esmaspäev, 18. oktoober 2010

Tervisesportlase hall argipäev

Tulin just mullivannist oma trimmis keha lõõgastamast. Ma arvan, et jäin vahepeal vist magama kah sinna. Muide, ma ei laia üldse. Minu puhul on vanniskäik ju pigem säästuprojekt, sest vaadake - ega vett eriti ei mahu koos minuga sinna. Ja üleüldse - vajasin saunale vaheldust. Mul on kuri kahtlus, et teeme naabrimehega midagi saunas koguaeg valesti. Kuidas muidu seletada tõika, et järgmine päev pehmelt öelda habras olemine on ja peale puzzle kokku seadmist ilmnevad erinevad kahtlase väärtusega otsused, mis eelmisel päeval täiesti mõistlikud tundusid. Äkki peame saunakivid välja vahetama...
Igatahes kogu selle lõputu tervisespordi ja hügieeni vahepeal on blogimine täiesti soiku jäänud. Paaril päeval jäi naabrimehega õlletrenn üldse tegemata kuna tal oli vaja pätte taga ajada mööda linna. Aga see on jälle eraldi lugu. Ja siis sai teatrimajas kunsti tehtud, sõpradele soojale maale pulmareis sebitud, last ja loomi kasvatatud ja taara sai ära viidud. Vähemalt on mõnda aega värskete tarvikutega hooleta. Tegelikult oleme me ühed ontlikud ja töökad härrasmehed. Selle puhul lubasimegi endale selleks reedeks sulni preemiareisi pealinna võõra raha eest pidutsemiseks. Ehk siis Sangarite Seltsi esindusmeeskond meiega eesotsas otsib kapipõhjast üles oma ainsa valge triiksärgi ja üritab selle ühes tükis endale selga sikutada ning kulgeb siis joviaalses meeleolus Saku Õlletehase sünnipäevale. Ootan põnevusega.
Nalja on saanud palju aga ei taha meelde tulla ja üleüldse - täna rohkem väga lobiseda ei viitsigi. Proovin lihtsalt täita auku, mis siin blogis peaks esmatähtis olema ja viskan mõned vahepeal vormistatud road üles. Teie neid küll ei loe aga endal teinekord jälle hea vaadata kui meelde ei tule.


Lõhet tegin eriskummaliste kartulitega. Lõhe endaga oli asi lihtne: filee ahjupannile ja peale segu, mis koosnes mu omatehtud sinepist, meest, teriyaki kastmest, soolast ja valgest jahvatatud piprast. Kartulitega oli lugu hullem. Keetsin nad koorega ära, siis lasin jahtuda natuke ja lõikasin pooleks. Ja siis kaapisin lusikaga tasakesi sisu seest välja. See nõudis kannatust, et kartul käe vahel puruks ei läheks. Ja siis tegin plöru, kuhu panin selle kartuli sisu, paar vahustatud muna, hakitud soolaseeni, pooleks lõigatud kirsstomateid ja riivjuustu. Pipart-soola kah maitseks muidugi. Selle plöru tõstsin tühjendatud kartulitesse ja raputasin veel riivitud parmesani peale. Ja siis kogu kraam koos kalaga nii 20-30 minutiks ahju ja oligi valmis. pärast serveerides panin miskist külma kastet kah kõrvale.


Täna tahtsin jõuluhõngulist toitu. Katsusin sellele lihtsalt vähe teistmoodi läheneda. Ehk siis 1,5 kilose praelihakäntsaka viskasin ahjupotti ja hõõrusin soola-pipraga kokku. Siis panni peal paar suurt sibulat ja mõned küslaküüned klaasjaks ja valasin peale purgi praekapsast ja paarsada grammi majoneesi. soola ja suhkrut läks kah tibake sisse. Kogu selle mudru ajasin pannil sassi ja valasin liha ümber ahjupotti. Ja siis paariks tunniks 200-kraadisesse ahju podisema. pärast keedukartul kõrvale ja kraam põske.

Muti võttis õhtused salatitegemised enda peale. Seal pole retsepti mingit kirja panna aga ilus on vaadata, sestap lisan pildid lihtsalt:




















Ja kõigile oma kallitele-armsatele-olulistele mõeldes:

teisipäev, 12. oktoober 2010

Jälle paar lahingut võidetud

Viimased päevad on läinud küll puhtalt selle peale, et organism jälle vaikselt funktsioneerima meelitada. Möödunud nädalavahetus polnud kergete killast. Esimesed ohumärgid ilmnesid juba reede hommikul kui selgus terve ports erinevaid põhjuseid, miks me varakult vanematekodu suunas purjetama ei saa hakata. Üks neist oli näiteks kuidagi vallatult täiesti kahe silma vahele jäänud lapse muusikakool. Nii oligi, et Viljandi rahvas, kes õigel kellaajal juhtus kohalikust muusikakoolist mööda minema, võis näha, et maja ees seisab üks jeep, mille rooli taga üks ülekaaluline verd täis valgunud silmadega noores paanikas karvane jõletis gaasipedaali otsas armutult aeleb, kooli uksest tormab aga välja habras naine, pisike tüdruk kaenlasse haaratud ning tulistab pantrihüpetega eelmainitud massina suunas. Kui oleks politsei sellel hetkel oma rutiinseid ringe sooritades sinna sattunud, vabaneksime praegu ehk alles lapseröövis kahtlustatuna ülekuulamistelt.
Sihtpunkti jõudes hakkasin tehnikaga treppe mööda jooksma, sest olin lubanud sõbraga külalistel natuke ka tantsukintsust kihelust välja ajada. Õnneks sai kõik külaliste tulekuks tehtud. Kuna õhtujuhti polnud, sõitsin ise ürituse alguse piinlikust osast teerulliga üle, et võimalikult ruttu lauda kotlettide ja viina juurde pääseks. Shampapaugud kõigile kätte, mõnus fotomontaazh isa tegemistest läbi aastate ja lapselaste nummid etteasted ning juba võisidki kõik põselt rõõmupisaraid pühkides hapukapsast kühveldama hakata. Isa rõõmuks sain ka Põldsepa oma lõõtsadega väikest üllatust tegema. Ja no tunnid muudkui läksid, kõigil oli meeldivalt kõrgendatud meeleolu. Sai armsate sugulastega kokku löödud ja juttu puhutud kuni hommikupoole ööd kõikehõlmav joove justkui kaikaga pähe virutas. Siiski pean enda uhkuseks ütlema, et olin viimane sõjard võitlustandril, kes voodisse langes.
Järgmist hommikut alustasin rõõmsal meelel onuga pead parandades. Mingi hetk saime Elvast minema ja leidsin ennast trummarist sõbra sünnipäevalt Viljandist. Seal oli kah tore. Vist. Niipalju kui mäletan. Ühel kaunil hetkel kui sünnipäevalaps lambikuplit hunnitu falsettkisa saatel ebaotstarbeliselt perkussioonina kasutama hakkas, viis vanamoor mu koju linade vahele maitsvat pohmaund mekkima.
Pühapäeval ukerdasime veel naabrimehega õues pisut tööd teha ja nentisime fakti, et jälle nagu puhata ei saanudki. Tegime lõpusauna ja läksime vapralt vastule öö pimeduses ootavale ürgpohmellile. Oli ilus nädalavahetus.
Ükspäev lohistas Muti tuppa hiigelsuure kõrvitsa ja tegi sellest kõik road, mis internetis olemas olid. Mäletan püreesuppi, keeksi ja gratääni. Viimasest sai isegi pilt tehtud. On hirmuäratav, et väga nagu kõrvitsat enam ei tahakski aga põhimõtteliselt 3/4 sellest oranzist jõletisest on veel alles...
Aga nüüd - JIIIIIHAAAAA!!!!!

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Skaudid on liikvel

Eilne päev möödus rahvusvahelise logistilise suurvormi tähe all. Kuskilt Ida-Virumaa avarustest leiti mehed, kelle käest põhimõtteliselt võiks osta selle neetud käigukasti aju, mis minu tankil nö "kanalasse" (või oli see sõna "manalasse", vahet pole) varises. Järgnesid meeleheitlikud telefonikõned risti-rästi erinevate asjassepühendatud kavaleride vahel. Tiimi kuulusid näiteks autoelektrik, esinduse jofendroller, naabrimees tõlgina ning "Lammutustöökoja Igor". VIN-koode ja muid huvitavaid numbreid lendas nagu vabariiklikul gümnasistide matemaatikaolümpiaadil. Kohti ainult ei jagatud. Peaauhind siiski oli - üks imelik mikrokiip selle küljes töllerdava käigukangiga. Ainult 4000 krooni ja homme ootab see mind bussijaamas. Oi seda õnnekest. Igatahes - eile õhtupoolikul otsustasime naabrimehega päevasest telefoniga muljumisest kuumavaid ja punetavaid kõrvalestasid õues terrassil pisut jahutada. Meie aga pole mingid käed rüpes istuvad laisad joodikud. Sestap nägid möödujad meid juba peale 6-ndat õlut armutult saagide, akudrellide ja lauajuppidega mööda õue ringi jooksmas. Viimast lihvi oli saamas sauna räästakast. Tõeline meistritöö. Mingi hetk tuvastasime, et väljas oli vahepeal pimedaks läinud ent ühehäälselt otsustasime, et ega toas nüüd siis toredam edasi pole juua. Läkski nii, et lohistasin aianurgast roostetanud grilli keset õue ja peale aastakäigu jagu ajalehtega meelitamist võtsid halud tuld. Panime ka prozektori hõõguma ja käivitasime jätkuprojekti üldnimetuse all "saunaukse traatharjaga jälkrohelisest värvist vabastamine". Kes parajasti drelli otsas abitult ei vibreerinud, tohtis lõkke ääres õlut juua ja koerte õrritamiseks suitsukonti järada. Siis kui käed juba aju käsklustele allumatult keha otsas räpiliigutusi imiteerisid, viskasime lõpetuseks mõned kartulid fooliumi sees sütesse. Pärast oli neid hirmhea või ja soolaga menetleda. Sestap ärkasingi täna hommikul keskmisest tugevama kuklavaluu ja põhjalikult ärapõlenud suuga. Tegijal ikka juhtub. Kes ei tööta, see ei söö ja ükski heategu ei jää karistamata...

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Kunstnikuhärra virvendab

Mis seal salata. Kui õues selliseks värviliseks läheb, ei oska ma väga toas istuda ega igapäevaseid argitoimetusi nokitseda. Ikka kas tsikli selga või looduse rüppe (viimane võib minu puhul tähendada pahatihti läbi saunaakna kirsipuude jõllitamist). Ühesõnaga pole olnud nagu midagi teile asjalikku öelda ja olen rohkem iseendale öelnud siin ja sedasi. Pealegi otsustas auto kausi käest panna ja nüüd tahavad kõik kogu mu raha ära võtta, et massin jälle veerema hakkaks. See muudab mu suhteliselt kurjaks. Ja kurjana pole samuti mõtet eriti ei kokata ega ka niisama kirjutada. Muidugi on olnud ka helgemaid hetki aga siis olen keskendunud nende nautimisele, mitte salvestamisele. Paar head rooga on kah valmistatud. Nii minu kui vanamoori poolt. Nendest põgusalt allpool. Nali ei taha kah joosta või õigemini tahaks hirmsasti sarkasmi pritsida aga no kus sa saad. Ega need potensiaalsed ohvrid on ju kah mu lehekülje üles leidnud ja võivad mu haukumist kuulda. Istusingi praegu siin arvuti taga ja mõtlesin selliseid halliseguseid mõtteid kui järsku kõik jälle paika loksus: õnneks on ju elu õuel nagu väikeses paradiisis. Kui värava seestpoolt kinni saan, tunnen kuidas pulss kohe aeglustub. Olenemata sellest, et esimese asjana hüppab mulle esikäppadega õlgade peale üks ilmselgelt ületoidetud krants, kes on läbinud kõik hoovis olevad poriloigud ja fekaalikuhilad. Terrassilt lehvitab naabrimees, kes naerusui mind jälle mõne obstsöönse uue hüüdnimega hõikab. Tuppa jõudes jookseb mind paar-kolm korda järjest jalust maha ebaloomulikult kõõksuv ning ennast vedruasendist sirgu pilduv arulage buldog ja tatistab mu siira kohustustundlikkusega täis. Elutoast dokumendikuhjade alt leian ka lõpuks vanamoori, kes üritab korraga printida, vastata sajale meilile ning rääkida kolme telefoniga. Ja kuskilt oma toa kõikehõlmava segaduse sügavusest teatab tütreraas, et ma küll ei pruugi uskuda aga tema kõrval istub praegu nähtamatu Michael Jackson. Läbi terrassiakna paistab kass, kes üritab oma ammu mahalõigatud kottidele päikesevanni võtta. Vahepeal heliseb veel hea sõber metsast, et anda teada, mitmes tarvik temal parasjagu käsil on ning tõdeb, et oleme mõlemad ühed vahvad majandusgeeniused. Vaatad kogu seda armsat tohuvapohut, naeratad, teed köögis maitsva õllesnäcki ja lähed paned siira õnnetundega sauna kütte...

Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.

Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.

Ja kõrva paitamiseks kah ikka lõpetuseks midagi: