esmaspäev, 20. detsember 2010

Ainult tugevatele!

Tähendab, ütlen kohe alguses ära, et seekordset postitust pole nõrganärvilistel ja kokandushuvilistel soovitav lugeda. Ei mingeid mannapudrukesi mustikakisselliga ega roosasid jänkukesi pole oodata. Toores elu lahtise käega vastu nägu lajatamas puhtalt. Niisiis õrnad kunstnikunatuurid õue lumememmesid voltima, ülejäänud - kinnitage rihmad!

Neljapäev. Kohtusin Naabrimehega üllataval kombel varajasel hommikul ja tööalaselt. Juba see andis märku, et kõik pole nii nagu tavaliselt. Sooritasime mängleva kergusega ühe ostukeskuse siseraadio jõulukampaania käivitamise ja konstanteerisime fakti, et kurk kuivab nagu kaukaasia vangidel. Sain ka mõned konkreetsed vihjed, et Naabrimehel suuremat sorti tööisu käivitunud polnud ja et minu kord on laud katta. Kergitasime vastastikku kaabusid ja suundusime objektidele. Mina Viljandi kaubandusvõrku kümblema ning Naabrimees kontorisse lolli peaga avatud läpaka kaant kinni panema. Kohtusime minu hubases köögis. Saavutasin kiiresti üheõllelise edumaa, sest Naabrimees pidi sissejuhatuseks võitlema kassi ja arulageda buldogiga, kes tahtsid temast endile mõnusat pikutuspinda vormistada. Lõpuks suutis vaene sõber siiski üliinimlike pingutustega tugitooli prantsada ja allasurutud sajatuste saatel end karvadest puhtaks kloppima hakata. Hakkasime maailma-asju paika panema. Mingil hetkel ei tahtnud taara enam kuskile ära mahtuda ja otsustasime, et ega siis esimesel päeval pea kohe nii hirmus palju jooma. Leppisime hoopis kokku, et järgmised 2 päeva veedame väljas litutades ehk siis teatud puhveti sünnipäevapidustusi väisates. Kuna mind tabati samal õhtul telefonitsi nõrgal hetkel, oli ka selge, et laupäevasel päeval tuleb sinna puhvetisse koos pillikohvriga minna ja püünele ronida. Niisiis - surusime Naabrimehega mehelikult kätt, vandusime igavest truudust ja tippisime kikivarvul horisontaali.

Reede. Keskmisest raskem ärkamine ja päev puldi taga laste jõuluetendusi helindades. Just sellel hetkel kui olin kergelt tukastanud ja laup puldi heeblitega põkkus, tulin fantastilise äriidee peale. Räägin sellest alles siis kui olen miljonäriks saanud. Igatahes - olin vaevu koju uisutada jõudnud kui naabrimees hellasti tiristas ja kutsus esimesele maitsvale longerole enda juurde. Raske oleks keelduda olnud. Peagi leidsime ennast puhvetist õllekannu tagant. Üsna kiiresti sai selgeks, et me pole enam selles eas, et väljas joomas käia. Kuid kokkulepe on kokkulepe. Tuli aklimatiseeruda ja massi sulanduda. Tundus täiesti uskumatu, et sa astud ühte pubisse sisse ja kõik monokulmudega põmmpead, kelle autos on rohkem istmeid kui neil on IQ, on sinna kokku kogunenud. Ja niikui su lauas jääb korraks mingi tool vabaks, potsatab üks neist sinna maha ja hakkab sinuga kellegi pandavast eidest, Petsi auto coolidest sinistest tuledest või vähemalt uuest vingest relakast rääkima, vahepeal hellusehoos "Meie Mehe" fekalistilugu röökides. Tuvastasime, et pikemalt sellises kohas peab vastu ainult juhul kui viinale üle läheme. Sellest oligi abi. Jäime intelligentseks kuid muutusime kokreetsemaks. Ühelt härralt (kui viimane oli mind üksisilmi mokk töllakil mitu minutit tühja pilguga jõllitanud) uurisin soliidselt, et kas tal mingit oma seltskonda kaasas polnud, kellega sama tegevust isekeskis vahvasti jätkata. Selle peale palus tont sosinal Naabrimehelt, et see ta kiirest takso peale aitaks, keeldus isegi jopet otsimast, lubades, et küll sõbrad selle talle järgi toovad. Kui bändid peale läksid, oli juba toredam. Igatahes mingil hetkel võtsin ka ise takso ja lasin ennast koju sõidutada. Naabrimees otsustas veel jääda ja mõned inimesed läbi solvata ning olevat laekunud mõned tunnid hiljem.

Laupäev. Olin suht varakult krapsakas ja värske kui kurgike. Asjatasin linna peal oma asju ja pärastlõunal, nii 15 paiku helisesin Naabrimehele. Kõigepealt sõimas ta mind pisut ja küsis, miks ma teda keset ööd tülitan. Viisin ta olukorraga kurssi ja peagi olime jälle teel puhveti poole, minul siis sedapuhku ka pill kohvris ootamas. Vaatasime juba peale kolmandat õlut, et kuidagi ei taha käima tõmmata, et teeb uniseks hoopis. Naabrimees tuli enda arust fantastilisele ideele. Edasi läks natuke aega sedasi:"Oi tere, tehke meile paar seda triibulist jooki. Oi aitähh! Klõmm! Hmm, kas sul tuli kah osa vahukoort ninast välja? Nii, nüüd palun see teine, mis pidi hästi töötama. Oi kui ilus! Miks te selle põlema panete?! Ah, et kõrrega? See ära ei sula? Olgu!". Ja nii edasi. Korraks muutusin ärevaks, sest evisin mõningaid likviidsusprobleeme aga Naabrimees patsutas mulle õlale, vahukooresed vuntsid sensuaalselt turris ja ütles, et ärgu ma muretsegu, me oleme ju nagu perekond. Lubasin talle pühapäevaseks saunaks tänutäheks juustupatsi osta. Pidasin muide sõna. Bändimehed, kes mu kehaks nõutasid, olid - nagu selgus, ennekõike teenelised viinaninad, kes kunagi mingis meeltesegadushoos ka endale pillid on ostnud. Settidevahelised hetked möödusid härrastekambris kõiki erinevaid eluknstnike kaasatoodud maitsvaid jooke degusteerides. Aga nagu te teate - korralikud bluesimehed just sellised ongi. Seega laval sujus kõik kenasti. Kivi veeres. Oleks muidugi üks sett veel teha tulnud, siis ma pole kindel, kas vanad karud lavale ennast enam ilma kõrvalise abita vinnata oleks suutnud. Peale esinemist pakkisin ilusti pilli kokku ja jätsin Naabrimehega, kes totakalt naeratades, daam põlvel istumas mingis järjekordses seltskonnas laias, viisakalt hüvasti ja kadusin taksoga talvisesse öösse.

Pühapäev. Olin jälle värske kui kurgike. Peale mõningast asjatamist panin sauna tule alla. Helistasin ka informeerimiseks Naabrimehele. Ta kurtis, et tunneb juba ette ürgpohmelli, sest laua peal helisev mobiil oli ta ehmatusest infarktiäärele viinud. Üksiti andis teada, et oli laekunud hommikul 6 paiku, olles enne teinud kõik hirmsad teod, mida ma siiski siinkohal kirja ei pane. Otsustasin sauna maru vaikselt ja rahulikult võtta ning ilusti õigel ajal põhku pugeda, et argiellu naasmine oleks võimalikult valutu. Ka Naabrimees astus läbi. Läks, ronis lavale, sealt kostis paar haledat röögatust ja tagasi ta oligi. Ütles, et ei saavat, halb hakkas. Ülejäänud aja veetis ta aegajalt sügavasti ohates selles kuulsas kreeka poosis kus üks rusikas laubale surutud ja teine käsi puusas. Paaril korral üritas ta ka ajalehte lugeda kuid õige pea viskas selle röögatuse saatel vastu maad, sest käed väsivat ära. Mingil hetkel leidis ta ennast mõttelt, et kui oleks tahtnud lihtsalt palja persega istuda ja juttu ajada, oleks toas märksa mugavam olnud, korjas oma asjad kokku ja läks püstipäi vastu ürgpohmellile. Selline tore eksperiment oli siis meil. Olge teie kah tublid ja kirjutame-joonistame jälle!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar