Pühapäev, 7. detsember 2014

Saltoga surmasuust välja

Oi, kallid sõbrad! Ma pean nüüd natuke ohkima. Te ei kujuta ette, mida viimastel päevadel üle olen elanud! Pakun, et KAPO küpsuseksam on minu katsumuste kõrval nagu lastesõime jõulupidu. Kui Telegrammi lugejatele pajatavad mõned kusejoomisest kolmanda silma saanud Pendli-Endlid tunneli lõpus nähtud valgusest, siis minu tunnelites on viimased ööpäevad käinud siuke action, nagu Die Hard´i filmis. Õnneks jäin peale seda kuradi paugutamist ja põmmutamist ikka jalgadele ja suutsin kohustusliku fraasi: "Hipikajee, maserfakkers!" välja köhida.
Aga et siis mis ja kuidas. No põhimõtteliselt on kõiges süüdi hiinlased. Nahhui neil oli vaja nende türastunud mandariinidega bizdiitama hakata. Näksinud rahus riisi ja treeninud vabal ajal uusi Jackie Chan´isid välja. Aga ei. "Kallis naaber Hau Kam, mis oleks kui pakiks need rõvedad oranžid pallid kastidesse ja saadaks jõuludeks eurooplastele?" - "Miks mitte, oo helge peaga Wai Not! Mul just üks laar pilliroost ja koeramunadest meisterdatud aifõune sinna minemas. Aitame neil vallatu pasandeeriaga jõulumeeleolu tiba vürtsitada."
Ega ma loll ei ole. Loomulikult ei ostnud ma poest ühtegi magusa haisuga mandariini. Lapsele ütlesin, et lakkugu suvel sünnipäevaks saadud kommide pabereid, kui süda vesiseks läheb. Üritad ju ikka iga hinna eest pere kaitsta, aga ega sa ei saa neil kogu aeg perse küljes rippuda nagu bussijaama pingilt hangitud närikas. Nii purjetaski tütreraas ühel kenal päeval koju, nägu kaame nagu vaimust vaevatul. Lobistas öösel üle voodiääre paar korda möödunud päeva menüü kirsipunasele vaibale ja oli jälle rõõmus ja roosa.
Nähtamatud trooja sõdalased olid aga pimeduse varjus elamise üle võtnud. Minu sissivaistud andsid aimu, et olen ka ise nende poolt ära mineeritud ning uisutan ringi nagu pommivööga enesetaputurist tatlilettide vahel. Ja siis tõmmati splint välja. Ma tean, ma tean, see siin on nime poolest ikkagi toidublogi. Lihtsalt, et te natukenegi aimu saaks: olete proovinud korraga potil istuda ja Ulrichit appi hüüda? Sessioonide vahel tukastades nägin pudeliharjasid  põrgutule paistel tšaardaši vihtumas.
Teisel päeval tundus, et John McClane on oma laastamistööd lõpetanud. Sain juba vaikselt veega hõõguvaid varemeid kustutada. Väike tagasilöök saabus kaunil lõunatunnil Maahommiku korduse saatel oma arulageda buldogiga juteldes. Silitasin loomakest ja pajatasin talle parajasti läbielamistest, kui too võttis vaevaks mulle kaastundlikult näkku röhatada... Ütleme nii, et olime mõnda aega tülis.
Igatahes tulin sellest põrgust läbi ja õpin jälle seedima. Selleks tõmbasin jänesemaski pähe ja käisin õhtupimeduses kodupoes erinevat heina ostmas. Päris hea on. Ja kusagil sai üks rammus siga natuke armuaega.
Olgu teilgi armuline jõuluaeg ja kuused küünlal ning ahi verivorstis. Poest tulles ärge unustage aga oma piparkooke enne söömist pesta ning pidage meeles, et kõige paremini maitseb oma küpsetatud ja glasuuritud krõbe praekapsas.

Silosse panin erinevaid tomateid, kurki, rukkolat, frillist, sibulat, kurki, paprikat, küslat, tšillit ja riivitud sidrunikoort. Peale valasin kastme, kus kahe sidruni mahl, oliiviõli, sool ja pipar. Tuleb tasakesi seedimine meelde küll.














Ilusat teist adventi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar