Jälle jäin ellu

Läksin eile toimetusest tiba varem ära, sest Pärnus tahtis üks päramine teatritegemiste ots joone alla tõmbamist. Kahjuks latrasin valjuhäälselt, et tsikliga minek. Uudistetoimetajal läksid kohe kõrvad kikki ja nägu laiale naerule ning õela lõbususega refereeriti mulle uudist, kus just üks minusugune tropp oli oma põristajaga metssea seibideks sõitnud.

Kuna õues jo sügisesed ilmad, pakkisin ennast ilusti sisse ja nägin välja nagu "Kolmanda planeedi saladuse"  Naljahammas.

Seisin sedasi entusiastlikult krudisedes bensiinijaamas kui tuttav plekssepp oma ausõna peal koos püsiva saaniga kohale suitses. Alustuseks keris ta akna alla ja lõugas üle platsi: "Tsiklimehed on peded!" ning naeris nagu kanepinutsu leidnud kakapats. Edasi pidin kannatlikult ära kuulama põhjaliku kokkuvõtte Eesti kasutatud autode turul valitsevast hetkesituatsioonist ning trendidest. "Tra, sõitsin uue tsee-err-veega. Käkk maksis nagu lennuk, aga teel püsis nii sitasti, et isegi munade sügamiseks ei julgend rooli lahti lasta. A näe, mul mersu võtab õli samapalju kui benssu, aga imeb ennast ilusti tee külge kinni nigu kiimas külatüdruk!" Kui tundsin higipiiska mööda kräkkerit alla libisemas, tõmbasin sõnatult kiivri pähe ja jätsin kavaleri ettekannet pidama.

Pärnusõit oli imeline. Teeservas piilusid kuuskede vahelt kollaseks tõmbunud kased nagu maksahaiged hiiglased ning õhk lõhnas vaheldumisi mulla ja seente järele. Ainult tuul kippus aeg-ajalt vuntse ninna keerutama ja teinekord tahtis aevastus hädasti peale tulla. Kui kinnise vesiiriga vastavat aktiviteeti evida, võib hetkega nähtavus suht nigelaks tõmmata ja siis on kiirelt boksipeatust vaja.

Öine tagasitee oli pingeline. Kõigepealt avastasin, et spidomeetri tabloo ei põle ja kiirus tuleb valida tunde järgi. Esituli oli nagu pooltühjade patareidega JYSK-ist soetatud taskulamp ja kogu see jahe pimedus oli nagu sissejuhatus mingisse rõvedasse ollivuudi õudukasse. Õnneks tegi see aga pilgu selle võrra erksamaks. Nii juhtuski, et õel uudistetoimetaja oli mulle terve seakarja tee peale saatnud. Sain kenasti tagaratta lohisema ja vaatasin südame kloppides, kuidas meeleolukoas seltskond elegantselt hanereas üle tee tippis. 

Vahejuhtum võttis ikka niipalju vedeleaks, et edaspidi röögatasin juba iga putuka peale, mis valgusvihku sattus ja kogu aeg tundus, et tee ääres passivad samblasuppi limpsivad põdrad. 

Jõudsin ilusti tervena koju ja võtsin ette lõõgastusõlle. Siis sain päeva viimase nitaka. Telekast näidati filmi, kus mees oli kastiga maa alla maetud. Klaustrofoobselt rõhuv materjal. Üksiti polnud film ka õnneliku lõpuga. Magasin rahutult. Unes olin Mutionu juures peol. Võtsime kenasti viinuskit kuni seltskond mu kellakappi luku taha pani ja iga poole tunni tagant "aikommerkerrkommer" hõigata käskis.

Täna on hommikust saadik mikski siuke tunne, et tahaks küpse siga menetleda. Vaatan peale tööd, mis ette võtta annab. Hoian kursis. Seniks aga muusikat!