Naabrimees ei luba mul endast
kirjutada. Segan täna jälgi. Ehk siis - vahtisin just kossu. Rock
mängis mingite tüüpidega, kes ennast gigantideks nimetasid. A
nossu said sellegipoolest. Tegelt on viimasel ajal sellel spordialal
eestlastele keeruline kaasa elada. Mingid hääldamatute nimedega
suva kliffid sibavad ringi. Kalevil on vabsee neli neegrit korraga
platsil. Umbluu kuubis mu meelest. Järgmise laulupeo võiks siis ju
Hiinas korraldada. Kohalikest saaks palju suurema massi kokku.
Rockil oli kah oma neeger muidugi.
Sipsik või Homer või mis ta oligi. Mul vanaemal oli pliidi kõrval
samasugune hari puupuru kokku kraapimiseks, nagu selle tüübi habe.
Ainult, et vanaema sai tulekolde esise kenasti puhtaks ja suskas
kapsalehe peal mõnusa peenleiva sütele. See jorss lehvitas niisama
paar numbrit liiga suurte trussikutega ilmarahva ees. Kurat, kas meil
oma habet polnud võtta!? Toonud Pehki Jaan või Sinijärv platsile.
Persse, ma oleks ise kah appi tulnud!
Eks olime vastasest muidugi üle, aga
mängisime sitemini, kui võimed lubavad. Tänu sellele oli mängu
lõpuks vererõhk ikka laes, nagu oleks Maxima vorstileti juures
poolpaljast Amber Heardi näinud. Loo iroonia on selles, et kuradi
kossuülekande kaameramees on raudpoltmutter pesuehtne pede. Vant
näitas iga kord, kui Rocki tantsutibid pepudega õhku kaheksaid
joonistasid, südamerahus Kullamäed. Kuna uue õlle järele minekuks
oli asend liiga lebo, pidin mokk töllakil vahtima, kuidas too silmi
punnitas nagu rotveiler, kellele nädal otsa keedumune söödetud. Härra paistis tekkinud ebasoodsas situatsioonis eksklikult tahvlit süüdistavat
ja üritas markeriga viimast surnuks taguda. Totaalne eetriaja
raiskamine.
Tegelikult lubasin ma postitada
tsenseerimata versiooni pere puhkuserisist Jurmalasse, aga kuradi
keeruline on ennast teist korda kokku võtta. Ärme unustame fakti,
et olen laisem kui kiire stardi Pearu, kes noorepõlves ühe silmaga
ninal komedooni märkas ja ei viitsinud hiljem pupilli kaugusesse
tagasi fokusseerida. Aga nii palju ma võtan ennast siiski kokku, et
panen kirja ühe vahejuhtumi, mis leheversioonist välja tsenseeriti.
Siit ta tuleb:
Peale veekeskuses rosinaks vettimist
läksin uljal sammul pesust läbi ja kohaliku spaa meeste riidehoidu.
Üritasin hinge kinni hoides sokke niiskete jalgade otsa venitada.
Niigi oli hing paelaga kaelas. Ja siis ilmus vaatevälja üks
tõeliselt häiriva pervovälimusega klemm. Ta oli üleni kaetud
punasepigmendilise krussis globullaarvalguga. No karvane oli. Mitte
igalt poolt. Peaga olid lood sitemad. Sinna ei jagunud. Sellest
hoolimata oli ta suutnud kiilakasse kuklasse üksikutest karvadest
midagi rotisabalaadset punuda. Ja kolmel real jagus karvu ka nina
alla ülahuulele. Kogu see komplekt vajus täies rahus täpselt mu
näo ette, tõstis elegantselt seinalt fööni ja asus mõnumõminate
saatel tagapalgeid tuulutama... Oi, ma jooksin. Ime, et
retseptsioonis turvad sappa ei haakinud uurimaks, ega ma midagi pihta
pannud pole.
Kellel väärtkirjanduse tarbeks kahju
mõni sent ohverdada pole, saab täit reportaaži lugeda siit.
Tervitused lõunanaabrite korrumpeerunud politseile!
Ja
üle hulga aja üks retsept kah. Imeline hautis, mis sobib paljalt
söömiseks või prae juurde. Vaja läheb pool väikest
kapsapead, pool kaalikat, 2 porgandit, 2 sibulat, 1 tšillikaun
(memmekad võivad vähem panna), klaas puljongit, klaas õlut, klaas
tomatimahla, soola ja 1 tl suhkrut. Sibula,
porgandi ja tšilli hakid ära ning lased pannil võist läbi.
Kaalikas ja kapsas tükkideks ja potti. Panni pealt kraam juurde.
Vedelikud ja sool-suhkur sinna otsa. Siis tasasele tulele
tunniks-pooleteiseks. No vaatad kaalika pealt, see viimasena pehmeks
tõmbab. Urr, kui mõnus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar