Mitte ainult toidust...

Kõigepealt pean alustama sellest, et minu juurde tulid kaks rohelist mehikest ja ütlesid, et internetti pole olemas. Meil oli pikk istumine, mille raames nad veensid mind. Samuti leppisime kokku, et pole ka olemas sellist anomaaliat nagu "blogi". Nutsin vist korra salaja ja nõustusin. Seejärel keskendusin oma uusima taiese ehk siis etenduse "Jürka" muusikalisele kujundamisele (õnneks need elajad jätsid mulle punase NORD tüüpi klahvidega aparaadi, millega asja korraldada andis). Õelad on inimeseloomad, kes väidavad, et ma pole viitsinud neid oma vaimukustega silmivahele pritsida. Nii see pole. Ma tõesti olen seda korduvalt üritanud. Viimati keelas mul selle sulni tegevuse LG nimeline televiisoriaparaat, kes sundis enda seest madalat briti huumorit vahtima, enne seda lubas mind eelmainitet tegevuse ees armutult mõrvata arulage buldog, samuti olen negatiivseid signaale saanud oma lihaselt tütrelt ja kui ma ei usuks, et Muti mind kõikjal jälgib, paneksin ka tema nimekirja. Samuti on palju valuabiilset aega läinud sügavate keskustelude peale naabrimehega. Näiteks viimati veetsime soliidse veerandtunni, jõudes ühise vabastava teadmiseni, et kõige keerulisem on lõigata vasaku jala väikse varba küünt (palavad õnnitlused neile, kelle jaoks see mingi probleem see pole). Sõnaga - olin juba täiesti alla andnud aga puht juhuslikult suhtlesin oma isikliku koduelektroonika parseldajaga, kellel kõhus järelkasv pungumas ja kuna sattusime olukorda üks kahe vastu, siis pidin oma jutunurga paroolid meelde tuletama... Praegu siin sauna eesruumis istudes on see ju nagu natuke toregi. Naabrimees on keskendunud kõigi oma rakkudega teesklema, et oskab lugeda ja üksiti saab aru, mida Eesti Ekspressis kirjutatakse. Ta üritab muljet kinnistada sunnitud naerupahvakutega, enne mida ta silmanurgast minu suunas piilub. Piilumisega seoses: täna käisin Säästukas tarvikuid hankimas. Iseenesest argine tegevus - võtad garaazhist paar kasti, sõidad poe juurde, laod need täis ja tuled koju nautlema... aga ei! Turvakliffile oli ülemuste poolt antud teada, et iga uksest siseneja on potensiaalne varas. Sestap mängisime vahvasti midagi peitusesarnast. Ehk siis tema jalutas mul järel ja kui õlut hakkasin kastidesse laduma, piilus tema mind kaubahunniku tagant ning kui pilku pöörasin, siis kadus vaese mehe Rambo nagu meeleheitel superstaari eneseväärikus Mihkel Raua habemesse. Ja kui sulnilt kassa poole liuglesin oma sõjasaagiga, siis üritas vinniline südametemurdja mul üle õla õllepudeleid kokku lugeda. Oli meeleolukas. Samas, veel vallatum oleks olnud põgeneda näiteks autopesulas Oja Petsi eest. Viimane meenus mulle seoses tänase arvamuslooga Postimehes. Ajakirjanikust sõber mühatas muidugi midagi stiilis: rullnokk möliseb. Aga piinlik tunnistada - esimest korda üle pika aja leidsin rullnoka, "kelle sõber võiks olla". Sami Lotila (kui te veel ei tea) on midagi hullemat kui komedoon rektaalpiirkonnas. Oeh. Korraks sattusin segadusse. Süüdi selles megastaar Koit Toome, kes kukkus meie muidu korrektses saunaraadios järsku ennastunustavalt joodeldama midagi teemadel kuidas keegi millesti ei hooli. Häälepaeltest ning kubemepiirkonnast käis läbi noor valuläigatus. Kogun ennast kohe uue õllekesega. Vot nii. Töötab. Naabrimees läks lavale. Loodame, et kiirabi pole vaja kutsuda. Mitte, et kuumus talle midagi teeks aga esimene lava aste asub härrasmeeste jaoks pisut kõrgemal kui peaks, Viljandi haigla internid saaksid autentse näite munarebendist. Mu kõrval vedeleb Ginnu, meie õue kõige kaunim krants, kelle ennist tema tungival palvel sauna eesruumi lasime, enne kui ta ise ennast läbi ukse sööb. Maitsev rasvane suitsuribi hakkab otsa saama. Eks tuleb keskenduda tarvikutele. Neid õnneks jagub. Enne kui otsad kokku tõmban: meenus just armas ajakirjanikust sõber jälle. Ta kirjeldas kuidas 2 nädalat Afgaanimaal reportaazhi tegemas käis. Maitsvat napsu seal ei saanud. Sestap naasis infoga, et paistetus näost kadunud ja viis kilo kergem. Naabrimees teatas seepeale armsalt: ennem olen paks joodik kui kõrbes janus... Olge teie kah musid. Küll ma jälle kokkan kui oma teatritaiesega valmis saan. Esikas peaks kuskil novembri lõpus olema. Päkapikke teile!