Ma nägin unes, et käisin Kiviõlis esinemas. Vähemalt veel täna hommikul tundus mulle sedasi. Kui ma hoovist oma autot ei leidnud, tekkisid esimesed kahtlused. Aga kõigest järjekorras.
Reede õhtu saatis Hot Shoti nimelise kergemuusikakollektiivi, milles mul on au tõsiselt häiriv faktor olla, rannalinna Pärnusse. Kõik oli tore, isegi rahulik. Lauatäis barbisid oli oma saunatavate bõkkide taskutest volletid piistu pannud ja imes Kirby-jõudlusel mohhiitosid keresse. Deliiriumis pudelifilosoof räppis saalinurgas segamatult oma esikhitti "Kakskend peal ja kakskend pausi" (ärge küsige) ning kui olime peale keikat kola kokku pakkinud, üritas üks dressides slaaviverd hobirokkar viie euro eest lisasetti tellida.
Koduteel võttis bändis vokaalkohuseid täitev paarimees vaevaks ennastunustavalt aevastama kukkuda. Peale elegantset viieteistlasulist seeriat rääkis ta hääletooniga, mis on võrreldav Võsa Petsi vahvaimate saatekülaliste omaga. Muutusime nagu kokkulepitult tiba murelikuks.
Ja siis loetud tundide pärast, hopsti, Ida-Virumaa suunas galoppi. Ei jõudnud veel sadat kiltigi läbi hekseldada, kui vokalist kõrvalistmel rögisema kukkus, et kuradi külm on. Mu tankil nimelt on väike händikäpp küljes - puhub sooja ainult juhi poolele. Järgnevalt tuli mul taluda katkematut hala. "Sa näid väsinud, las ma roolin ise", "oleks ma teadnud, oleks kõlarid enda autole kasvõi katusele sidunud", "ma ei tunne enam oma jalgu" ja muu siuke kräpp.
Mustvee Statoilis tegime pausi. Selle pleissiga on muide hull värk. Kaks varianti - kas makstakse teenindajaile ainult tulemuspalka või on nende pereliikmed tankla omanike poolt pantvangi võetud. Väljusin sealt mingi jõhkra kabanossi ja seljakotitäie saiakestega, kuigi tahtsin kõist tualetti. Paarimees järgnes mulle totaalses hämmingus liitrise kakao ja "kaheraudsega", mis tilkus kõigist pakutavatest kastmetest. Etteruttavalt võin öelda, et sama paketi lasi ta endale pähe määrida ka tagasiteel. Minule suudeti siis kaasa pakkida hüpersupergigamegaburger poole lehma ja ämbritäie majoneesiga. Luugi kaudu, saate aru! Ei mingit kepsutamist ahvatlevalt värvikirevate ja kaubast lookas riiulite vahel.
Loomulikult ei suutnud naviseade otsustada, kas juhatada meid esinemispaika Võru või Haapsalu kaudu. Sellest johtuvalt kiskus olukord ühel hetkel pingelisemaks kui peedidegustatsiooni peldikusabas. Mingid pooletoobised olid Jõhvi külje alla elu labürindi ehitanud. Hekseldasime abitult mööda sildu ja tunneleid nagu halvas komöödiafilmis. Üritasin küll ropu lobaga meeleolu üleval hoida, aga publik oli haruldaselt tuim. Kaalusin isegi solvumist.
Pidu oli korraldatud kohalikele taidluskollektiividele. Kakskeelne seltskond, valdavalt naised. Üldist trendi loov vesihall juuksetoon tõi tahtmatult meelde korraldaja ääremärkuse: "Eks mõned vanemad inimesed tulevad kah". Lootsime kogu südamest, et mitte pulbristatuna ja urnis.
Kuna bändikaaslane rääkis jätkuvalt nagu kõhugripis eluheidik ja ka laiemas plaanis polnud põhieesmärgiks publikust juba avataktidel ilma jääda, nihelesin alustuseks jääd purustada tasasemate instrumentaalsete viisijupikeste abil. Klassikalise kultuurimaja helipildi kirjeldamiseks kõlbab päris hästi ajalooline tähtsündmus Verine Pühapäev. Seega täiendas paarimees minu sügamist omalaadse koreograafiaga kõlareid ühest seinast teise lohistades ja tulutult mingitki saundi otsides.
Lõpuks otsustasime, et saagu, mis saab, keerame volüümi üheteistkümne peale ja laseme countrykuradi valla. Selle peale tõmbasid daamid ootamatult laudade alt kilekottidest välja line-tantsu papud ja läks andmiseks. Hetke pärast olid ka kõik "eluõhtu" ja "hõbelõnga" tüübid maast lahti. Jätkus Waldburgi öö lõunaosariikide moodi.
Loomulikult sadas vahepeal kogu selle talve lumi maha. No tegelikult siiski mitte. Tiba oli veel puudus ja sellega kostitas ilmataat meid esimesel sajal kodutee kilomeetril. Kulgesime tigukäigul ühest teeservast teise vingerdades ning hüsteeriliselt naerdes, nagu tähesõdalased, kes Navitrolla köögikapis tuuseldamas on käinud.
Ärkasin hommikul koduses voodis burksikastme lõhna peale. Oleks pidanud hoolikamalt habet pesema. Auto leidsin bändikaaslase juurest. Ja lõpuks saimegi teiega siin näosaate lõpunootide taustal jälle kokku. Küll see maailm on ikka pisike, onja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar