Neljapäev, 14. november 2013

"Kas klounid nutavad?" ehk jälle üks Nipika tekst

Mulle pole tsirkus kunagi meeldinud. Kuskil ajusopis on üks hägune mälupilt kaugest lapsepõlvest kui vanaema mu Tartus ühte rändtsirkuse telki vedas. Võibolla esinesid seal ka vahvad klounid, kes teineteisele jalaga tagumikku tagusid ja torte näkku loopisid. Minul on meelde jäänud ainult üks õnnetu pulstunud karvaga karu, keda dresseerija rahva möirete ja aplausi saatel tokiga tünni otsast tünni otsa udjas või jalgrattaga sõitma sundis. Mäletan tunnet, mis mind vaatepilti nähes valdas. Ja see oli kõike muud kui lõbus.
Mul poleks põrmugi kahju olnud kui mõmmikul kops üle maksa oleks läinud ja kelmikate vuntsidega loomapiinajast oleks vaid lõhkised trussikud ja hunnik hakkliha alles jäänud. Küllap oli vaesel mesikäpal piisavalt palju oidu peas andmaks endale aru, et siis susatakse talle kah ära ja mine tea, kas seal taevastel jahimaadel ikka nii hea ongi.
Suvel tekkisid tänavatel prügikastidele ja elektripostidele värvilised plagud, mis rahvast turuplatsile jälle taolisele meelelahutusele kutsusid. Ühel pildil oli tüüp krokodilli väänamas, teisel maod ümber kõigi jäsemete mässitud ja kolmandal ratsutas litrilises trikoos tiigri seljas. No kurat, ma pole mingi loomakaitsja, aga teades, millise piinaga paar triki moodi asja metsloomale selgeks pekstakse, ei hakka mu silmad kohe kuidagi vaimustusest põlema, et aukus silmadega kurnatud loomade retsimist nautima minna. Mõnes mõttes on härjavõitlus isegi tiba arusaadavam, sest seal on looma lõpp ette teada ja kehval toreadooril pudisevad teinekord soolikad areenile kah. No igatahes – värvilised pildid, mille taga on hunnik jõledust.
Umbes samasugune tsirkus inimeste maailmas sai hiljuti just õnneks läbi. Poliitiline tsirkus ja kohalikud omavalitsuste valimised. Ka see polnud tegelikult üldse naljakas. Poliitikud on ühed veidrad loomad. Neli aastat pole neid kuskil näha, oled nagu kuradi Palle üksinda maailmas. Ja kus siis hakkavad urgudest välja ronima ja seletama, et tahaks hirmsasti rääkida, koos seda va Eesti asja ajada ja sääretõstejooksus parema tuleviku poole jooksma pista nii et muutuste tuuled tagumistele sõõrmetesse löövad. Algul kergitad kulmu ja kuulad neid natuke. Siis hakkab lubaduste vahele liivakastikisa trügima. «Mati on nii pähh, ta pissis mu lossi peale!» - «Ise pissisid kaa!» - «Mul tuli palju vähem pissi ja osa läks ju mööda!» - «Üäää!».
No okei, et kisa mitte kuulda, katsud meediakanalitest kaarega mööda käia. Aga nad saavad su igalt poolt kätte. Topivad postkastipilust sisse kriitpaberil trükitud voldikuid, jooksevad sulle tikutooside, pastakate ja kondoomidega tänaval järele, küpsetavad turuväravas pannkooke ja sunnivad su lapsi lollakate õhupallidega ringi keksima. Ühel hetkel tekib tunne, et tahaks neile kõigile rohukõrred kannikate vahele lüüa ja horisondi poole lennutada.
Järgmisel hommikul vaataks trammipeatuses seda fotoshopitud molli ja seitlisse lükatud parukaga «võta mind sülle!» nännijagajat, võtaks rahulikult taskust tema enda kingitud markeri ja joonistaks talle vuntsid ja prillid ette ning hambad mustaks. Seejärel naerataks rammestunult, hüppaks poest läbi ja lukustaks seestpoolt koduukse.

Tark kodanik ostis poest lisaks tarvikutele hunniku kanatiibu ja vormis need maitsvaks snäkiks. Selleks vajavad tiivad marinaadi, milles 1 spl inglise sinepit, 3 spl vedeleat mett, 4-5 spl ketšupit, 3 spl sojakastet, 1 tl ingveripulbrit, musta pipart ja 3 pressitut küslaküünt. Kui tiivad paar tundi seal pikutanud on, laotas kodanik need ahjupannile ja puistas üle seesamiseemnetega. Ja siis parajaks ajaks 220 kraadisesse grillrežiimil ahju.