esmaspäev, 14. november 2011

Oh te armsakesed...

   Kurat, ei ilmu kuskilt seda fotoka kaablit välja. Ja mul hakkavad need nädalalõpu retseptid juba meelest ära minema. Üks teos oli igatahes Muti vormistatud ja selle raames mõrvati üks kõrvits ja topiti hakkliha und riisi täis ning topiti ahju. Ja mina tegin, ülla-ülla, liha jällegi. No vaatab, kas suudab millalgi taastada või katsub lihtsalt eluga edasi minna.
   Nädalalõpp oli võitlusterohke. Tänaseks on kallid kaimud juba üle loetud ja tundub, et jäime jälle kõik ellu. Oleks mõni asjalikum teadusemees seltskonnas, mõtleks välja kuidas meie vibrast energiat toota, saaks äkki selle põlevkivi maffia kotti ajada. Teadsin juba pikalt ette, et reedel aetakse sardellid otstest lõhki, sügavkülm loobitakse brokkolist tühjaks, et vanale valgele ruumi teha ning Kesk-Eesti kõõmad veerevad kodurahu rikkuma. Olenemata tundliku informatsiooni valdamisest suutsin teha otsuse, mis laseks arvata, et keegi oli mu hommikumunasse kuivatatud kärbseseent pudistanud. Ehk siis liuglesin juhitamatult mööda kaubanduskeskuseid nagu pardisulg Forrest Gump´i filmis. Kõigepealt ladusin ehituspoes käru erinevat puidumaterjali täis ja anusin kassas pisarsilmil, et nad mu pangakaardi tühjaks imeksid, sest kõik numbrid peale nulli on nõmedad. Seejärel põrutasin amokki lähimasse koduelektroonikapoodi ja palusin vormistada saja-aastase järelmaksulepingu tuhandeprotsendise intressikulukusmääraga, et saaks valju muusika abil majast tülikaid persoone välja võngutada. Läksin koju, kolisin kõik toad ümber, ehitasin luksusliku puhveti ja ladusin armee jagu meelalt ootavaid kõlarimembraane tornidesse. Kui lõpetasin, oli Naabrimehe banketi alguseni 10 minutit ja kogu mu kere valutas nagu Dalai Laama süda nende kitlites kiilakate jorsside pärast, kes kuskil mägedes jalad ristis õhus hõljuvad. Kuna olin ka ekstreemselt dehüdreerunud ja külmikus valitses õlledefitsiit, haukasin baarikapist klaasikese Vana Tallinna koorelikööri. Väga palju parem ei hakanud. Õnneks saigi kohe Naabrimehe ema nõud pestud ja laua kaetud, nii et mind võeti vastu. Edasist pole mõtet üksikasjalikult kirjeldada, tahan teinekordki üle õue tiksumas käia. Põhimõtteliselt vaatasime jalkat kui keegi ikka uudishimulikuks jäi.
   Järgmise päeva veetsin puusalt suurt kunsti tulistades. Hilisöösel teatri valvelauast õue prantsatades leidsin end sedavõrd tössis olekust, et võiks kasutada kujundit "sõitsin koju velgede peal". Aga oi hoirassaa - kodus oli laulupidu püsti. Muti pidas sünnipäeva. Proovisn küll vaikselt köögilaual oleva basiilikupõõsa taha peitu pugeda aga siis andis telefonihelin mu välja. Joviaalses meeleolus õeraas oli läbi uduse Kantreküla külma viinaga staabi suunas marssimas. Torust kostis, kuidas ümberkaudsed koerad niutsudes kuutidesse pagesid. Ja jällegi ei ole mõtet järgnevat kroonikasse laduda.
   Pühapäeva hommikul helistas Naabrimees, kes oli meie koera peale ülimalt solvunud. Kuna ka härrasmees  polnud teisel päeval puhanud, ärkas ta öösel lõdisedes köögitoolil tukkumast, välisuks pärani. Peale ukerdamist ja vandumist leidis elajalooma magamistoast kenasti rõngas põõnamas. Varsti tuleb hakata võtmeid peitma, muidu teeb need kah järgi ja murrab sisse.
   Nii, enam ei viitsi. Lähen toon kapist uue õlle ja silitan ressiiveri pulti natuke.

Tänase päeva laul tuleb alljärgnevalt. Võttis vanal joodikul silma märjaks:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar