Kolmapäev, 23. november 2011

Tilisev muusika

Jeebus, kui piinlik, et ma jälle üldse kirjutanud ei ole. Aga mida ma kirjutan kui ma ei söö ega joo? Kust see aines tuleb sedasi? Istun ainult hommikust õhtuni muusikali proovides ja tunnen kuidas munad iga päevaga väiksemaks tõmbuvad. Paar vaba hetke oli, aga need kasutasin ühte akordioniplaati miksides ja masterdades. Praegu just mõtlesin, et õhtu nagu natuke vaba või sedasi. Ja plaat sai kah valmis. Noh, et laseks paar õlut ja vaataks telekat. Aga mida sa vahid kui ühes kõrvas kumiseb laul sellest kuidas üks kärnkonn arvab, et ta on hirmus seksikas ja teises saeb täiel võimsusel weltmeister tüdrukut ipaneemast. Sellise festivali sees ei suuda isegi atleet silmi fokusseerida. Vähemalt on mul õnnis teadmine, et mõnda aega pole õllepuudust karta. Pühapäeval viisime Naabrimehega taara ära. Saime 120 eurot. Märjukesekoormaga kodu poole veeredes jõudsime tõdemuseni, et mingi vana lada 01-he oleks selle rulli eest vist küll ära vormistanud. Iseasi, mis tolle rondiga peale hakata. Vaat õllega on teine asi. Tema kuulab sind, mõistab, kustutab janu ja tõstab tuju. Isegi leiba ei küsi. Vahest ehk natuke juustu või ribikondikest kõrvale. Ja üleüldse on dzoiful kristmas juba ligi. Jõuluvana ajab telekas rekkadega ringi ja kulistab rummi päälekat nii, et silm kah ei pilgu. Ok, üks pilkus, sedasi salakavalalt. Laps nõuab, et me guugeldaksime, mis kuupäevast päkapikud käima hakkavad. Ja keegi on mu mütsi ja kindad ära söönud. Kahtlustan arulagedat buldogit. Muinasjuturaamatuga tegin kah algust. Sissejuhatus on juba olemas. Praegu mõtlen pingsalt, mis ta maksta võiks ja mis ma selle raha eest saaksin. Lõpetangi siinkohal. Järgmise korrani. Teie Grinch.

Reede, 18. november 2011

Tütre issi (eelmise Naistelehe kolumn)



Mina sain tütre issiks 2002. aasta kuumal augustikuu päeval. Tagasi vaadates oli see ootamise aeg ja järgnevad kuud üks veider periood. Kohati mäletaks nagu detailselt ja siis nagu ei mäleta üldse midagi. Kõik oli selline pehme ja soe ja vati sees olemise moodi. Kõik kole oli justkui kuskil mujal ja inimesed tundusid nunnud kui teletupsud. Käisime abikaasaga ringi pidevalt naeratades nagu oleksime prozac´i furgoonile küüned taha saanud. Arvestades fakti, et väljend „majanduslik kitsikus“ oleks meie pere tollase elukvaliteedi kirjeldamiseks liiga tagasihoidlik olnud, oli selline pooletoobine meeleseisund täitsa abiks.
Ma ei saa öelda, et oleksin lootnud või eelistanud, et meil sünniks tütar. Ma teadsin lihtsalt, et nii läheb. Ei teagi, miks. Võibolla on mind loodud paremaks tütre-issiks kui poja omaks. Äkki oleksin ma liiga hellik selleks, et igapäevaselt tegeleda lõhkiste põlvede, kaheksasse sõidetud jalgrataste ja tikkudega mängimisel ära kärsanud kulmudega? Kindlasti on ka vähem väsitav plikatirtsuga linnukest ja lillekest vaadata kui poisiklutiga, võsaoksad näkku peksmas ja veremaitse suus, vibudega ringi kablutada. Loomulikult ma annan endale aru, et see on selline ümmargune jutt ja asjalood on sellised nagu nad on ehk siis - mul lihtsalt on tütar, praeguseks juba pisike preilihakatis. Väite, et isa ja tütre vahel tekib väga eriline side, olen enda nahal tõestatud saanud ning võin rinda kummi ajades öelda, et on väga suur au elu jooksul midagi sellist kogeda.
Et pisut mälupilte teravdada, lehitsesin just läbi märkmiku oma tütre esimeste eluaastate kohta. Oli meeleolukas, ütleme nii. Sünnituspäeval haiglast lahkudes algas midagi poissmeeste õhtu sarnast. Vähemalt ma arvan nii. Sõprade ja tuttavate seas käis armutu võitlus, kes saab mulle esinduslikumalt välja teha. Eks kõik andsid muidugi endale aru, et peasüüdlased pikutavad kuskil palatis aga minu au oli olla selleks käepikenduseks, mille abil tähistamine väärikalt tehtud sai. Peale sündi kogus laps jõudsasti kilosid ning omandas suurema vaevata michelini-mehikese välimuse. Sealt sai ta endale hellitusnime Pontsa, mis teda siiani saadab. Isekeskis koduseinte vahel võime seda veel mööndustega kasutada, juhuüritajad saavad juba põlastava pilgu osaliseks. Korrektne oleks siis Anna Marie, ütlen selguse huvides. Igatahes on Pontsa konkreetne märk sellest kui kokku kasvanud me perena oleme. Näiteks esimese reisi tegi ta 18-päevasena koos oma emme ja issi ning viimase bändikaaslastega Võrumaale. Kui issi oli onudega laval, kõigutas hälli emme ja kui oli vaheaeg, siis kraaklesid onud paika oma ninnu-nännutamise järjekorra. Üleüldse on see laps kindlasti palju elutarkusi ammutanud erinevate onude tädide käest, kes joviaalses meeleolus meie pere köögilaua ümber tihtilugu on istunud. Ühest küljest on lapse kõrv oluliselt teravam kui endale ette kujutame ja teisest küljest on peomeeleolus täiskasvanud teinekord hoopis tähelepanelikumad, avatumad ja sõbralikumad pisipudinate suhtes kui tõsised, hallid ning armutult rapsivad argipäeva-inimesed.
Eks iga laps ole oma kodu peegel. Kuna mina olen selle perekonna Salomon Vesipruul, siis ei ole Pegasuse kabjahoopidest pääsenud ka tütreraas. Märkmik paljastas, et Pontsa esimesed omaloomingulised hitid on „Au, au, beibe, üks, kaks“ ning „Till-till-till-mõmmi-till, mina kaa“. Vahepeal oli küll pikem paus, kus preili pühendus rohkem kujutavale kunstile, maalides kubistlikke olustikupilte kuid mõned nädala eest tuldi suurelt tagasi tipplooga „Head sõbrad“, kus on tunda noore loomasõbra tundlikku sotsiaalset närvi. Või siis vanuses, kus enamik lapsi väljendab end läbi sõnade „aua“ ja „tita“, olid minu tütre sõnavaras emmelt kuuldud „kompromiss“ (olin üsna jahmunud kui ta seda keset toidupoodi kasutas kui nägi, et niisama lihtsalt minult maiustust välja ei luni) ja vanaemalt külge hakanud „resturaan“.
Päris lõbus oli ka lugu, kuidas Pontsa r-tähte ütlema hakkas. See juhtus alles üsna hiljuti. Veel esimeses klassis käies manas ta kuuldavale mingi täiesti oma väljamõeldud ja tundmatu hääliku selle asemel. Ühel kenal pühapäevaõhtul naabrimehega saunas istudes tuli mulle aga toast lapse telefonilt kõne, millega anti rõhutatult teada kuidas rongi rattad ragisevad. Lülitasin kiirelt telefoni kõlarite peale ja lasime saunaseltskonna poolt tal kohe pikalt erinevaid r-sõnu öelda. Rabarokist kuni rastafarini välja. Julgen väita, et olime rohkem elevil kui laps ise.
Selliseid lugusid meenub kuhjadena ja võiks neid ette kanda lõputult. Minu jaoks on nad kõik killukesed, millest vormuvad suured ja lahtiseletamatud asjad nagu õnn ja elu mõte. Ükskõik kui sügav madalseis mul parajasti on, suudab see väike ingel mõne oma vaimukuse või ilusa teoga teha jälle päeva paremaks. Olgu see siis põlvele ronimine, kallistus, mõni armas joonistus või kasvõi jonnimata oma toa koristamine või hambad ristis kannatamine, et juuste harjamisel mitte mu peale valust röökima pista. Eks ma tean küll, jah, et varsti tuleb see iga, kus uksed võivad paukuma hakata ja poiste tõrjumiseks tuleb poed karupüünistest ja okastraadirullidest tühjaks osta. Praegu igatahes julgen olla sinisilmne ja loodan, et kui suudame omavahel sama sidet edasi hoida, siis saame sellest va puberteedist kah üsna pehmelt läbi. Igatahes minu soovide nimekirja kuulub jätkuvalt, et kui olen kunagi hall ja kortsus, teeb mu tütreraas ikka pehme kalli ja ütleb: „Nii, issi, nüüd teeme kompromissi. Kui sa ilusti oma prostamoli ja podagratableti ära võtad, toon sulle poest mõne õlle ja vaatame koos Aerosmithi kontserti eelmise sajandi teisest poolest“.

Kolmapäev, 16. november 2011

Tervitused Webberile

   Terve tänane päev on olnud ainult üks kuradi "helisev muusika". Kiirelt on maskuliinset laksu vaja. Joon ruttu mõne õlle, nuusutan garaažis mootorilõhna, astun naela jalga ja vaatan telekast paljaid naisi või midagi.
   Teatrimajast väljudes kakkusin ahnelt karget õhku sõõrmetesse nagu poisikesena peale sukeldumist pinnale rapsides. Loomulikult oli ammu pime ja päikesepaiste jäi jälle teiste iluleda. Kaks keppide ning mürkroheliste barettidega tigedat vanamutti üritasid mu oma ridiküllidega lehehunnikusse lükata. Mind päästis üks peldikuharja meenutav kassiroju, keda märgates vallandus klaasepurustavalt kile sõjakisa: "Oi, kiisu, miisu, nunnu, vaeseke!". Pistsin kabuhirmus jooksu ega peatunud enne kui kodukaupluse uksel. Soetasin sealt oma kohustuslikud tarvikud ja vaarusin koju. Seal mängis saatus järgmise julma vingerpussi. Naised olid kodunt ära ja minu võti iidamast-aadamast Naabrimehe käes. Viimane oli loomulikult linna peal lakkumas. Nii juhtuski, et selmet soojas toas külma õlut manustada, istusin mina külmas õues ja lasin sooja õlut. Peni tillerdas ainult oma ribadeks kakutud palliga mu ümber ilmselt viimast vahetuskaubaks pakkudes.
  Lõpuks sain lõdisedes tuppa ja lahendasin osaliselt Viplala-müsteeriumi. Need väikesed värdjad olid fotoka kaabli minu õlakotti toppinud. Nüüd ongi sedasi, et ega mul teile rohkem midagi öelda pole. Panen hoopis need nummid toidupildid üles.

 See on sinepiga hõõrutud küljeliha vaheliti verivorstidega. Lisaks klassikalisele piprale, soolale, loorberile, vürtsile, sibulale ja küslale on vahel ka paprikaviilakad ja riivjuustu. Peale luristatud Felixi kartulikaste majoneesibaasil ning kogu krempel üle valatud rõõsa koorega. kõige peal jälle riivjuust. No oli hea. Ei teinud kartulitki juurde, läks leiva ja rohelisega.



 See on Muti suurvorm. Et siis kõrvits seest riisi ja hakkliha ja muud siukest täis tambitud ja ahjus küpsetatud. Retsepti ei viitsi uurida aga hää oli küll. Huvilistele võin otsida kui peale käite.
 Selline nägi välja Muti sünipäevalaud enne, kui Mahtra sõda peale lendas.
 SIin on jällegi Muti taies sünnipäevaks saadud järjekordse Jamie Oliveri retsepti järgi. Retseptiga sama lugu, mis kõrvitsaga.
No ja loomulikult minu imetabane hommikusöök. Üksiti leevendab ka pohmelli:)

Viplala tegutseb

Eile õhtul tekkis vastupandamatu kihk kõik maailma telesaated ära vaadata. Sestap ärkasin ööpimeduses värelevate beivotši tisside taustal, kõhul hunnik küpsisepuru ja pool kannu liisunud õlut. Öösel nägin unes millegipärast tuppa tungimas mullamutte, kes olid vähemalt sama suured kui mu arulage buldog. Ja loomulikult ei lastud mul ka kenasti välja magada. Juba 11 ajal ajas mu üles Sõber, kelle nõudmistest ma esimese telefonikõne ajal sotti ei saanud. Pidin kõne katkestama, lõhna järgi tualeti leidma ja mõned minutid kraanist külma vett pähe valama. Samal ajal pobisesin järjekindlalt "lumbricus terrestris" (ma tõesti ei tea, miks) kuni eestikeelsed väljendid nagu "mina vetsu tahtma" ja "rumal gringo pistab nüüd see telefon urrumarjapõõsasse, kuni onu ärkab" vaikselt meenuma hakkasid. Ühel kaunil hetkel suutsin ka hella kiljatuse saatel silmalaud lahti rebida ning tuterdasin kõigi meie koduloomade peale astudes köögi suunas. Suurema vaevata keerasin selle pahupidi ja leidsin mõned söödavad asjad. Pole vist mõtet mainida, et fotoka juhe on siiamaani "Viplala & Sõbrad" nimelise terroriorganisatsiooni käes. Teen siis lihtsalt pilte kuni mälukaart täis saab ja vaatan neid fotokaekraanilt ise. Põhimõtteliselt sain pandava roa vastukaaluks klassikalisele munaplögale, mille vastu mul viimasest korrast muideks jäigi veider põhjendamatu tõrge. Tublisti oliiviõli pannile ja peale viskad saiakuubikud ning suitsuvorstirattad ning hakitud küslat. Kui sai krõbedaks tõmbub, võtad panni tulelt ja paned juurde juustukuubikuid, rebitud basiilikulehti ja natuke hakitud päikesekuivi tomateid. Oivaline klaasikese külma piimaga.

Tööl läks mul, tänan muretsemast, kõik oivaliselt. Tegin päeva lõpetuseks ühe poolelioleva plaadi viimase võttesessiooni ja tippisin koju karbis meelitavalt loksuva single malt šoti viskiga. Muti võttis sellelt süütuse, pööritas pingelises vaikuses mõnda aega silmi nagu ufosid märganud kameeleon Nevada kõrbes ning mütanud peale etteastet pisut interneti avarustes, rabas pudeli mul käest teatades, et see on liiga kallis og hea niisama sisse lakkumiseks ning võtku ma baarikapist tema sünnipäevast üle jäänud rumm ja löögu tollele või lutt otsa. Korraks leidsin end mõttelt, et riidekapis on täpselt kasti jagu ruumi, et diktaator sinna lukustada, kuna Viplala oma härjapõlvlastega on sealt niikuinii kõik mu sokid ja alukad oma järjekordse võika projekti tarbeks minema lohistanud. Et aga proua minust alati käigu võrra ees on, sai mu gladiaatorlik raev leevendatud oivalise kanasalatiga.

Edasi tuli muidugi jalgpall. Sellest oleks rääkida paljugi. Aga mul on nädalalõpuks vaja uus kolumn valmis klõbistada, hoian mõtted tolle tarbeks. Ahjaa - peaaegu oleks unustanud - pidin lapse lõbustamiseks muinasjutu laivis välja nuputama. Mis te arvate, kas teie last paeluksid lood ruudulisest sarvedega hobusest, kes elab koos halbade elukommetega kuldnokaga õunapuu otsas? Mina arvan, et on sündimas uus lasteraamat. Kunstnik on välja valitud. Ta ei tea seda lihtsalt veel...

Esmaspäev, 14. november 2011

Oh te armsakesed...

   Kurat, ei ilmu kuskilt seda fotoka kaablit välja. Ja mul hakkavad need nädalalõpu retseptid juba meelest ära minema. Üks teos oli igatahes Muti vormistatud ja selle raames mõrvati üks kõrvits ja topiti hakkliha und riisi täis ning topiti ahju. Ja mina tegin, ülla-ülla, liha jällegi. No vaatab, kas suudab millalgi taastada või katsub lihtsalt eluga edasi minna.
   Nädalalõpp oli võitlusterohke. Tänaseks on kallid kaimud juba üle loetud ja tundub, et jäime jälle kõik ellu. Oleks mõni asjalikum teadusemees seltskonnas, mõtleks välja kuidas meie vibrast energiat toota, saaks äkki selle põlevkivi maffia kotti ajada. Teadsin juba pikalt ette, et reedel aetakse sardellid otstest lõhki, sügavkülm loobitakse brokkolist tühjaks, et vanale valgele ruumi teha ning Kesk-Eesti kõõmad veerevad kodurahu rikkuma. Olenemata tundliku informatsiooni valdamisest suutsin teha otsuse, mis laseks arvata, et keegi oli mu hommikumunasse kuivatatud kärbseseent pudistanud. Ehk siis liuglesin juhitamatult mööda kaubanduskeskuseid nagu pardisulg Forrest Gump´i filmis. Kõigepealt ladusin ehituspoes käru erinevat puidumaterjali täis ja anusin kassas pisarsilmil, et nad mu pangakaardi tühjaks imeksid, sest kõik numbrid peale nulli on nõmedad. Seejärel põrutasin amokki lähimasse koduelektroonikapoodi ja palusin vormistada saja-aastase järelmaksulepingu tuhandeprotsendise intressikulukusmääraga, et saaks valju muusika abil majast tülikaid persoone välja võngutada. Läksin koju, kolisin kõik toad ümber, ehitasin luksusliku puhveti ja ladusin armee jagu meelalt ootavaid kõlarimembraane tornidesse. Kui lõpetasin, oli Naabrimehe banketi alguseni 10 minutit ja kogu mu kere valutas nagu Dalai Laama süda nende kitlites kiilakate jorsside pärast, kes kuskil mägedes jalad ristis õhus hõljuvad. Kuna olin ka ekstreemselt dehüdreerunud ja külmikus valitses õlledefitsiit, haukasin baarikapist klaasikese Vana Tallinna koorelikööri. Väga palju parem ei hakanud. Õnneks saigi kohe Naabrimehe ema nõud pestud ja laua kaetud, nii et mind võeti vastu. Edasist pole mõtet üksikasjalikult kirjeldada, tahan teinekordki üle õue tiksumas käia. Põhimõtteliselt vaatasime jalkat kui keegi ikka uudishimulikuks jäi.
   Järgmise päeva veetsin puusalt suurt kunsti tulistades. Hilisöösel teatri valvelauast õue prantsatades leidsin end sedavõrd tössis olekust, et võiks kasutada kujundit "sõitsin koju velgede peal". Aga oi hoirassaa - kodus oli laulupidu püsti. Muti pidas sünnipäeva. Proovisn küll vaikselt köögilaual oleva basiilikupõõsa taha peitu pugeda aga siis andis telefonihelin mu välja. Joviaalses meeleolus õeraas oli läbi uduse Kantreküla külma viinaga staabi suunas marssimas. Torust kostis, kuidas ümberkaudsed koerad niutsudes kuutidesse pagesid. Ja jällegi ei ole mõtet järgnevat kroonikasse laduda.
   Pühapäeva hommikul helistas Naabrimees, kes oli meie koera peale ülimalt solvunud. Kuna ka härrasmees  polnud teisel päeval puhanud, ärkas ta öösel lõdisedes köögitoolil tukkumast, välisuks pärani. Peale ukerdamist ja vandumist leidis elajalooma magamistoast kenasti rõngas põõnamas. Varsti tuleb hakata võtmeid peitma, muidu teeb need kah järgi ja murrab sisse.
   Nii, enam ei viitsi. Lähen toon kapist uue õlle ja silitan ressiiveri pulti natuke.

Tänase päeva laul tuleb alljärgnevalt. Võttis vanal joodikul silma märjaks:)

Laupäev, 12. november 2011

Veab vanker mööda ilma...

Mulle meenus, et vist pole oma viimast Nipiraamatu kolumnit siia üles pannud. Nädalalõpu reportaaž tuleb homme. Praegu seiklused alles pooleli:)

No minge oblikale, mida nädalavahet onul oli! Kogu kammaijaa sai alguse sellest, et auto solvus mu peale. Klassikaline suhtedraama, mida tuli lahendada füüri loopides. Iseenesest on auto üsna tüütu loom. Vähe sellest, et ta taskud tühjaks raputab, ei luba ta ka hommikuti meeldivalt švipsis olla. Samas – kuna ma pole just see mees, kes naisekandmise võistlusel regulaarselt pjedestaalile satub (no kasvõi vimpli saab) – on selle tülika isendi omamine elementaarne paratamatus.
Kuna massin raius eelarvesse Kaali kraatri suuruse augu, tuli vastu võtta liigkasuvõtja pakkumine ronida Tallinna nimelises kalurikülas ühes ostukeskuses sptesiifiliste segaste päevade raames lavale ning saagida seal ennastunustavalt tuntud vokaalinstrumentaalpalasid. Teate ju küll Tallinnat - asulat meie kalli kodumaa põhjaservas, kus on Eesti suurim kontsentratsioon värvitud ripsmetega poisse 100 elaniku kohta ja õlu peaväljakul maksab sama palju kui mu vanaema talu. Sain vihaste kohalike sireenikoori saatel oma saaniga kuidagi kesklinna. Siis selgus, et võimalus oma auto kuskile seisma jätta maksab umbes sama palju kui temaga lihtsalt sihitult sõites kütuse peale kuluks.
Okei, peale armutut võimlemist ma leidsin sadama lähistel mingi kraavi, kus lepiti vähe pisema summaga, ja lohistasin oma pillid-statiivid viimaseid jõuvarusid kokku võttes sinna kuradi kauplusesse. Terve lava oli täis roosasid õhupalle nagu uusrikka pisitütre viiendal sünnipäeval ja lava ees käis ilmatum sagimine. Seda küll mitte artiste pisarsilmal lavale skandeerivate kenade neidude näol, ei, põhjuseks oli keset poodiumi orgunnitud loosikast, kuhu kõik oma ostutšekke said toppida. Ja neid lipikuid jagus, oi kuidas jagus. Püünelt avanes suhteliselt tüüne vaatepilt. Truuks publikuks olid naiste kübarad ja soodsad kampsunid ning kahel pool voolas katkematu jõena inimmass. See koosnes valdavalt tšikkidest, kes tegid kõik selleks, et kellelgi ei tekiks mingit huvi, kas neil ka sisemist ilu leidub. No ja muidugi poltidest, kes olid kogu oma energia suunanud sellesse, et kõik mõistaksid: neil on parkimismajas Hummer, solaarium uus päike ja veidi tagapool järgnemas teener Rinaldo aiakäruga, millel rahapakkidest kuhi.
Ööbisin bändikaaslase häärberis. Enne seda selgus, et on täiesti normaalne veeta õhtuooteks tund-poolteist keskmine sõrm püsti liiklusummikutes. Söögipõhiselt sai mu muidu nii tervislik organism nende kahe päälinna päeva jooksul samuti korraliku jama osaliseks. Nimelt tabas mind vallatu toitumispaanika. Mu kodus tuntakse seda nüüd hamburgeriafääri nime all.
Kuna kogu aeg oli nii kiire, nii kiire, siis ainukesed sööki pakkuvad kohad, mis jooksu pealt silma torkasid, olid erinevad burksiputkad. Neid saiakesi ma siis manustasin. Koju jõudes oli päris keeruline moment lahendada, sest vaevalt olin saanud kompsud maha panna ja perele kallid ära teha kui õhinal naisuke andis teada, et tal tuli minu tuleku puhul tahtmine midagi teistsugust vormistada ja – oh üllatust – menüüs olid pontsakad ameerikastiilis burksikesed.
Ja siis nagu heas ollivuudi vilmis, saabus õnnelik lõpp. Sain oma naiste ja loomadega suunduda kodukanti isa sünnipäevale. Milline elegantne 180 kraadine pööre! Kõik oli rahulik ja rõõmus ning kogu seda onude-tädide delegatsiooni observeerides nägin, et midagi polnud muutunud, kui mõned lisandunud hallid karvad ja kortsud välja arvata. Laud oli lookas nagu alati, viinake oli külmas ja ema tehtud maailma parim hapukapsas kippus keelt alla viima. Sauna eesruumis praksus kamin, taustaks üürgas Elmari tantsuõhtu, lapsed ning koerad jooksid ringi, suurte sugulaste vahel kelmikaid haake tehes, ja kõigil oli tõepoolest tore koos olla. Isegi hommikune kerge pohmelus oli pehme ja turvaline nagu lapsepõlvest meenuv ema hell kallistus .

Seekordseks retseptiks on „Tegijate Risotto“: Suurele kõrgete äärtega pannile haki sibul, mõned küslaküüned, chillikaun ja paar porgandit.
Kui sibul klaasjas, lisa pool kilokest hakkliha. Kuni too pruunistatud, käib juurde ketshup, hakituna paar röstitud paprikat marinaadis (sain purgi Rimist, pole üldse kallis), surakas sinepit, külmutatud herneid, sörts balsamveiniäädikat ja tassitäis riisi.
Maitseainetest pipar-sool ning karri ja tüümian. Surakas vett kah juurde.
Lase tasasel tulel pidevalt segades ja lisad aeg-ajalt vett kui hakkab ära kaduma. Sedasi umbes 40 minutit. Ja ongi valmis.

Neljapäev, 10. november 2011

Ikka elus!

Oh taevake ometigi! Jälle jäi see bloogerdamine mul nii ebasoodsasti lohakile! Läks hirmsaks sahmimiseks, see on tõde, mida ei saa tõrvata. No kõigepealt sai paar päeva perega Tallinna nimelises Põhja-Eesti kalurikülas tillerdatud ja järjekindla susserdamisega kogutud veeringuid laiali jagatud. Veetsime öö ühes Lasnamäe "hotelli-laadses majutusasutuses" kui Euroliidu direktiivide kohaselt korrektne olla. Loomulikult pidasid seda paduvenelased. Ega sest miskit hullu poleks olnud. Mõrkja nüansi tekitasid pigem interneti mittetoimimine ja hommiku-buffet´st saadud kelmikas pasandeeria. Mina olin delegatsioonis muide tehnikapedede osakonna juhatajana. Sitsiva ametnikuna tormasin esimesel vabal hetkel lapse mäkdoonaldsi nurumist taunides lähimasse elektroonikapoodi ja lasin endale saja-aastase järelmaksuga helisüsteemi kaasa pakkida. Homme pean viimase paraku tagastama, ei olnud ikka see õige. Täna vastavat teadet müügimeestele edastades läks muidugi parajaks rammimiseks. Kui lubasin, et ostan uue süsteemi samuti nende juurest, lasti näpud sahtli vahelt lahti.
Mis siis veel vahepeal oli? No elementaarne tantsusaate-pühapäevak saunas redutades. Klassikalise menüü, päevakava ning peaesinejatega. Muidu olen igal vabal hetkel Naabrimehel abis käinud tema häärberile viimast lihvi andmas kuna härrasmehel jo sünnipäev reedel kavas ja vaja viisakalt viint maitsta. Sestap oleme kõvasti lohistanud, saaginud, väänanud, püherdanud, koputanud, röökinud, sajatanud, vormistanud, mõõtnud, higistanud, käed rüpes ahastanud, hüsteeriliselt naernud ning loomulikult õlut tarbinud. Püüan unustada vaid mingit udust nüanssi, kus Naabrimees nõude seast tissikujulise koorekannu leidis ja kontrollis, kas nibupõhine funktsioon töökorras on. Kõik puhas kvaliteedisertifikaadi apgreidimine, mis muud. Paar uut retsepti on kah jagada aga keegi sitavikat on fotokat ja arvutit ühendava kaabelduse kuskile täikale viinud. Seega - projekt lohiseb kergesse nihkesse. Vanamoori ei tihka kah segada. Tollel algas südaööst sünnipäev ja küllap kaeb roosasid unenägusid. Need on mu selleaastane kingitus. Ülejäänud padaarakifondi nutsu panin kreeklastele posti. Las ostavad endale uued klotserid keskmise sõrme otsa, ilus uudistest vaadata.
Nujah. Midagi oli kindlasti veel aga mitte ei meenu. Eks varsti jälle. Seniks hoidke end kenasti trimmis, varsti hakkab ju verivorste ja põhjapõdraviilakaid sadama!

Kolmapäev, 2. november 2011

Head hingedepäeva!

Ärge pahandage, ei viitsinud eile kirjutada. Menetlesin selle asemel õlle kõrvale metssea maksa (minu sügav kummardus Siirile ja Silverile siinkohal) ning praadisin soolapeekonit. Taustaks nautlesin Reggie Watts´i laiv šõud, soovitan huvilistel kasvõi juutuubist juppe tšekkida. Täna hommikul arvutit avades nägin desktopil märget: "Sõida tsikliga, ära ole mömm!". Ok, olin ööpimeduses mingit sügavamat sisekaemust evinud. Samas - jummala mõistlik mõte ju! Viskasin eelmise päeva makaroniroa metsseakonservi ja koore kastmega (jällegi aitähh Siirile ja Silverile) lipsu taha, klaas külma lehmanestet takka, ja läksin garaaži tsiklit otsima. Ma ei loobi kujundeid. Ratast tuli tõpeoolest sõna otseses mõttes otsida ja välja kaevata. Kohe ukse avades jäin klaastaara laviini alla, edasi tuli end läbi kaevata ehitusprahist ja üritada võimalikult väheste vigastustega üle ronida ketassaest. Eks pärast kuuleb, kas see võis olla Naabrimehe piilukaamera installatsioon, et mõnest naljakate koduvideote saatest õlleraha lunida. Kui saagi pooleks teeb, olen nõus. Tsikliga jõristasin vapralt seni, kuni enam nina ja sõrmi ei tundnud. Ehk siis mitte väga pikalt. Muti on jälle päev otsa rüperaalide ja moblatorude otsas aelenud ning suhteliselt akontaktne olnud. Korraks sain ta reaalsusesse tõmmata, käisime surnuaiale küünlaid viimas. Leidsin end mõttelt, kui erinevaid emotsioone surmale mõeldes tekkida võib. Sedasi surnuaial jalutades on need minu jaoks pigem rahustavad. Oli mõnus midagi koos teha ja käestki kinni hoida. Rääkida polnud väga vajagi. No see selleks. Edasi tuli etteaimatavalt tururing ja - oi heldene ajake - meie lihunikul oli õnnestunud lammas vagaseks teha. See info võttis kohe hõbeketi suunurka ja tantsukintsu kihelema. Järgnes küll kõrvalepõige, mille raames ajasin sokkidesse topitud dressipükstes, pea autoaknast väljas nagu õnnelikul krantsil peremehe Moskvitšis, tütreraasu mööda linna taga. Viimane oli ära unustanud kohustuse astuda läbi muusikakoolist ja seal õpetajale oma klaverimängu kodutöid presenteerida, ning putkas tol hetkel mobiiltelefoni olemasolu ignoreerides teadmata trajektoori pidi kodu suunas. Õnneks saabus häpi end ja lammas on juba ahjus ning minul esimene tarvik avatud.

Põhimõtteliselt kilone lihatükk sinepi, soola, pipra ja rosmariiniga kokku ja võiga määritud ahjupotti. Juurde mõned vürtsiterad, loorberilehed, suur hakitud sibul, 5-6 küslaküünt, üks hakitud paprika. Valad liitrikese vett lihale ümber, lased paar surakat balsamveiniäädikat kah sekka, maitsestad veel soola, pipra ja sutsukese suhkruga vedeliku kah ära, ja ahju ta läheb. Kui liha valmis, teed leemest väikese paksendamise abiga kena kastme kah toidu juurde. Ja kuna mulle mekib hirmsasti kartulipuder, joonistan potikese jagu toda kah juurde.


Muusika- ja huumorihuvilistele kah väike lingike: