Jälle paar lahingut võidetud

Viimased päevad on läinud küll puhtalt selle peale, et organism jälle vaikselt funktsioneerima meelitada. Möödunud nädalavahetus polnud kergete killast. Esimesed ohumärgid ilmnesid juba reede hommikul kui selgus terve ports erinevaid põhjuseid, miks me varakult vanematekodu suunas purjetama ei saa hakata. Üks neist oli näiteks kuidagi vallatult täiesti kahe silma vahele jäänud lapse muusikakool. Nii oligi, et Viljandi rahvas, kes õigel kellaajal juhtus kohalikust muusikakoolist mööda minema, võis näha, et maja ees seisab üks jeep, mille rooli taga üks ülekaaluline verd täis valgunud silmadega noores paanikas karvane jõletis gaasipedaali otsas armutult aeleb, kooli uksest tormab aga välja habras naine, pisike tüdruk kaenlasse haaratud ning tulistab pantrihüpetega eelmainitud massina suunas. Kui oleks politsei sellel hetkel oma rutiinseid ringe sooritades sinna sattunud, vabaneksime praegu ehk alles lapseröövis kahtlustatuna ülekuulamistelt.
Sihtpunkti jõudes hakkasin tehnikaga treppe mööda jooksma, sest olin lubanud sõbraga külalistel natuke ka tantsukintsust kihelust välja ajada. Õnneks sai kõik külaliste tulekuks tehtud. Kuna õhtujuhti polnud, sõitsin ise ürituse alguse piinlikust osast teerulliga üle, et võimalikult ruttu lauda kotlettide ja viina juurde pääseks. Shampapaugud kõigile kätte, mõnus fotomontaazh isa tegemistest läbi aastate ja lapselaste nummid etteasted ning juba võisidki kõik põselt rõõmupisaraid pühkides hapukapsast kühveldama hakata. Isa rõõmuks sain ka Põldsepa oma lõõtsadega väikest üllatust tegema. Ja no tunnid muudkui läksid, kõigil oli meeldivalt kõrgendatud meeleolu. Sai armsate sugulastega kokku löödud ja juttu puhutud kuni hommikupoole ööd kõikehõlmav joove justkui kaikaga pähe virutas. Siiski pean enda uhkuseks ütlema, et olin viimane sõjard võitlustandril, kes voodisse langes.
Järgmist hommikut alustasin rõõmsal meelel onuga pead parandades. Mingi hetk saime Elvast minema ja leidsin ennast trummarist sõbra sünnipäevalt Viljandist. Seal oli kah tore. Vist. Niipalju kui mäletan. Ühel kaunil hetkel kui sünnipäevalaps lambikuplit hunnitu falsettkisa saatel ebaotstarbeliselt perkussioonina kasutama hakkas, viis vanamoor mu koju linade vahele maitsvat pohmaund mekkima.
Pühapäeval ukerdasime veel naabrimehega õues pisut tööd teha ja nentisime fakti, et jälle nagu puhata ei saanudki. Tegime lõpusauna ja läksime vapralt vastule öö pimeduses ootavale ürgpohmellile. Oli ilus nädalavahetus.
Ükspäev lohistas Muti tuppa hiigelsuure kõrvitsa ja tegi sellest kõik road, mis internetis olemas olid. Mäletan püreesuppi, keeksi ja gratääni. Viimasest sai isegi pilt tehtud. On hirmuäratav, et väga nagu kõrvitsat enam ei tahakski aga põhimõtteliselt 3/4 sellest oranzist jõletisest on veel alles...
Aga nüüd - JIIIIIHAAAAA!!!!!