Kaasaegsetest koopainimestest (Naistelehe Nipiraamatu jaanuari kolumn vist)

 Viimase kuu jooksul pole mul mahti olnud isegi leivale võid määrida, olen pidanud viimases hädas jooksu pealt sula liha haukama. Õlutki pole saanud juua. Eriti. Kogu jama on selles, et just siis kui olime Naabrimehe onnil uste ümbertõstmisega ühele poole saanud ja kuvaldad nurka visanud, et kevadeni õndsat joodikuelu naudelda, käis minul peas plõks. Oleks see veresoon olnud, oleks kõik mõneti rahulikumalt läinud. Aga ei. Tundsin järsku, et hädasti on vaja õue peale niiöelda loomepunker valmis meisterdada.

Raha nagu eriti ei olnud. Kunagi pole mingitel kahtlastel asjaoludel. Seega otsustasime ära kasutada kõikvõimalikud ehitusjäägid, mis kuuri alt leidsime. Ja kuna enamik töid on meile väga ebamugavad ning hingamist takistavad, võtsime appi ühe sajakolmekümnekuueteistkümneaastase kroonilise möla- ja kõhutuultepidamatusega taadi. Tragi härrasmees tõi jalgrattal entusiastlikult pendeldades kodust kaasa kogu oma maise vara alates ämbritäiest kruvidest ja lõpetades suure jalgadel ketassaega. Ise säras kui granaadi leidnud püromaan ja kiitis, et maru hea on vahest vanamuti juurest minema saada. Esimese asjana lasi ühe kruvi poolest saati seina ja jäi seda uhkusega kauniks veerandtunniks imetlema. Siis riputas sinna uinuva kilpkonna väledusega oma jope. Mastaapne kinnisvaraarendus võis alata.

Päevad läbi kostis putkast kopsimist, saagimist, summutatud sajatusi ja muud säärast. Eks me käisime taati ikka iga päev üle kah vaatamas. Mõnikord polnud vahepealse ajaga justkui midagi muutunud, aga vanahärra marssis lood õlal edasi-tagasi ning teatas reipal häälel, et pole probleemi. Ega vist olnudki. Jättes kõrvale tõsiasjad, et põrandat värvides ei saanud ta vist kohati aru, kustmaalt õige sujuvalt viimane seinaks üle läks ja et viimased kolm päeva on meistrimees vilkalt ent viljatult tegelenud ukse ette panemisega. Ütles just, et homsega peaks „värgi tööle saama“. Igatahes olen kõige kiuste oma kunstitemplisse sisse kolinud kõigi oma pillide ja arvutitega. Ja raamatutega. Ja televiisoriga. Eile käisid sõbrad kohta üle vaatamas ja tõdesid, et ainult diivan on puudus. Lubasid organiseerida. Tundub olevat igati koššer ja feng shui ja tšakra-hujakra koht, aga ega enne öelda tea kui seal tööd pole proovinud teha. Mina pole veel jõudnud. Seal on ilma selletagi päris tüüne olla.

Sedasi hellasti raamaturiiulite vahel tugitoolis jalgu kõlgutades ja valju muusikat nautides leidsingi ennast just mõttelt, et mehed on kaasaegsed koopainimesed. Me vajame neid, me ülistame neid. Me oleme koopausku. Te ei kujuta ette kui palju mul neid siin krundi peal on. Alustades lugemissaal-ideedeinkubaator-tualetist. Pooled Eestimaa metsadest on minu ja Naabrimehe nõudmisel prussideks ja laudadeks hekseldatud. Sest kindlasti peab mõlemal olema oma hubane päikesevarjuga terrass, mõnus nurgakene kasvuhoonesse laotud puuriitade vahel, hingepaitav istumine garaažis, kõigi viledega väliköök ja enesestmõistetavalt tervisekants sauna näol. Mõttes mõlgub ka rohelusse mattuv lehtla tagaõuel kui lapsele selgeks suudame teha, et tal ronimispuid vaja ei lähe. Hea, et enne mind ikka tuld tegema õpiti. Muidu peaksin teie jaoks maitsva roa asemel oda ja piisonit pildistama.

Hõõrud ripsprae tüki sinepi ja soolaga sisse, juurde paned kartulit, küslat, sibulat, paprikat ja paar chillikauna. Paar loorberilehte ja mõned vürtsiterad võib kah juurde visata. Ja kartulitele kerge suitsumaitse andmiseks on hääd suitsuvorstiviilakad. Potipõhja valad pool õllekannu vedelikku, milleks on vees lahustet puljongikuubik, surts balsamveiniäädikat ja näputäis suhkrut. Ja siis nii 180 kraadi juures ahju. Kohe mitmeks tunniks. Vahepeal piilud, et ega vedelik pole ära kadunud ja paned vajadusel õllekannust selle teise poole juurde. Sulab suus!