Tuleb välja, et ega see polnudki reede, mis kuhugile kiiresti kadus. Laupäev oli ses osas oluliselt tegusam. Ja üleüldse - ma ei pea kellegi ees õigustama, miks eilne sissekanne tegemata jäi. Nagu näha, ega keegi väga kurda kah. Publik on laiali jooksnud. Põhimõtteliselt on lugu sedasi, et neljapäevase kohtumise valijatega jätan puhtast laiskusest tagantjärele kajastamata ja eile oli nii üleeilane olla ning palju tööd tahtis teha, et ega sealt kah midagi tarka tulistada ei oleks. Hommikul lõin ma luugid valla meeldiva hommikuse erektsiooni, kukla ja suu piirkonnas eesrindlikke talgusid teostavate päkkapikkude ning ilmselgelt valesti valitud äratushelina saatel. Seljataga 4 üürikest tundi und ja seda mitte mõistlike multifilmide saatel. Edasi oli selline 10-11 tunnine tööpäev akendeta ruumides. Väga rusuv. Aga kunst sündis, olgugi et keisrilõikega. Esimene miniatuurne leevendus laekus etenduse vaheajal kui tegin rüperaalis kiire solitaire mängu ja sain isikliku rekordi 710 punkti näol. Enivei, peale korraliku andmist haarasin kodupoest kaasa ka 6 tarvikut, et lihtsalt enne uinumist natuke janu kustutada. Kassades käis muide siuke mäsu nagu oleks Mahtra sõjas talla maha pannud. Põmmpead ja nende beebid rapsisid kassalindile viinasid, õlusid ja siidreid, ümmarguseks joonud kamraadid ootasid neid ergutava reivi saatel parklas ujedalt saanidele nõjatudes. Sain kuidagi sellest patupesast välja ja kukkusin kodus tuttavasse kott-tooli. Pikalt mulle muidugi rahu ei antud. Oli vaja külaliste toetusel Wii-nimelise aparaadiga mängukidrasoolot teha ja oivalist tuunikalapirukat süüa. Peale viimast toimingut laekus ka kõikehõlmav uni. Uni oli nii tugev, et jätsin igaks juhuks sügavkülma plahvatama ka need poest toodud 6 õllekest.
Hommikul oli natuke huvitav tuju tänu avastatud sügavkülma-afäärile. Edasi läks aga olukord paremaks. Käisin nagu võluväel õlle järel ja alustasin õues kevadtalgutega. Alustuseks viskasin terrassi meetripaksusest lume ja koertefekaalisegust puhtaks. Särke tuli vahetada mitu ja natuke oli vere maitse kah suus. Aga see oli alles meelas intro mu armutule rapsimisele ehk garaazhiukse jääst välja raiumisele. Peale paari-kolme infarktieelset seisundit oli aga üks uksepool avatud ja tsikkel naabrimeeste abiga kevadpäikese kätte lohistatud. Milline õnnis tunne!
Nüüd on aga sedasi, et esimene leil tehtud, õlleke ning kondike ees ning veedetakse Naabrimehe ja Gini seltsis mõnusasti pisut jõudeaega. Vahepeal helistas paar korda ka uduse häälega Sõber, kes oli "kogemata" eile kastikese õlut joonud ja vajas sestap pisut lohutust. Ehk ta sai selle kätte, muidu ei jõua seda jonni ära kuulata. Kuradi joodik! Ma kohe ei salli sellist prassimist:)
Ja homme hakkab tsiklile elu sisse puhuma. Ahjaa - palavad õnnesoovid Machete solistile ja muidu elukunstnikule Raksile, kelle sünnipäevale ma eile ei jõudnud. Jäigi härrasmeestel viina rohkem alles. Ning üleüldse - nende viimaste lausete kirjutamise ajal keeras Naabrimees just raadiomasina põhja ja hakkas armutult ning arütmiliselt ülakeha võngutama selle loo saatel (ok, esitaja oli teine):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar