teisipäev, 10. september 2013

Varga peas on plastikust pärg

Rimis on Jack Daniels´i soodukas, et te teaksite. Kolleeg käis luurel ja kandis ette. Kui teilgi tähekombinatsioon S.O.A. adrenaliini vahtu peksab, käige enne õhtut poest läbi. Tublimad saavad  oma valgustatuse hommikupäikeses, ma ise jätan rõõmu homsesse õhtusse.
Muidu oli tore päev. Karvaselt armetu intro tegi peni, kes oli öösel jälle väliköögi prügikastis vargil käinud:













Ma kujutan ette, kuidas ta mõtles: "Lähen teen nämma-auku korra piilu-piilu, vanad persed põõnavad, mine tea, mida näkkab!" Ja hetk hiljem: "Oi vittu! Nüüd jään totšna vahele! Bljääd, keegi juba tuleb uksest! Teeskleks rabarberilehte? Oleks Vinski siin, võtaks ampsu pulbrit ja põrutaks kannaga vastu varvast..."
Loomariigi kättemaks mulle kui südametult irvitavale peremehele oli muidugi karm. Selle seletamiseks tuleb ajas paar nädalat tagasi astuda.
Viimasel ajal tarbisin tubakatooteid nagu Evelin Ilves maherukkijahu peale Ärma talu aidas peetud PR koosolekut. Ühel hommikul vorstileivalt kopsutükke noppides mõtlesin, et e-sigaret ja alkoholivaba viin võiksid mu ju iseenesest päästa. Poole rumalusest suutis muidugi pärastlõunal kurku jooksnud õlu laiali peksta. Aga USB laadimisega vilkuva imemiskõrsiku olin juba pere rõõmuks ära tellinud.
No eks ma siis luristasin seda võlujunni tänagi töö juures rõdul, ise tänaval mööduvaid naisi pilguga noolides. Mängusuitsu maitse tõi lapsepõlve meelde. Kes nõuka ajal Kalevi kohvinätsu mekkinud, teavad, mis maitset visuaal-esteetilise lõõgastumise vahele katsetasin. Mingil hetkel aga liugles kuskilt välja üks tige herilane, kes kogu šõu ära tahtis rikkuda. Ründas mu laetud piipu nagu putšistid teletorni. Te nüüd loodate, et lasin sõgedikul keele jämedaks pista. Unistage edasi. Nipsuga lasin pooleks kuradi võõrvallutaja. Kogu jant oli mu lihtsalt hellalt hajevile ajanud ja üritasin vaatuse lõppedes suitsu tuhatoosi kustutada.

Koju tulles rahustasin end onu Myraka klassikalise kiirtoiduga. Kraam, mille peale saab alati kindel olla. Toit, mis end ise valmis teeb. Miljonite rasvalõugade lemmik! Ahjukartulid kiirmarinaadis peekoniviiludega. Kartulid sälgutad sügavalt noaga läbi, et kiiremini küpseks ja siis möllid rosmariini, pipra, soola ja oliiviõliga kokku. Mõnusatele paksudele peekoniviiludele viskad peale sinepit, piprat, soola, mett ja balsamveiniäädikat. Kogu mudru lükkad ahjupannile ja paarisaja kraadi juurde küpsema. Küll  sa aru saad kui valmis on.
Vahepeal on täiesti mõistlik õues naabrimehega mõni õlu lükata ja poliitikuid kiruda.

Aga muidu loomulikult ootusärevuses kiljudes: "Trouble is Charming!"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar