teisipäev, 11. jaanuar 2011

Palat nr. 6

Istun kössis teleka ees ja vaatan kuidas arulage buldog kõiki füüsikaseadusi trotsides üritab oma mängupalli seest mingit toidupala, mille tema sadistist perenaine koera "harimise" eesmärgil sinna on toppinud, küll keele, küll küünte küll veenmistaktika või hirmujudinaid tekitava juhmi pilguga välja meelitada. Siiani pole õnnestunud. Aga tema järjekindlus teeb talle au. Ise lõpetasin just suure lähkritäie teed sidruni ja meega. Sidruniviilud sõin lõpetuseks peale, seega on päris tore, et te mind hetkel ei näe. Kõik mu hästitreenitud sadakond näolihast kakuvad minuga nõupidamata igaüks isekanti ja süljenäärmed töötavad turbokiirendil.

Eile anti lapse koolist teada, et neljapäevaks olgu lapsel suusad all ja paar kuud võtku muusikakoolist kah vabaks, et teises linna otsas ujumas vaja käia. Kohe valus on vaadata neid peast kehakultuurlasi, kes seepärast, et omal ajal mõistust polnud mingi normaalne amet selgeks õppida, peedistavad nüüd kaaskodanikke. Kaalusin juba aia küljest paar lippi kiskuda ja naabrimehe käest höövlit laenama minna aga siis päästis arukas elu õis ise olukorra ja otsustas, et sebib endale sensuaalsed 38.25 kraadi Celsiuse järgi. Praegu pikutabki meie voodis ja räägib vahetpidamata kiiresti ja segaselt, ise aeg-ajalt salakavalalt itsitades. Aga küll saab korda.

Eelmisel neljapäeval oli meil Ugala sünnipäevapidu. Kuid kuna teatrirahvas on hästi tasane ja viisakas ning iialgi vägijooke ei tarbi, siis pole sellest õhtust midagi huvitavat teile pajatada. Õhk oli vist saalis lihtsal liiga palav ja kuiv ning järgmine päev hirmsasti janutas ja pea oli paks otsas. Sestap sai saun vormistatud ja mõnede kaasvõitlejatega ennast ilusti jälle ära remonditud. Oli rõõm kordaläinud üritusest ning erudeeritud keskustelu ning argumenteeritud diskussiooni jagus hiliste õhtutundideni. Kui leili visates enam kivid ei susisenud, läksime majestrovaatsel sammul iga roju oma koju magusale unele.

Kuna täna on päev läbi selline tunne olnud nagu lisaks teerullile oleks minust üle tampinud ka paarishüpetega mõned joviaalsed elevandipojad, londis kimbuke värskelt nopitud rukkililli, siis väga liigutada ei ole suutnud. Samas - pere tahtis toitmist ja seega kupatasin Muti turule, et ta mõned põhiväärtused sealt koju lohistaks ning vormistasin tugeva õhtusöögi. Annangi siia lõppu kiire retsepti ja lähen endale uut teed keetma ning oma arulagedat buldogit narrima.


Ahjuliha kartulipudru, soolapeekoni ja praesibulaga. Kilosele lihatükile said sügavad sisselõiked tehtud ja mätsitud kokku seguga, kus oli sinepit, mett, balsamveinikastet salati oma, rosmariini, sealiha maitseainesegu, siis mingit universaalmaitseainesegu, soola ja pipart. Selle plöru hõõrusin siis talle ümber ilusti sisselõigete vahele kah. Siis maksimumkuumusega ahju 10 minutit ja siis tunnike 170 kraadi juures otsa. Enne lõppu panin peale veel ka segu, kus värske tüümian, riivitud parmesan, majonees ja balsamveiniäädikat sörtsuke. Sellest küpsetasin krõbeda kooriku peale. Kartuliputru oskab iga mats vast ise teha. Eraldi praadisin soolapeekonitükid ja neist järele jäänud rasvas väikese sojakastmega klaasistasin 3-4 sibulat. Tuli maitsev komplekt.

Üks väga hea pala kah ikka musirullidele:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar