudes olid päkapikud kõik rõõmsad ja rõõsad, mina pilgutasin ainult tihedalt silmi ja püüdsin aru saada, kus ja miks ma olen ning mis nüüd edasi saab. Õnneks tütreke seletas mulle lihtsate sõnadega ära, et staap on Side uulitsal ja võin sinna tagasi minna. Tuleks Muti ometi juba tagasi...

   Kuna 86 sendiga kaugele ei purjeta, siis pole viimastel päevadel poodi asja olnud. Õnneks on hooaja avamisest külmikus erinevaid lihasid. Valmistasingi erikuradi peene gurmeeroa. Saslikutükid ja saiakuubikud oliiviõliga pannile, murulauku ja ketšupit peale ning klaas külma keefiiri kõrvale. Toidab ära küll. Homme peaks palgapäev olema...



Kolmapäev, 28. märts 2012

Hooaja avamine

  Üleeile õhtul proovisin IT-meest mängida. Ebaõnnestunult otse loomulikult. Öö leidis mind kella kahe paiku kasutamas kõiki teadaolevaid vägisõnu ja juua polnud mul mahti kogu selle sahkerdamise jooksul isegi paari tarviku jagu. Edasi kulus veel mitu tundi voodis peksleva südamega ennast maapõhja needes ning arutledes, et no mis hudooznik ma üldse selline olen, et oma kodulehte vajan. No pole oluline. Uinusin Maltise surematu coveri saatel, kus laps isalt rumalaid küsimusi küsib. Antagu mulle andeks hiti nime unustamise eest. Ärkasin selle peale, et nutsin ohjeldamatult, õnneks unes.

   Eilne päev oli nagu uue elu algus. Mul olid plaanid ja uskumatul kombel sai neist kõigist asja. Peale päkapikkude tualettruumi suurpuhastust mu oraalpiirkonnas tippisin rõõmsasti kohvi keetma. Peagi helises toru. Shrek ise. Värske Persil vajavat tutvustamist. Kuigi taamal hakkas süüdimatu tisler naelu palgi sisse taguma, saime informatsiooni linti. Vaese mehe helistuudio vedas välja. Saabus aeg pühenduda põhiväärtustele.
   Kakkusin endale kolm numbrit väiksed tunked selga ja nihelesin läbi lävepaku. Ees ootas lai tööpõld. Väliköök vajas koristamist, õlu joomist ja liha suitsetamist. Ma olin valmis väljakutseteks. Justkui noor hirv kevade esimest oblikat nähes, tormasin õuele. Meie pühadusekants oli täis laiakslitsutud pappkaste ja penoplasti ribasid. Tuli käärida käised üles. Või siis mitte. Külm ju.
   Üritus võis kõrvaseisjale paista kui küla jaaniõhtu. Tassisin ehitusprahti justkui Suur Tõll kapsapäid supi jaoks. Vahepeal hingeldasin taburetil ja valasin tarvikukese lipsu taha. Aeg-ajalt röögatasin kiledal tämbril ning tormasin suitsuahju suunas. Lõpuks saabus hetk, kus kõik oli korras nagu Rootsis või midagi sellist. Kohe kostus värava taga häirivat kliimaseadme jõrinat. Naabrimees laekus. Kavalpea vist passis nurga taga, et tööd ei peaks tegema. Igatahes aimates ees ootavat kaunist õhtut, tormas sõdalane hirmuäratava kiirusega tuppa ning naases hetke pärast võtudressis ja kass Basilio naeratus näos. Mina vormistasin klassikalist saslikut, mille eelmisel päeval marineeruma olin visanud. Juba esimese varda kohtumisel hõõguvate sütega hakkasid kõigi kohalviibijate süljenäärmed turboreziimiga tööle. Talv oli olnud pikk ja rusuv. Kui tuvastasime, et laualt on puudu ainult leib, tõstis Naabrimees oma suitsusardelli mõõtu nimetissõrme ja ütles, et päästab olukorra. Kelmikalt kepseldes kadus ta oma onni. Peagi kostus sealt suunast ülijoviaalne "aijuhhainii!" ja härra paterdas tagasi mitte ainult leiva vaid ka hapukurkide ja härmas viinaga. Lõi nuia lauale ja ütles uhkelt: "Vot sedasi!". Tiim jagas sõnatult ülesanded. Kurgid muutusid sektoriteks, pitsid tekkisid lauale.
   Istusime kamina ees lõbusalt heietades hiliste öötundideni. Lepime kokku - hooaeg on ametlikult avatud!

   Suitsuahjus valmis siis üks kana, mille panin 3-4 minutiks hästi soolasesse vette keema enne. Sealiha küljetükk vedeles 24 tundi soolvees enne ahju jõudmist. Ja saslik sai vanakooli oma. Selle retsept on kuskil siin blogis juba kindlasti olemas. Kaunite reportaažideni väliköögist!




Reede, 23. märts 2012

Kevadekuulutaja on trassil

   Viimased päevad on möödunud porise seljaga ja totaka naeratuse saatel. Seda siis seetõttu, et mul õnnestus tsikkel üle garaaži ees laiuva jää- ja koerasita välja suuremate vigastusteta kevadpäikese kätte lohistada. Moodustasime koeraga päris mahlaka dueti. Minu sajatused ja tema kilked kõlasid justkui eurolugu, mis kunagi ei sündinud. Põristasin nii, et kukal porine, hooldusesse. Töömees rippus mu revääri küljes, kuni oli saanud dabroo, et ta võib 5 lisaeuro eest ratta pärast survekaga üle lasta. Loomulikult oli 20 sekundit peale töökojast väljumist kogu komplektist saanud veerev porivannist väljunud Shreki skulptruur. Ja üleüldse sain sõidurõõmu nautida väga lühidalt, sest peagi hakkas tagumik ujuma ning tuvastasin tühja tagakummi. Õnneks juhtus see kodu ligidal. Lükkasin, silmamunad peast välja hüppamas tsikli hoovi ja jäin ekipaaži ootama. Loetud tundide pärast laekuski pealejoodud pagunitega päästetiim. Tõstsime masina üles kergusega, mida nähti viimati Suure Tõllu suguvõsa kokkutuleku eel kui lehma kõrvale salatisse värskeid tammepuid nopiti. Peale väikest "lõika-rebi-kleebi" õpituba vilkus hämaras garaažis õli ja pori camoga tuunitud mollide küljes kolm paari õnnelikke silmi.
   Ärkasin täna kerge elevusega hinges ning olles inhalleerinud löga, millega televisiooni andmeil prouad puhitusega võitlevad, tippisin entusiastlikult jälle raudse ratsu suunas. Otsustasin hästi suure ringiga tööle sõita. Vere lõi kiiremini käima üks kolm aastat tagasi surnud vanamees, kes minust eakama rauahunnikuga raksakaga mulle teele ette keeras. Kuna taat vaatas ainult otse, siis ta ei saanudki teada, et oleks peaaegu nii küljeuksest kui ka oma artriidis puusast ilma jäänud. Linna servas parempöördeks hoogu maha võttes märkasin silmanurgast enda kõrval vehklevat varju. See oli rolleriga politseikonstaabel. Alustuseks sain küsimuse: "Kas te peeglitesse kah vahest vaatate?". Nimelt oli ta mind pool linna juba vilkurite plinkides edutult taga ajanud. Selle info valguses oli järgnenud dokumendikontrolli ajal väga keeruline end tõsiseks sundida. Rääkisime pisut aiast ja aiaaugust ning läksime sõbralikult laiali. Hooaeg on igatahes meeleolukalt avatud.
   Aga üldisemalt on lood sellised, et peale hullu töörügamist on tuleval nädalal vist ootamas mõned vabad päevad ja sedapuhku plaanin küll kõik põhiväärtuste ridadesse tekkinud lüngad taas täita. On oodata tarvikuid, sauna, grilli, lihasuitsutamist, ohtralt muusikat ja üldist patareide laadimist. Hoian kursis!

Teisipäev, 20. märts 2012

Kõrvad kikki!

Ma ei kavatse täna midagi kirjutada. Levitan lihtsalt oma uut lugu. Mõeldes kevadele, tsiklile ja loomulikult kõigile teile. Minge lehele www.myrakas.com ja kohe avalehelt saate alla tirida loo nimega "Teel". Kuulake, levitage ja nõudke raadiotest! Tänan tähelepanu eest!

Alati teie Onu Myrakas

Esmaspäev, 19. märts 2012

Kumm on tühi

Eile oli mul möödunud nädala ainuke vaba päev. No mitte päris vaba. Kolumniga oli kolmeteistkümnes tund käes. Olenemata sellest hirmutavast faktist proovisin ikka veel väheke libistada ja panin koera suureks meelehärmiks tsiklile aku peale. Kui garaaž oli bensiinivingust hall ja koer hääle ära kiljunud, võtsin pooliku pakiveini kätte ja lohistasin end loomepunkrisse. Seal oli esimene tagasilöök - interneedus näitas keskmist sõrme. Jõudsin vaevalt olukorraga leppida kui Sõber kukkus mms-idega Olimar Kallase koomiksi fotosid tulistama. Igatahes hakatuseks oli mu tulemuslikkus vahekorras üks lause ja pool klaasi veini. Lõpuks sain asja sedasi jooksma, et napilt enne külaliste laekumist raali kaane kinni laksata jõudsin. Kallite külalistega nägi tegevuskava ette mu uuele loole backide sisse laulmist ja seejärel mõningast alkoholi kuritarvitamist. Stuudios läks kiiresti. Nii seetõttu, et erinevalt minust oskas mikrofoni ees seisja ka laulda, kui ka sellepärast, et ma olin juba ümmarguses "nõustun kõigega" faasis. Järgnev teleka ees aelemine ja loba ajamine kulgesid ladusalt ja promillipunktid korjati usinasti. Muti vormistas ka oivalise kanaroa, mille retsepti ma homme kindlasti välja uurin. Praegu on onu nimelt kilulinnas kõrgkultuuri evimas ja toksib sissekannet moodsalt nutitelefoni abiga. Igatahes - magasin hommikul magusat pohmaund kui telefon helises ja mul paluti muusika mängima panna. Küsisin vaid hämmeldunult: "Kui palju?" ja sain kõrgendatud toonil kiire briefingu, et vahepeal on otsustatud etenduse proov siiski teha ja miks ma uudistega kursis pole. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga 10 minuti pärast istusin puldis ja vajutasin nuppu. Õnneks olin ma riides. Üks sügavasse loiku sattunud jalg lirtsus ja käsi, mis jääl libastudes löögi enda peale võttis, valutas eeskujulikult. Suus oli tunda animaalset dekadentsi. Ja siin ma nüüd olen. Solarisest sebitud mullivesi plõksub rahustavalt lauanurgal ja järjekordne teatriime võib sündida.

Published with Blogger-droid v2.0.4

Laupäev, 17. märts 2012

Kevad, raisk!

   Täna juhtusin kogemata blogi välimust pisut sisuga kokku sobitama. Selle puhul võiks ju isegi paar rida kirjutada. Mul on hetkel käsil eriti keeruline isiksusehäire. Üks osa minust istub jälle selles kurikuulsas pimedas kuudis ja laksib klaasistunud  pilgul puldiheebleid nipsutada. Teine osa sügeleb loomelööbes nagu aianurgast õunapuu leidnud Salomon Vesipruul. Kolmas osa jalutab juba nädal aega gravitatsiooniga võideldes garaaži ja värava vahet ning arvutab, mitme kukkumisega ta tsikliga tänavale jõuaks. Neljas ja viies osa on justkui lootusetult tülli keeranud Siiami kaksikud ja peavad väitluskonkurssi kuskil redise ja soolapeki vahelisel skaalal. Siis on veel osa, kes enda arvates aastast 1977 elab saunalaval. Vahepeal lööb välja osa, mis nõuab loomade kohest raseerimist, lapsetoa ukse kinnimüürimist ning üle päeva tubade desinfitseerimist. Sama osa muutub aeg-ajalt metslaseks, kes põrutaks kõike tolmuimeja torust kuni lumehangeni. 
   Neid osasid veel. Ja kõik nad alluvad minu põhiosale, õudu külvavale põrguratsanikule. Osale, mis vahib kolmeni öösel kõigi kordussaadete kordussaadete kordusi, kuukab õlut ja tüütab facebook´is süütuid ilmakodanikke, kelles on leidunud piisake kergemeelsust vajutada ta sõbrakutset lugedes "jah" nupule. Kõike seda muidugi ainult suitsukatteks kõige tähtsamale - pidevale ning ennastsalgavale ajurünnakule, kuidas teha nii, et kõik minu osakesed ennast õnnelikuna tunneks. Ühel pimedal hetkel sünnibki geniaalne plaan, välja tuuakse õhupallid ja värvilised kokteilikõrred ning jätkub "koosolek vähe vabamas vormis". Keegi paraku midagi kirja ei pane ja mälupiltide riismed moonduvad hommikuks groteskseteks punastamapanevateks lällutusteks ning tuleb jälle otsast alata.
   Eile öösel oligi taas üks ülalkirjeldatud talgutest. Ärkasin, kõhul ploomimahlast moodustunud medal. Minu paremal käel siputas läbi une armutult jalgu püksikutes ning keeltpidi põranda külge kleepunud arulage buldog. Vasakul teeskles õuekoer mahakukkunud tekki ja üritas üksiti vale trajektoori valinud kassist komplektiga harmoneeruvat patja vormistada. Telekas uudistasid aga Robin Hood´i moodi tüübid elektronkella. Külmikust hõikasid orgaanilised õlled: "Drink me, you dirty wanker!". Vangutasin pead ja sillerdasin voodisse. 
   Kõige toredam kogu selle hullumaja näiteringi juures on see, et kõik mu osakesed on täna ootamatult eluga rahul. Ei oska kedagi muud süüdistada kui et - kevad, raisk!

Reede, 16. märts 2012

Las retromees norskab

Need tänapäeva sulnid daamid ikka ei hellita. Sain hiljuti Naistelehe toimetajalt sissejuhatavaks küsimuseks päringu, kas ma ka norskan. Olin pigem valmis, et läheme ehk koos loomaaeda, limpsime pargipingil jäätist ja uurime, mis kummagi lemmikvärv on alustuseks, aga sedasi – siuhti – kohe asja kallale! Kuna minu nasaalne lörin õndsas puhkeasendis on mõõdetav mitte ainult detsibellides vaid ka Richteri skaala järgi, vastasin ausalt jaatavalt. Juba paari päeva pärast potsatas mu postkasti teade, et nüüd marss postkonorisse ja võtad sealt ultramoodsa norskamisvastase seadme ja kontrollid välja, mis värk on. Mul lõi erutusest rinnus pumba kohe põrisema nagu pioneeritrummi. Esiteks mind on alati paelunud kõikvõimalikud testid ja teiseks oleks päris meeldiv vaheldus naiselt öösiti küünarnukiga mitte ribidesse saada.
Karpi avades tabas mind mõningane hämmeldusepuhang. Sealt vaatas vastu midagi poksijate hambakaitsme sarnast. Kuna ma spordist ei tea ööd ega mütsi, olin juba valmis lehele traati tõmbama, et nad on midagi vist segi ajanud. Lähemal uurimisel selgus hirmutav fakt, et see siiski nii ei olnud. Kui olin uljalt kasutusjuhendi lahti löönud, lükkus mu entusiasm aparaati katsetada mitme päeva jagu edasi. Piidlesin karbikest vaid eemalt ja kõndisin kauge kaarega mööda.
Eile aga vaatasin peeglisse ja hurjutasin, et ega ma mingi mömm pole. Vat nüüd võtan ennast kokku ja teen asja ära. Alustuseks oli vaja vesi keema ajada ja klamber sinna mingi toika otsas sisse pista. Seejärel tuli ta endale suhu pista, alalõug ette ajada ja hambad aparaati suruda. Sedasi pidi imerelv võtma täpselt sinu suu järgi kuju ja ettepoole venitatud lõug pidi hingamisteed kenasti avama ja sedasi häiriva lörina välistama. Seisin siis juhtnööre järgides keset elamist nagu Ita Ever Nukitsamehe filmis. Pere sai habemetäie naerda. Juba ettevalmistus tegi lõualuu valusaks. Aimasin halba.
Voodisse heites viskasin siis võikad proteesid endale näkku ja jäin ootama. Sa pühade vahe, kus kiskus lõua krambitama. Jõllitasin mitu tundi juhmil pilgul lage ja leidsin end mõttelt, et loomulikult sa ei norska kui sa ei maga. Korrutades mantrana pakil olnud hoiatust, et asi tahab harjumist, olin lõpuks siiski uinunud. Ärkasin keset ööd meeletu valu peale alalõuas. Rebisin pea padja küljest lahti ja lennutasin klambrid teise toa otsa. Edasi nägin unes painajat, et mu ettepoole venitatud lõug ei läinudki enam normaalsesse asendisse tagasi.
Ei teagi, kas ma siis norskasin või mitte, igatahes naiselt ma tol ööl küünarnukiga ribidesse ei saanud. Arvestades fakti, et see piinariist pole mitte odav ja teda tuleb nagu hambaharja umbes kuu aja tagant vahetada ning jäädagi aegade lõpuni igaöiselt kandma, otsustan siiski esialgu norskamise kasuks. Aga proovige ise järgi!

Mõtlesin ümber. Nõuan kevadet! (Naistelehe veebruari kolumn)

Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on kõik Eestimaa nurgad kindlasti täis tüüpe, kes keel suunurgast väljas kuuri all suuski määrivad ja ööpimeduses päevaväsimust trotsides suusamütse tärgeldavad. Liibuvad inimväärikust alandavad kostüümid on kapist välja otsitud ning maratonimaffiale lõivud makstud. Õhus on elektrilaengutena sähvivat ärevust. Neile ei pruugi alljärgnev väga liugumööda olla.
No ja siis on ka üks vähe teistlaadi seltskond. Nemad jooksevad praegu rätsepatöökodasid ja juuksurisalonge kummuli, peavad viimase hetke dieete ja otsivad atraktiivseid partnereid nagu mõnes võikas seltskonnamängus, et siis organiseeritult päälikul kätt pigistada ja vaia otsa löödud kiluvõileibu sisse ahmima tormata. Nendel on minu halast lihtsalt kama kaks, aastaringselt.
Ühesõnaga - enamus on kuskil mujal ja kihelevad nagu sipelgapesa, kuhu karjapoisid rästiku visanud. Ja kuna minul siin midagi huvitavat ei toimu, tahaksingi seekord rääkida ilmast. Nii nagu kombeks on kui seltskonnas piinlik vaikus tekib.
Te mõelge, alles oli kaunis detsember täies hoos, lai lumi maas, jõuluvanad kablutasid ringi, lapsed ehitasid lumememmesid, metsaloomadele viidi leiba ja muu selline värk. Siis kolksatas jaanuar ette ja vaimustus hakkas tasapisi vaibuma. Kuigi kange eestlasena ei andnud ma veel alla. Tõmbasin hommikuti kenasti käpikud kätte, pobisesin, et oh mis karge ilmake ning suundusin reipalt autot ja väravat lume alt välja kaevama. Aga siis läks kerge nöök üle sula mõnitamiseks ja kraadiklaasile ilmusid numbrid, mis muidu enamasti ostukeskustes hullude päevade ajal neoontoonides rippumas. Auto ei käivitunud, toa maksimumtemperatuur oli pluss üksteist ja vannitoas külmusid torud kinni. Viimase hoobina tõmbasid ka sauna torud jäämütsid pähe ja oligi tuju läinud. Lohutusnapsu polnud samuti kellegagi võtta kuna Naabrimees käis ringi, sõõrmeist küüslauguküüned sisse topitud ja oigas, et kui nüüd just võõrutusnähud pole, siis ta vist sureb varsti ära. Ühel kaunil hommikul silmasin üksikut lumehelbekest läbi akna kenasti maa suunas heljumas. Tormasin õue sellise hooga, et nägin ise veel toast kuidas maja seina najalt lumelabida haarasin ning helbekese raevuka hoobiga lennult mõrvasin.
Mul on meeles küll, kuidas kirjutasin teile alles mõned kuud tagasi, et isver-susver kui kenasti meil kõik need aastaajad vahelduvad. Vot praegu mõtlesin ümber. Vähemalt järgmise korrani. Ega mina pole süüdi, et kohev lumi on kõvaks ja tahmaseks muutunud, jõuluvanad asendunud rahvaloendajatega, lumememmedel ninad peast kukkunud ja metsloomad maha lastud.
Tagatipuks algavad mul nagu kellavärk igal aastal 3. veebruari südaöö paiku regulaarsed unenäod mootorrattaga sõitmisest. Naine on muidugi mõnevõrra pahur ja kolgib mu pahatihti üles. Ta ei saavat magada kui ma tundide viisi tatt suunurgast väljas „rrrnnnn, rrrnnnn“ teen. Jõudu kevadeni vastu pidada annab vaid see, et lähen hingeldan aeg-ajalt garaaži tabaluku peale, kuni see lõpuks lahti sulab ja veedan kosutava veerandtunnikese ratta seljas jalgu kõlgutades.
Nii, lähen nüüd plakatit joonistama. Kavatsen Toompeale piketeerima minna, et kevad kuu aega ettepoole tõstetaks.

Seekord annan hoopis ühe mõnusa laenatud raviretsepti. Mina olen tänu Karl Martin Sinijärve imejoogile terve kui purikas. Võtke 200 grammi odavat viskit, pigistage sinna poole sidruni mahl ja lisage supilusikatäis mett. Segage ja tarbige. Vajadusel võib protseduuri korrata. Haigus taandub ja ega tujugi halvemaks muutu.