Häbinägu peas

On kuulda nurinaid, et ma pole enam sissekandeid teinud. Tõepoolest, andke andeks. Maru piinlik on, ausõna. Lihtsalt pole mahti olnud, viitsimist kah mitte, tahtmisest rääkimata. Palav on, saate aru. Tõstad sõrme ja higi voolab, tõstad käe ja minestus pole enam kaugel. Ühel päeval sai põgenetud kuuma eest Sangarite Seltsi koosolekule. Kuna õlu läks soojaks sekunditega, oli lõppmäng kiire, usun et mõistate vanainimest. Juua tuli ju ikkagi üüratu tempoga. Kui ma ei eksi, siis sattusime ka peale enesekontrolli ja -kriitika kadumist Lenna plaadiesitlusele. Kasutades Volkonski sõnu - ei pööranud ümber. Järgmine päev sai jälle palavusega võideldud, naabrimehega koduhoovis sedapuhku. Õllel oli vana viga küljes. Olime just mõlemad kastikese sisse lasnud kohiseda kui saabus külaline, kellel vana hea viina vastu midagi polnud. Mina tõin siis omalt poolt marineeritud seenekest, värsket hapukurgikest, suitsukalakest, kuivatatud vorstikest ja muud säänest kraami ja varsti oligi öö käest. Naabrimees ei tahtnud olla papist poiss ja sestap istus oma malmist aiatooli puruks igaks juhuks, enne kui ta ilusti teise tooli peale branokkima panime. Oli meeleolukas. Mina suutsin eile õhtupoole juba vaikselt organismi meelitada punase veini ja mullivee seguga. Naabrimees samal ajal võitles "elu kuradi pohmelliga" nagu ta seda ise hambaid krigistades nimetas. Igatahes anti mõista, et mina olen jälle kõiges süüdi. Ja üleüldse ei ole ma päris kindel kas ja mida see nädal söönud olen. Osalt ka sellepärast pole siia midagi kirjutanud. Meenub ainult üks ämmamoori valmistatud imehea roog, mille tegemise proovin nüüd oma peas taastada:

Kanakintsud koorekastmes värske kartuliga. Et siis nagu ikka võtad kanakintsud ja pruunistad pannil õli sees ära ja maitsestad karri, soola ja pipraga. Pärast viskad potti. Pannil pruunistad eraldi ka punaseid noorsibulaid, küslat, porgandit ja siukest modru. Kana paned väikese puljongiveega üle ja podistad rasvad välja ning kougid leeme pealt ära, muidu jääb pärast maru rammus. No ja siis viskad selle pannipealse modru kah potti, sai veel lisatud ka värskeid herneid, ja viskad rõõska ja hapukoort peale. Natuke läks vist ka maisijahu paksendamiseks. Siis lased rahulikult kokku podiseda. Kartuli keedad nagu ikka tilliga valmis. Viskad pärast kogu noosi taldrikule, maitserohelist peale ja juhhainii. Vot sedasi. Homme lasen Viljandist jälle jalga. Läheb seikleb pisut mööda Peipsi kallast ja Põhja-Eesti rannikut. Naaseb ja muljetab. Ärge vahepeal kollabeeruge ega dehüdreeruge!