Empiiria

Nonii, elusalt kodus tagasi. Mille võrra ma siis vahepeal targemaks olen saanud? Näiteks selle, et on võimalik terve Rakvere-Viljandi teekond hakkama saada ainult poole liitri viinaga, kahepeale kusjuures. Või siis, et kui vajutad mindiskil "play" nupu asemel "stop" nuppu, siis võib näitleja, kes plaanis just viiulimängu markeerima hakata, end laval suhteliselt tobedalt tunda. Samuti tean nüüd kui ebameeldiv võib olla olukord kui juhtud tsiklisõidu ajal kiivri vesiiri täis aevastama. Kõik need tarkuseterad kirgastasid mind uhkesti ja peksin naabrimehe vahtu, et tarvis veel enne kui sügis kogu raskusega peale lendab, üks pikem tsiklisõit teha. Et põrutaks jälle sõbra juurde metsa väheke mõnulema ja üksiti astuks ka Tartust motomessilt tagasiteel läbi. Panime reisile üldpealkirjaks "Podagra Liidu suvepäevad", ladusime rattad õlut ja sakuskasid täis ja panime juuste lehvides ajama. Ilm oli matkaks imeline, ootused olid kõrged. Niikui kiivrid peast saime, praksatasid lahti õllepurgid. Ja siis kerkis ei-tea-kust meie kohale murepilv. Sõber tunnistas, et oli puud tellinud ja need saabuvad kohe. Vaatasime teda pikalt ja punastest joodikusilmadest võis välja lugeda, et ta ei valetanudki. Naabrimees kogus ennast mõnda aega ja pobises mulle midagi hirmsat. Järgnevate tundide jooksul sai selgeks, et see oli alles leebe algus. Ma ei kavatse ühtki fraasi sellest mahlasest sõimust siia kirja panna. Ja tulidki puud. Palju puid. Kui lõpetasime, tundsime, et pole jõudu kätes piisavalt, et õlut kummutada, nõudsime külma viina. Nii läkski. Endale teadmata olime lõbustanud ka hiljem sauna eesruumi lisandunud seltskonda. Hommikul oli justkui jälle kõik tore, mis sest et midagi ei mäletanud. Ärkasin, pakkisin asjad ja läksin saunast elumajja hommikusööki nõutama. Sealt leidsin ka naabrimehe, kes rõõmsalt lälisedest mult alkomeetri haaras ja meeldivad 2 promilli välja puhus minu 0,2 vastu. Saatsime ta tagasi magama. Ülejäänud päev läkski aeg-ajalt naabrimeest söötes ja puhurit talle nina ette torgates. Sellega, et me messile ei jõua, olime juba arvestanud. Hakkas tekkima hoopis tunne, et me ei saa sõbra juurest enam kunagi minema. Ilm oli kõige kiuste jätkuvalt imeilus. Tõeline piin oli ilma õlleta tundide viisi lihtsalt murul lesides taevasse vaadata. Alles õhtul 17 paiku röögatas naabrimees võidukalt "null!". Tagasitee tundus kuidagi pikk. Tegime isegi peatuse, et mina saaksin oma prinke sõidust kangeks jäänud kannikaid väristada sellal kui naabrimees pissimisotstarbel oma külmast nööbiks tõmmanud aparaati otsis. Nüüd siis istun üksi kodus teleka ees. Naised on kõik ula peal.
Ostsin endale ämbrikese jagu punaveini ja lasin ahjus seakeele viilakad riivitud parmesani juustuga küpseks, et neid siis Caesari kastmesse tippida ja veini kõrvale haugata. Rõõm kordaläinud päevast. panen siia takkatippu ühe oivalise veiseliha retsepti, mille ükspäev tegin:
Et siis võtad paraja tüki noorlooma liha ja viskad ahjupotti, mille oled enne võiga kokku määrinud ja põhja meresoola, pipra- ning vürtsiteri ja loorberilehti visanud. Siis viskad juurde veel ka sektoriteks lõigutud sibulaid, küslaküüsi ja porgandirattaid ja valad modrule peale pool pudelit haljast punaveini ning löristad ka paraja soru majoneesi. Siis paned 200 kraadi juures ahju ja hautad kohe pikalt, nii paar tundi, seni kuni vein on kadunud ja köögiviljad mõnusaks klaasjaks massiks muutunud. Mina ei teinud kõrvale midagi aga teie tehke omal valikul mida soovite. igatahes liha sai jumalik ja köögivilja mass selle peale tõstetuna täiendas seda fantastiliselt. Väike lugulaul kah siia juurde: