teisipäev, 21. jaanuar 2014

Mnjaa, vähe on meid, mehed...

   Naabrimees ei luba mul endast kirjutada. Segan täna jälgi. Ehk siis - vahtisin just kossu. Rock mängis mingite tüüpidega, kes ennast gigantideks nimetasid. A nossu said sellegipoolest. Tegelt on viimasel ajal sellel spordialal eestlastele keeruline kaasa elada. Mingid hääldamatute nimedega suva kliffid sibavad ringi. Kalevil on vabsee neli neegrit korraga platsil. Umbluu kuubis mu meelest. Järgmise laulupeo võiks siis ju Hiinas korraldada. Kohalikest saaks palju suurema massi kokku.
   Rockil oli kah oma neeger muidugi. Sipsik või Homer või mis ta oligi. Mul vanaemal oli pliidi kõrval samasugune hari puupuru kokku kraapimiseks, nagu selle tüübi habe. Ainult, et vanaema sai tulekolde esise kenasti puhtaks ja suskas kapsalehe peal mõnusa peenleiva sütele. See jorss lehvitas niisama paar numbrit liiga suurte trussikutega ilmarahva ees. Kurat, kas meil oma habet polnud võtta!? Toonud Pehki Jaan või Sinijärv platsile. Persse, ma oleks ise kah appi tulnud!
   Eks olime vastasest muidugi üle, aga mängisime sitemini, kui võimed lubavad. Tänu sellele oli mängu lõpuks vererõhk ikka laes, nagu oleks Maxima vorstileti juures poolpaljast Amber Heardi näinud. Loo iroonia on selles, et kuradi kossuülekande kaameramees on raudpoltmutter pesuehtne pede. Vant näitas iga kord, kui Rocki tantsutibid pepudega õhku kaheksaid joonistasid, südamerahus Kullamäed. Kuna uue õlle järele minekuks oli asend liiga lebo, pidin mokk töllakil vahtima, kuidas too silmi punnitas nagu rotveiler, kellele nädal otsa keedumune söödetud. Härra paistis tekkinud ebasoodsas situatsioonis eksklikult tahvlit süüdistavat ja üritas markeriga viimast surnuks taguda. Totaalne eetriaja raiskamine.

   Tegelikult lubasin ma postitada tsenseerimata versiooni pere puhkuserisist Jurmalasse, aga kuradi keeruline on ennast teist korda kokku võtta. Ärme unustame fakti, et olen laisem kui kiire stardi Pearu, kes noorepõlves ühe silmaga ninal komedooni märkas ja ei viitsinud hiljem pupilli kaugusesse tagasi fokusseerida. Aga nii palju ma võtan ennast siiski kokku, et panen kirja ühe vahejuhtumi, mis leheversioonist välja tsenseeriti. Siit ta tuleb:
   Peale veekeskuses rosinaks vettimist läksin uljal sammul pesust läbi ja kohaliku spaa meeste riidehoidu. Üritasin hinge kinni hoides sokke niiskete jalgade otsa venitada. Niigi oli hing paelaga kaelas. Ja siis ilmus vaatevälja üks tõeliselt häiriva pervovälimusega klemm. Ta oli üleni kaetud punasepigmendilise krussis globullaarvalguga. No karvane oli. Mitte igalt poolt. Peaga olid lood sitemad. Sinna ei jagunud. Sellest hoolimata oli ta suutnud kiilakasse kuklasse üksikutest karvadest midagi rotisabalaadset punuda. Ja kolmel real jagus karvu ka nina alla ülahuulele. Kogu see komplekt vajus täies rahus täpselt mu näo ette, tõstis elegantselt seinalt fööni ja asus mõnumõminate saatel tagapalgeid tuulutama... Oi, ma jooksin. Ime, et retseptsioonis turvad sappa ei haakinud uurimaks, ega ma midagi pihta pannud pole.
   Kellel väärtkirjanduse tarbeks kahju mõni sent ohverdada pole, saab täit reportaaži lugeda siit. Tervitused lõunanaabrite korrumpeerunud politseile!

Ja üle hulga aja üks retsept kah. Imeline hautis, mis sobib paljalt söömiseks või prae juurde. Vaja läheb pool väikest kapsapead, pool kaalikat, 2 porgandit, 2 sibulat, 1 tšillikaun (memmekad võivad vähem panna), klaas puljongit, klaas õlut, klaas tomatimahla, soola ja 1 tl suhkrut. Sibula, porgandi ja tšilli hakid ära ning lased pannil võist läbi. Kaalikas ja kapsas tükkideks ja potti. Panni pealt kraam juurde. Vedelikud ja sool-suhkur sinna otsa. Siis tasasele tulele tunniks-pooleteiseks. No vaatad kaalika pealt, see viimasena pehmeks tõmbab. Urr, kui mõnus!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar