Käisin reedel isa sünnipäeval. Huvitav värk sellega. Ükskõik, mis plaanid enne minekut peas on, lõpevad asjad seal ikka ja alati ühte moodi. Ja just sedamoodi nagu ülejäänud perele ei sobi. Nagu Eesti jalgpall. Kõik skandeerivad ja lehvitavad sallidega nagu uue hittmuusikali massistseenis, aga pärast oleme ikka 7:0 pähe saanud. Kusjuures, et midagi tegemata ei jääks, oleme nendest paar väravat ikka endale ise kah sisse peksnud.
Esialgu oli kõik nagu ta tavaliselt on. Elmari raadiost põrutati "Mustlase valssi" ja "Älissit" ning laual aurasid hapukapsas ja kotletid. Kostis ühtlast nõudekolinat ja tasast nohisemist kui auväärt piduseltskond sööki ette tõstis. Jõudsin kulunud kuldrandiga taldrikule just vallatu sinepitriibu vedada kui rammusat õhku lõhestas onu mörin: "Nonohh! Ega sea kombel nüüd küll sööma ei hakka!" ja juba krudises korgike. Vanal on muide tema eluviisi ja sünniaastat passis arvestades imeline oskus tilkagi maha pillamata viinapitsile kuhi peale valada. Söömisega oli keerulisem: hapukoorese heeringatükiga kahvel käis enne sihtotstarbelist kasutamist alati korra ninakarvade rüpes.
Tegelikult saan ma päris hästi aru, miks nõukaajal pika laua pidudel pitsitõstmine organiseeritult käis. Eks ikka võrdsuse printsiibil. Seekord vaadati sellele aga läbi sõrmede ning laua taha tekkis mitu niiöelda "lainetust". Kahjuks sattusin olema just paari sellise keskel. Ehk siis paremal käel istusid isa ja onu, kes rääkisid õhtu läbi sellest, kuidas Venemaal on viina hinda tõstetud ning nemad kultuursete inimestena ei saa seda teps mitte heaks kiita. Nõusoleku märgiks pidin käsu peale nendega pitsi kummutama. Paremal käel oli seltskond eesotsas peretuttavaga tiba nihkes, kuid ka nemad nõudsid, et viisakalt kokku lööksin.
Kuulsin õhtu läbi "dolby stereo" korgikrõksatusi ja anekdoote Jukust, Petkast, Tšapaist ning raseerimata genitaalidest. Ühel hetkel kui õues peretuttavaga tubakatoodet menetledes päid jahutasime, lendas Muti peale ning andis mulle jopet selga tirides teada, et kohtumine valijatega on selleks korraks läbi. Ema viskas mind veel kotitäie kartulitega ja juba me Mulgistani suunas tagasi loksusimegi. Igasugune edasine "kärk" ja "pauk" tuli juba monos ja ainult vasakust kanalist. Vürtsitasin seda omapoolsete kapsa-õunamahla röhatustega, millel oli meeldiv süldi alatoon.
Lauba hommikul leppisime Mutiga ilusti täiskasvanute kombel ära. Viskasin moori pera peale ja kablutasime tsikliga Muhku. Oi, oli see vast joviaalne väljasõit! Kuna tegemist oli aga Kultuurse Motobandega, siis ega siin teile küll midagi rääkida pole. Tagasisõites istus mu raudse ratsu tagaistmel üks karmalt jalaga tagamikku saanud loomasõber. Sain Mäkis ka reisikaaslase burksi sisse visata sellal kui vaeseke hellalt vibreerides suuga õhku ahmis nagu kuivale tõmmatud ahven.
Ma muidu tegin head sööki kah, aga pilt on fotokas ja fotokas on Fred Jüssi käes. Igatahes tummine täide ilma vaeva ja papikuluta on kartulipuder hakkliha-šampinjoni kastmega. Pudruga ju lihtne - tambitud ollusele võisilm, piimasorts, tillipuru ja soolatrips juurde ning mikseriga kohevaks. Kastmele piisab paarist pisiknihvist. Hakkliha ikka sibula, küsla ja pipra-soolaga pannil pruuniks. Siis sisse törts balsamveiniäädikat ja kuumutad selle sinna sisse. Siis juurde lusikatäis nisujahu ja läbi segada. Peale rõõsk koor ja hakitud marineeritud grillpaprika. Keeda kokku, vala pudrule peale, kraabi tiba parmesani hunniku otsa. Viska hapukurki juurde ja minek!
Ahjaa! Muhu saarel lõbustas meid selline gäng:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar