Head hingedepäeva!

Ärge pahandage, ei viitsinud eile kirjutada. Menetlesin selle asemel õlle kõrvale metssea maksa (minu sügav kummardus Siirile ja Silverile siinkohal) ning praadisin soolapeekonit. Taustaks nautlesin Reggie Watts´i laiv šõud, soovitan huvilistel kasvõi juutuubist juppe tšekkida. Täna hommikul arvutit avades nägin desktopil märget: "Sõida tsikliga, ära ole mömm!". Ok, olin ööpimeduses mingit sügavamat sisekaemust evinud. Samas - jummala mõistlik mõte ju! Viskasin eelmise päeva makaroniroa metsseakonservi ja koore kastmega (jällegi aitähh Siirile ja Silverile) lipsu taha, klaas külma lehmanestet takka, ja läksin garaaži tsiklit otsima. Ma ei loobi kujundeid. Ratast tuli tõpeoolest sõna otseses mõttes otsida ja välja kaevata. Kohe ukse avades jäin klaastaara laviini alla, edasi tuli end läbi kaevata ehitusprahist ja üritada võimalikult väheste vigastustega üle ronida ketassaest. Eks pärast kuuleb, kas see võis olla Naabrimehe piilukaamera installatsioon, et mõnest naljakate koduvideote saatest õlleraha lunida. Kui saagi pooleks teeb, olen nõus. Tsikliga jõristasin vapralt seni, kuni enam nina ja sõrmi ei tundnud. Ehk siis mitte väga pikalt. Muti on jälle päev otsa rüperaalide ja moblatorude otsas aelenud ning suhteliselt akontaktne olnud. Korraks sain ta reaalsusesse tõmmata, käisime surnuaiale küünlaid viimas. Leidsin end mõttelt, kui erinevaid emotsioone surmale mõeldes tekkida võib. Sedasi surnuaial jalutades on need minu jaoks pigem rahustavad. Oli mõnus midagi koos teha ja käestki kinni hoida. Rääkida polnud väga vajagi. No see selleks. Edasi tuli etteaimatavalt tururing ja - oi heldene ajake - meie lihunikul oli õnnestunud lammas vagaseks teha. See info võttis kohe hõbeketi suunurka ja tantsukintsu kihelema. Järgnes küll kõrvalepõige, mille raames ajasin sokkidesse topitud dressipükstes, pea autoaknast väljas nagu õnnelikul krantsil peremehe Moskvitšis, tütreraasu mööda linna taga. Viimane oli ära unustanud kohustuse astuda läbi muusikakoolist ja seal õpetajale oma klaverimängu kodutöid presenteerida, ning putkas tol hetkel mobiiltelefoni olemasolu ignoreerides teadmata trajektoori pidi kodu suunas. Õnneks saabus häpi end ja lammas on juba ahjus ning minul esimene tarvik avatud.

Põhimõtteliselt kilone lihatükk sinepi, soola, pipra ja rosmariiniga kokku ja võiga määritud ahjupotti. Juurde mõned vürtsiterad, loorberilehed, suur hakitud sibul, 5-6 küslaküünt, üks hakitud paprika. Valad liitrikese vett lihale ümber, lased paar surakat balsamveiniäädikat kah sekka, maitsestad veel soola, pipra ja sutsukese suhkruga vedeliku kah ära, ja ahju ta läheb. Kui liha valmis, teed leemest väikese paksendamise abiga kena kastme kah toidu juurde. Ja kuna mulle mekib hirmsasti kartulipuder, joonistan potikese jagu toda kah juurde.


Muusika- ja huumorihuvilistele kah väike lingike:

"Haa!" või "Validooli!"

Ehk siis: ma ei suutnud otsustada, et kas võtta seekordse loo tunnuspealkiri seriaali "Kodu keset linna" Hannese sügavast monoloogist peale pudelikest ülehinnatud konjaablit või siis minu vaieldamatu lemmiku Olimar Kallase kultusteose episoodist, kus regulaarsuli Pontšik saab Krahvilt lennukiga konteineri, millest astub välja lumeinimene LI. Täpsustuseks - tulin just saunast, kus sai naabrimehega tiksutud. Päris mitme õlle jagu. Panime just lisaks majandussurutise ja kliimasoojenemise lõpetamise projektidele üksikasjalikult paika ka logistika homse osas. See hõlmab järgnevaid kolossaalmanöövreid: taaravedu, õllehange ja mõned tööd tunkedes, mis arvatavasti kummalegi koosoleku põhisõnavõtjale detailselt kuskile ei salvestunud. Aga saab homme kontrollmeenutused teha. Praegu, sitsides elegantselt gravitatsiooni trotsides tugitoolil, mille on täis ilastanud üks alamõõduline, ent selle eest kole ja poolearuline buldog, on aeg meenutada möödanikku. Ei, ärge erutuge, mitte umbropsu koitumist, nagu väsinud saksa automobiile evivad vallatud primaadid tõtakalt pakuksid. Hoopis ajast kaugest nii nagu Maltise Mait, teil vesta tahan. Jah, aiman, te sõnaksite: kulla kamraad, sa peale ära enam võta. Kuid grafomaan mu sees ei anna asu. Täna olin sunnitud oma kalli elukaaslase transportima Taaralinna. Sellal kui vanamoor maailmaasju paika pani, tormasin turule. Oleks meil Viljandis selline! Hinnad hoopis normaalsemad, memmed lõiguvad produktidest maitsmiseks viilakaid ja valik on kordades suurem kui siin. Raiskasin hunniku raha. Samas - lähipäevil peaks mõned hõrgutavad road vormistuma. Seniks aga (kui just Muti mind väevõimuga horisontaali ei lohista) proovin kiirelt kokku võtta vahepealse. Eile tegin fantastilise lambaprae:

Klaaskausi põhja panin tükeldatud küslat, oliiviõli, värsket rosmariini, pipart ja soola. Lambakarbonaadi tükid panin selle kama peale ja siis samad asjad läksid ka tükkide peale. Natsa lisasin ka balsamveiniäädikat. See modru läks tunnikeseks 200 kraadi juures ahju tiksuma. Samal ajal tegin kartulipudru valmis (vist ei vaja seletamist) ja leiutasin ka ise kastme. See tähendab, et potikesse läks pakk kohvikoort ja pool sinihallitusjuustu klassikalisest sektorist, mida poes müüakse. Juurde veel balsamveiniäädikat ja soola, pipart, chillit ning suhkrut tunde järgi. Keetsin vaiksel tulel kokku ja sain kuradi hea prae komplekti lõpuks.

Täna sauna kõrvale tegin kanasüdameid. Said kah jube head. Mis seal keerulist - lasin neist pannil vee välja haududa, siis oliiviõli ja küsla ning sibul hakitult peale. Juurde viskasin soola ja pipart ning kui kõik oli peaaegu valmis, panin natuke BBQ kastet kah ja kuumutasin kokku. Maitses hää.

Kuna joodikuonu on end pisut sentimentaalseks veeretanud, siis päeva lugu saab olema selline: