Pühapäev, 5. september 2010

Tärä!

Keda ma petan, suht hõre on olla. Kogu jama on üks pikk juhuste kokkulangevuse jada, ausõna. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime naabrimehega sel nädalavahetusel mitte juua. Nagu hiljem selgus, oli see üks suur hägu. Igatahes - oma siledate ajokuurtega suutsime genereerida idee, et teeme hoopis tööd. Mispeale sai tunked selga tõmmatud ja taara ära viidud, mispeale omakorda oli ju täiesti loogiline jätk saadud füüri eest uued tarvikud soetada. On ju loogiline? On! Ka seda tehes jäime arukaks, see tähendab, ei ostnud õlut kogu taara raha eest korraga välja vaid soetasime tagasihoidlikud 4 kasti. Mispeale oli ka täiesti iseenesest mõistetav teha sauna. Ka saunas jäime väga mõistlikuks, sest töötegemise mõte polnud kuhugi kadunud, arutasime seda omavahel pikalt, pisarateni välja. Mehed omavahel ikkagi. Ja kõigi meie teele veeretatud raskuste kiuste olime hakkajad ka järgmisel hommikul. Mistap jälle tunkedesse ennast veeretasime ja kaubandusvõrgust miskist krohvisegu soetasime. Hinna järgi otsustades oleks võinud seal kottides ka kullapuru olla. Igaks juhuks isegi kontrollisime, epic fail. No edasi hakkas naabrimees kelluga sauna seina suunas mörti pilduma, tegi ta seda ennastunustava entusiasmiga kuni tuvastas, et joomiskäsi on haigeks jäänud. Jõime kurvastunult mõned õlled. Olles faktiliselt korrektne, pean nentima, et õlut jõime regulaarselt hetkest, mil auto sai ära pargitud. Mina eriti, sest mördirallis olin sunnitud publiku rolliga leppima eelneva kogemuse puudulikkuse tõttu. Juhtisin nö ergutusmeeskonda. Korralikule härrasmehele aga loomulikult niisama passimine ei meeldi ja seepärast olles paari õlle jagu piidelnud kuidas paarimees valu trotsides kelluga armutult edasi vehib, otsustasin endale ja talle teha preemiaks väikese veiseliha-värskekapsasupi. Koos idee endaga selgus ka teinegi pisiasi - supp nõuab härmas viina. Tormasingi ummisjalu tunkede välkudes üle tee poodi. Jäin jätkuvalt arukaks ja ostsin ainult kaks pudelit. Panin nad hellasti sügavkülmikusse jahtuma ning asusin supi kallale. Pärast sõime supi ja jõime viina kiiresti ära ja läksime magama. Punkt. Praegu just lõpetasime kontrollõlled, naabrimees pidas mõistlikuks uuesti pikali heita. Mina jäin siiski kontrollima, et kas peale järgmisi õllesid eelpakutud variant tundub jätkuvalt ahvatlev või enam siiski mitte. Katse kestab. Seniks aga siis supiretsept ja üks pehme ribi retsept, mille paar päeva tagasi vormistasin.

Te võite imestada, miks supiretsepti juures asjast endast pilti pole aga ütlen otse välja - kui viin on põses, siis ei pruugi tekkida kihku joosta hellasti tuppa fotoapastraadi järele. Panen ilu pärast siia oma arulageda buldogi ja tema pimpi foto. Vot nii. Igatahes kõigepealt tükesldasin nii poole kilo jagu noorlooma liha ja lasin pannil õli sees ta üle, siis viskasin potti. Panni pealt lasin läbi veel ka ühe hakitud küsla, kolm hakitud sibulat ja ka tükeldatud punase paprika, need kah potti ja sinna otsa veel hakitud kapsas ja tükeldatud kartul. Paar puljongikuubikut viskasin kah manu ja pipra- ning vürtsiteri ning soola muidugist. Siis vesi peale ja vaiksele tulele pikalt podisema. Tõeliselt armas sakuska.


No ja mingi päev sai pehmet ribi ahjus menetletud. enne viskasin ta marinaadi terveks päevaks. Marinaadis oli vist ingveripulbrit, pipart, soola, balsamveiniäädikat, sojakastet, hakitud küslat, suhkrut ja tubli surakas mingit aasiapärast kastet, mida igas poes müüakse. võibolla oli veel midagi. Ei tule meelde, no ei tule meelde...

1 kommentaar:

  1. See imeilus, sillerdav, hõrgu välimusega, ahvatlev, söömakutsuv, praadi lõplikult täiustav ning õilistav punane mögin alumisel pildil on otseloomulikult Muti ketsup.

    VastaKustuta