Teate, mul on olnud viis aastat üks
tsikkel. „Raudne ratsu“, „kaherattaline sõber“, „maanteede
hirm“ – kuidas soovite. Nüüd mul teda enam pole. Kohe räägin,
miks.
Konservatiivse mootorraturhiirena
sõitsin seni igal suvel enamasti sõbra juurde metsa ja tagasi. Oma
metsikumatel hetkedel kasutasin selleks suisa kahte erinevat teed.
Kui vihma juhtus sadama, varjusin mõnda bussiootepaviljoni ja
ootasin jalgu kõlgutades, et pilved kaugusesse hõljuksid. Iga
mõnekümne kilomeetri järel andsin istmikule puhkust ja vaatasin
romantiliselt silmi kissitades kuldselt vohavaid viljapõlde ning
noogutasin heakskiitvalt. Oli täiesti elementaarne, et ratas kiiskas
ohtrast kroomist nagu juudi jõulupuu ja sellel tuli istuda
stiilipuhtuse huvides jalad ees nagu Keni nukk, miljonid sitikad ja
kivikesed vastu avatud kiivrist välja punnitavaid põskesid
põrkamas. Lisaboonuseks oli see kui gaasi väänates kõrvadest
natuke verd tuli.
Kui mulle pakuti võimalust koos
Kultuurse Motobandega Norrasse sõita, tekkis hetkeks oht, et
nahkpükse siiski on vaja pesta. Vajutasin uudise puhul ümber tsikli
sensuaalse võidutantsu. Noh, nagu Välek oma taristu juhatusega
peale seda kui nad olid järjekordsest mammutist odadega siilikese
meisterdanud.
Et üldse kilomeetreid mõõtma saaks
hakata, tuli rekkameeste seltsis üle mere parvetada. Need on ühed
huvitavad isendid. Isegi siis kui magu on sooja viina täis, suudavad
need sokkides sandaalitatud jalgadega isendid sinna otsa ühe rootsi
laua jagu söödavat kühveldada. Esimesed päikesekiired leidsid mu
abitult üle nari ääre alla piilumas ja toanaabri rahulolevat
lauluüminat kuulamas, sellal kui too rahulolevalt kiivrivesiirilt
sääselaipu maha nühkis.
Kapellskäri sadamas ülesrivistusel
ette kantud kihutuskõnes saime reipahäälselt grupijuhilt teada, et
päeva eesmärk on läbida 700 kilomeetrit, neist esimesed paarsada
kiirteedel. Kuna minu püss ähvardas kaasreisijad kurdiks karjuda,
sattusin iseenesestmõistetavalt kolonni lõppu. Nii ma siis põrkasin
tagumiku peal ise meeleheitlikult ema appi karjudes. Esimene peatus
tehti täpselt minut enne seda kui oleksin ise ratta külili
keeranud. Õnneks hakkas üks hetk ka vihma sadama ja temperatuur
langes alla kümne kraadi. Õhtu kulmineerus Lillehammeri tanklas
piduliku saabastest vee välja valamise tseremooniaga.
Järgmine päev tõi aga tõelise
motomatkaja paradiisi. Trollstigen võttis meid vastu oma käänuliste
mägiteede ja sillerdavat mäestikuvett kandvate kärestikega. Ühel
hetkel olime pilve sees, ümber lumi ja jää, siis aga siksakitasime
mööda mäge alla nii, et kõrvad lukus. Tee ääres vilksatavad
muldkatustega trollimajakesed süvendasid tunnet, et oled vähemalt
sama kõva mees kui Gandalf. Otsa veel posu tunneleid, mis kulgesid
küll läbi mägede, küll viisid läbi mõne fjordi alt ja finishiks
Sveggvika Atlandi ookeani ääres. Aga nagu öeldakse – mis juhtub
Sveggvikas, see jääb Sveggvikasse.
Kogu järgnev matk oli meeldiv
järellainetus imelistele trolliradadele. Tagumik oli minuga muidugi
lõplikult tülli keeranud ja et mitte grupist maha jääda,
praktiseerisin kordamööda ühel kannikal istumist ja surisevate
jalgade kaootilist õhku pildumist. Ettevaatlikult suure kaarega
mööduvate autode akendest paistsid vastu klaasi surutud segaduses
näod. Peale mõningast kogumist plõksusid nutitelefonide
fotoaparaadid. Naeratasin masinlikult.
Kodumaa pinnale naastes leppisime
kokku, et tuleval aastal tuleme jälle kokku. Sadamast koju sõites
tegin löökaukude vahel slaalomit ja naeratasin totakalt. Siis
müüsin ratta maha ja ostsin uue. Ikka ohtra kroomi ja nahksete
kottidega, ainult kaks korda suurema. Ei õppinud ma sellest reisist
midagi.
