Reede, 27. juuni 2014

Kus mu käpikud said?

Mis kuradi hujakk sundis mind puhkuse just juunis välja võtma? Oi bljaa, ma olen marus! Perse, siuke Maikeldžäksoni fiiling on peal, et anna aga olla. Mitte, et väikeste poiste järele isutaks, aga nuta või jõgi – nahk ikka valge nigu terava tipuga mütsike Oja Petsi peas. Ühel päeval olla vist jah tõepoolest päike nähtud, aga loomulikult oli mul just siis vaja teki all promille kaisutada.

A no mis muidu! Kui taevast just päkapikke ja vikateid alla ei saja, siis puhub juba välisuksel tuul sul kulmud peast minema. Ja nagu sellest veel vähe oleks, leiutas Naabrimees, tuntud ka kui saatana käsilane, et masendavatele ilmaoludele vaatamata on paslik mu magamistoa aknaid restaureerima hakata. Kakkusime suure hurraaga aknad maha ja arvake ära, kas järgmine päev hakkas ka igaks juhuks lund sadama... Tra, istusin läki-läki peas ja liivapaber siniseks tõmmanud näppude vahel ja lihtsalt vahtisin tatt ripakil, kuidas peni arutult kepseldes kohevaid räitsakaid hammustada üritab. Juunikuu ja faking 3 kraadi sooja! No mis kuradi mõttes! Kuskil kilulinnas istus päevinäinud taburetil Jaagup Kreem, endal küüned persse surutud ja hing ootusest kinni, et millal autorikaitsest helistatakse ja öeldakse, et papp ei mahu enam kontorisse ära, tuldagu käruga järele.

Kogu see ilma teema on ikka päris hellaks teinud. Täna seisin just nutumüüri ääres, et puhkuserahade riismed automaadist välja võtta. Järsku tundus, et no vittu, hakkabki jälle lund tulema vä?! Õnneks oli mahe briis minu ees seisva härra parukast lihtsalt kõõma lendu lükanud. Pühkisin asjast suuremat numbrit tegemata helbekesed habemest ja üritasin siis tiba turul ringi vaadata, et äkki hakkab millegi järele isutama. Aga no ei keda persetki. Põhimõtteliselt käisin seal ainult inimesi teretamas ja istusin tagasi autosse. Mis kuradi oma aia kurgid, maasikad ja tomatid? Talv on ju! Kust te saate selle kraami tegelikult, ah? No ei tekkinud tunnet, et tahaks hirmsasti toormoosi sõkkuda või mustsõstrapõõsas käes kurgid hapnema joosta. Terve kuradi päeva üritasin veene üles peksta ja jalutasin mööda toidupoode. Lõpuks oleksin prozaci eest pool kuningriiki andnud. Õnneks on ka neid kes minusuguse udupea melodramaatilisest elust kasu lõikavad. Ehk siis - ohkisin järjekordses selvehallis nagu astmahaige sirelipõõsas ja siis nägin, et õlu poolmuidu müügis. Loomulikult tuli kohe kastike ära osta! Viskasin koju jõudes autovõtmed ja tühja poekoti naise kätte ning ütlesin, et tema kord on laud katta.

Ei tea, kuidagi nihkes on kogu see värk. Nagu näiteks need düüdid, kes sita suusailma kiuste plätude ja lühkarite väel ringi kakerdavad. Endal ajab kananahk kubemekarvad turri ja hambad plagisevad nagu morsemasin lahingolukorras. Keda te petate? Sokid pange jalga ja kelgud ostke, nahhui, mitte ärge tillerdage endale põiepõletikku külge! Naistel on muidugi kahjuks mõistust rohkem peas, seepärast pole linnatänavail üldse suurt midagi vaadata. Ja ongi hea, muidu sõidaks mõnes tänavaaugus autol silla alt ära.

Praegu tiksuvad mul puhkuse viimased päevad, aga hirm on juba õhus. Mis ma töökaaslastele ütlen? Ah, et kuidas puhkasin? Nagu kuradi Nifnafnuff! Litsusin kärsa vastu aknaklaasi lömmi ja elasin läbi paduvihma kuudi suunas ujuvale koerarojule kaasa. Vahepeal panin puid ahju juurde ja siis viskasin penile üle ukse päästevesti ja vahtisin edasi.

Igatahes istun nüüd väliköögis ja avasin esimese tarviku. Kavatsen kas päikese välja juua või siis ennast ükskõikseks timmida. Õhtu näitab. Vähemalt ei pea pudeleid külmkappi tassima. Püsivad käe-jala juures ise kenasti jahedad. Ja kui juulis peaks ilm ilusaks minema, võtan ennast töölt lahti ja lähen Vilsandile Jaani juurde kummitama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar