Kiirvisiit

   Ahoi! Teen kiire boksipeatuse siin blogis. Seda ennekõike toidu pärast sedapuhku. Istusin päev otsa stuudios ja joonistasin seal valmis nii magusa viisi, et tekkis tahtmine kohe miskit soolast ja rasvast põske pista. Sestap väikese kokkamise ette võtsingi. Retsept siis allpool.

   Muidu on lood lihtsad. Sai jälle üks tiir motomatkatud mööda kaunist kodumaad. Kamraadiks vana sõber Kolla. Ma ei tea, mis ta kõik kokku lubas, aga naine lubas tal üheks ööks minu valvsa pilgu all kodunt jalga lasta. Kolla suurem asi napsumees pole, seega lõi ta mul ajud vahtu radikaalse ettepanekuga startida hommikul kaheksast. Kuna uut võimalust härrat lenksu saada ei pruukinud tulla lähema aasta sees, siis nõustusin ja nutsin ennast õhtul varakult magama. Hommikul tampisin mõnda aega lahtiste kätega vastu põski ja ligunesin külma vee all, et organism üles ärkas. Tegelikult oli see klassikaline enesepettus. Ärkasin lõuna paiku Kõue mõisa juures. Varasemast sõidust suurt meelde ei jäänud. Kooserdasime mingeid Kesk-Eesti turismiinfo putkasid mööda ja korjasime kõik saadavalolevad brožüürid sealt kokku. Kollal oli ikkagi kindel soov kõik katkised majad ja siltidega kivid üle vaadata. Kõue mõis oli muidugi võimas. Mul on üks sõber seal asjapulk ja too tegi ka väga põhjaliku ekskursiooni meile. Mina sain igatahes väga positiivse laengu. Kolla vana torisejana oli ennast visiidi raames nii üles kruttinud, et palus omanikule edasi öelda, et pangu ennast põlema, vastik kapitalistinäru.

   Edasi kappasime Kosele, kus ühes vahvas töölissööklas kered täis parkisime. Kahhelkivist põrand, mistra seinas, tunked laudade ümber, segunenud kotleti ja mootoriõli aroomid - tõeline ajarännak. Ülejäänud päeva keskendusime igasugu teeotstest mööda sööstmistele ja kaardi veerimistele. Iga pausi ajal tegi Kolla kiivrit peast tõmmates järjest kibedamaid grimasse. Pika pinnimise peale julges ta tunnistada, et ei suuda kiivrit ilma kõrvu rulli kraapimata pähe panna ja nüüd raisad valutasid kui põrgulised. Minu ettepanekul ostsime esimese ettejuhtuva külapoe viinast ja vorstikestest tühjast ja veeresime Peipsi suunas.

   Päike hakkas juba mändide taha vajuma, kui me Kauksi RMK telkimisalale laekusime. Väravas oli üks mitte just lahja olemisega memm, kes andis pidulikult teada, et tsiklitega saab tasuta sisse, aga autojuhtidel katsub ta ikka võimalusel kogu sularaha ära võtta. Kulgesime siis vaikselt territooriumile. Kõik vahtisid meid nagu Kardemoni linna moosekante nii, et saiapuru suust pudises. Lehvitasin majesteetlikult nagu Inglise kuninganna oma 200-nda juubeli pidustustel ja sõitsin kelmikalt läbi löökaukude. Lõpuks olime laagri teises otsas, aga vaba varjualust leidnud polnud. Kolla võttis südame rindu ja peksis verbaalselt mingitelt laagripoistelt ühe varjualuse meile välja. Nende väljamaalasest erikuradi sõnaaher juhendaja vaatas meid ainult hirmunud silmadega ja jättis ettevaatamatult oma telgi täpselt varikatuse kõrvale. Meie pritsisime teinetist vallatult järvevees märjaks ja nööpisime maitsva joogi lahti. Kolla veel keksis käbisid otsides mõnda aega metsa vahel ringi. Pärast väntas nende abiga päris arvestatavad sardellid napsu kõrvale valmis.

   Kuna meil peale magamiskottide miskit kaasas polnud, keerasime 30 cm laiustele pinkidele pikali. See oli jõhker öö. Pika võimlemise peale ma mingi poosi leidsin. Hammastega tuli seljatoest kinni hoida seni kuni jäsemed täiesti ära surid. Kella viiest hommikul mul enam paremat ideed ei tulnud, kui et istudes edasi magada. Igatahes hommikul olime 8ks juba järves ära hulpinud ja vajutasime laagritäie puhkavate kaasmaalaste meelehärmiks punnid põhja ja tõmbasime vasakule naahhui. Loomulikult hakkas kohe sadama ja nii jäigi. Sõitsime hambad ristis vee ja unega võideldes otseimat teed pidi kodudeni ja lubasime pikema tseremooniata endale korralikud lõunauinakud. 500 kilomeetrit puhast rõõmu, ütleks ma kokkuvõtteks.

   Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.

Müügimehed ei puhka - ikka see Nipiraamatu lugu...

Nii, lõpuks ometi lasti mind vabaks. Puhkus või midagi sellist. Olgem ausad, oli ka aeg. Viimase kahe kuu tulemusena meenutasid kõik vastutulevad inimesed mulle mõnd metsalooma. Kes mäkra, kes konna, kes vesirotti. Kui mõni neist suud hakkas avama, jooksin kabuhirmus minema, sest kartsin, et kuskil käivitub fonogramm ja nad hakkavad laulma. Öösiti nägin unes ainult kaablite kerimist ja pika lookleva järjekorraga jäätiseputkat. Koduteatri suvetükk, eksole.

Esimesel vabal päeval käisin suu kõrvuni peas ja käed seljal mööda elamist edasi-tagasi nagu Napoleon Jämejala Psühhiaatriakliinikus. Keerutasin peas strateegilis-utoopilist seminari: „Kuidas teha nii, et härrasmees saaks puhatud ja üksiti kõik võetud kohustused end ise ära lahendaksid“. Olin just mõtte soravalt jooksma saanud ja kaalusin, kas kutsuda külalislektoriks kallis Sõber või keegi Kreekast, kui ühtäkki helises telefon. Võpatasin. Üldiselt juhtub minuga sedasi juba aastajagu. Ametihaigus. Nii, vaatan – lauakas. Üldjuhul see head tähendada ei saa. „Halloo!“ - „!Tere! Mina olen see ja see, sealt ja sealt. Kas tunnete ennast oma praeguses aluspesus mugavalt?“ - „?!?!“ - „Me siin pakume ülimugavaid ilma õmblusteta meesteboksereid!“ - „Andke andeks, mul on selline mudel, mis ei käi ära!“. Mis asi see nüüd siis oli?

Tegin kokteili „Kolmanda planeedi saladus“ ehk tilgutasin klaasikesse vette pisut palderjani ja istusin hetkeks maha. Mõttejärg oli niikuinii katkenud. Avasin hajameelselt meilboksi. Hunnik uusi kirju. Nonii, vaatame. „Kas teete koduõuel jalad ebasoodsalt poriseks? Tellike kivipaigaldus meilt!“, „Vajate tõlketeenust heebrea, esperanto, türgi ja klingoni keelde? Teid aitab tõlkebüroo Bolyglodt OÜ.“ , „Kas voodivedrud torgivad ja partner keeldub voodist lahkumast? Meie tüüne meeskond vahetab välja korraga ka pool madratsit!“... Eino vahva. „Delete all!“, nagu ütlesid vanad roomlased. Oih, paar asjalikku meili läksid kamaga kaasa. Mis seal ikka, see oli odav hind, olgem ausad.

Sära hakkas vaikselt silmist kustuma. Väike sigarett väliköögis ja taustaks raadio käima. „Täna sulli sain... pank midagi ei tea... ponga-ponga!“. Oot-oot, mis laksu all Willy Wonka etüüd see nüüd oli? Vahetame kiirelt kanalit. „... kui tellid meie kvaliteetpäevalehe otsekorraldusega, saad kingituseks ruudulised põlvikud, pudeliharja, foto tankitõrje kahurist ja kaks vabapääset lilleseade messile!“. Tõmbasin närviliselt pusserdades voolujuhtme seinast välja. Huuh, õnnis vaikus. Tundus, et hakkan kergelt psühhedeeliliseks muutuma, sest endalegi märkamatult olin hakanud ümisema mantrat „Säästumarket – liider parima hinnaga!“

Antud olukorras tundus ainuõige väike lõunauinak teha. Viskusin alistunult diivanile. Unes kohtusin hüperaktiivse Kirby tolmuimeja müüjaga, kes minu vastasseisust hoolimata tegi hoogsa demonstratsioonesinemise, mille tulemusena kadusid kollasesse elajasse mu kummikud, voodipesu ja pahaaimamatu kass. Samal ajal kriiskasid üle koera klähvimise aia taga elusõnalased, et tulgu ma telgikogunemisele. Olla mereandide buffet, tasuta naps ja Peetrus pidada plaate keerutama Sõnajalgade settide vahele.

Ärkasin röögatusega, mis näitas mu vokaalseid võimeid täiesti uues valguses. Pühkisin laubalt külma higi ja otsustasin – ei mingit puhkust. Nii, et kindlasti tulge augustis vaatama Valge Daami etendust Haapsallu, Ostke sügisel mu uus lasteraamat, lugege mu kolumnit, ostke plaati, külastage kodulehekülgi ja laikige feisspukis. Armastades Teie Myrakas.

Ah, et retsept. Ei tea, kas annangi. Sööge rabarberit parem. Või no, olgu. Ühe annan, aga seda teete omal vastutusel, mul seisab endal alles marinaadis ja ootab küpsetamist: teete läbikasvanud lihast ilusad saslikukuubikud, hakite tublisti küslat ja sibulat juurde. Soola, suhkrut ja pipart kah sekka ja peale valate oliiviõli ja balsamveiniäädikat. Lasete paar päeva külmakapis tõmmelda. Loodetavasti kärab küll. Garantii saate Teleturu poiste käest. Näiteks.

Iga taat ei köhi

   Oi, püha podagra! Ma juba hakkan unustama, et mul selline tüüne blogi olemas on. Süüa pole kah nii ammu vaaritanud, et mine tea, kas enam oskangi. Tegelikult on asjalood sedasi, et kunstnikuhärra on ennast nii jamadesse mässinud, et nuta end või õhtuti magama. Igal hommikul ärkan ja lohistan rüperaali välikööki ning hakkan lasteraamatut kirjutama. Selle peaks lähema kuu jooksul valmis saama. Vahepeal, kui pea paksuks läheb ja õlu soojaks muutub, lohistan ennast kodustuudiosse ning trambin klahve ja heebleid, et augustis Valge Daami etendused päris piinlikus vaikuses ei kulgeks. Ja kõige selle kõrvalt püüan elu sisse puhuda blogi ma-ei-tea-mitu-D versioonile. Sellest viimasest praegu täpsemalt ei räägigi. Küll ma kursis hoian kui põhjust peaks tekkima:)

   Üldiselt on lood sellised, et veedan kodust nädalavahetust kahe motomatka vahel. Sisustan seda suure kunsti kõrvalt majandusaasta aruande koostamisega palavalt armastatud maksuametile. Mehena, kes Exelit nähes nutma puhkeb ja sõnadekombinatsiooni "konto väljavõtte printimine" kuuldes metsa jookseb, olen ennast taaskord ületamas. Jõudu annab ka muru niitva Muti jälgimine. Õigus on neil, kes väidavad, et lisaks voolavale veele ja põlevale tulele on raugematu nauding töötava inimese jälgimine. Esimese poole päevast olen tegelikult otsinud põhjuseid, miks kirjutamist-arvutamist edasi lükata. Kaunil pärastlõunal said need otsa ja kukkusin uhama. Tegin väikese pausi vaid selleks, et Muti vormistatud selle aasta esimest kukeseene kastet värske kartuliga põske haugata. Praeguseks siis meeldiv rammestus ja rõõm tehtud tööst. Ja nüüd õuenurgas õlu kaisutades ongi paras hetk viimaste päevade sündmusi meenutada.

   Mingi jaanipäevalaadne toode oli vahepeal. Kaunisti persse kukkus see Side uulitsal kohati. Sangarid olid end eelneval päeval kohusetundlikult katki joonud ja mossitasid pisut. Loomulikult valas kogu aeg vihma ja see peksis armutult vastu väliköögi plekk-katust, nii et midagi kuulda polnud. Mitte, et meil teineteisele midagi öelda oleks olnud, aga kelmikat "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" oleks ikka transistorist kuulatanud. Mina olin muidugi valmis vändanud kõige raha eest saslikut ja värsket hapukurki. Oodatud külalised aga jäid kah tulemata. Jõllitasimegi siis üle kastrulite teineteisele otsa ja võtsime rõõmutult viina. Kogu selle võika mediteerimise käigus jõudsime mõistmiseni, et naps ei hakka pähe kah. Keerasime poole võtu pealt korgid peale tagasi, surusime kätt ja läksime oma hüttidesse solvunult magama.

   Selliste negatiivsete vaibide järellainetusena otsustasin, et kui ilmataat sedasi kabjaga näkku taob, näitan talle oma keskmist rasvast näppu ja ronin ratta selga. Muidu sahiseb suvi salaja kukla tagant mööda ja ootamatult sahmidki jälle ohmu molliga laenu- ja liisinguraha välja teenida. Toppisin innukalt tarviliku kola kokku. Isegi ujukad panin kaasa. Etteruttavalt võib öelda, et ega neid vaja küll ei läinud. Nagu ka kogu ülejäänud tavaari, hambaari välja arvatud. Vist. Poolelt teelt haarasin ka ühe sõbra koos tema daami ja teise võrriga kaasa ning kablutasime ühe jutiga Põhja-Eestisse. Räägitakse, et tsiklimehe tunned ära sellest, et ta teab putukaid maitse järgi. See ei pruugigi väga vale olla. Õhtuks olime igatahes Loksal ja toppisime kõik kiivrite alused ja jopede põued tarvikuid täis ning suundusime Turbuneeme  sääski söötma. Olemise üksikasju ei hakkagi lahti harutama. Igatahes ärkasin totaalses pimeduses ja kui tahtsin ontlikult tualetti suunduda, selgus, et olen ruumis, millest ei leia väljapääsu. Kasvava paanikahoo maandas sõber, kes ilmselgelt liiga laia naeratuse saatel väljastpoolt ukse avas. Olin ööbinud miskises puukuuri taolises asjanduses. Järgnes ellujäämisretke meenutav marsruut mööda kiirteed jõhkras vastutuules. Tundsin end kui püssiplaat, mida vähetreenitud härjapõlvlased tormiga püsti üritavad ajada. Kui järgmisse ööbimispaika jõudsin, olid käed kandadeni ja värisesid nagu Kukumägi järjekordse tsükli järel. Lasin kõigil õue koertel endast üle joosta ja kustusin telgis. Hommikul ärgates olin üsna kindel, et polnud öö jooksul asendit vahetanud. Pool keha oleks nagu lihahaamriga hoolikalt läbi koputatud. Veeresin valu trotsides kaunisse Keila nimelisse kalurikülla, kus sooritasin kohaliku kaubanduskeskuse tualetis resultatiivse iste. Edaspidi nimetan tollesarnaseid "hurraa-sittumiseks". Ärge küsige. Toitumiseks sai leitud bistroo "Gnoom". Kui kallil lugejal peaks sealkandis kõht tühjaks minema, otsitagu kindlasti alternatiivi. Julgesin läbiseeditud okseplärakat meenutava hunniku seest ära süüa vaid kartuli. Valge portselantaldriku plastmassist (!) noa ja kahvliga ulatasin umbkeelsele koristajamutile sügava kummarduse saatel tagasi. Edasi muudkui sõitsime ja sõitsime kodu suunas. Vahepeal oli tragikoomiline vahejuhtum kiivri alla lennanud mesilasega ja ootamatult pikaks ja igavaks kujunenud vahepeatus Kehtnas. Lõpuks oli koduni veel paarkümmend kilomeetrit. Järsku hakkas ees sõitva sõbra tsikli summutitest jõhkralt auru tulema ja kaunis vahepeatus ümbrust tutvustava infotulba juures jäi tema rattale üksiti lõpp-peatuseks. Plokikaane tihend. Sõber lehvitas juhuslikult mööduvale 20-pealisele motokambale pisaraid neelates. Järgnes haagiseotsimise, tsiklilohistamise, ohkimise ja kurvastusjoomingu komplekt. 

   Igatahes jäime ellu. Uueks nädala reisiks leidsin järgmise sõbra, kellel ratas veel terve. Loodame, et läheb väiksemate kadudega. Olge teie ikka musid!

Seente ja herneste sõda ehk Nipiraamatu juunikuu (?) kolumn

Minuealised ilmselt ikka mäletavad lapsepõlvest seda nõukogude multifilmikunsti surematut taiest. Armutu tsivilisatsioonidevaheline rapsimine. Loo moraal ei tulegi meelde. Mina tahaks tegelikult arutada teemal: Myraka ja putukate sõda. Istun parajasti tujutult õlle taga ja sügelen üle kere, igal pool on erinevad kublad ja laigud ja veriseks kratsitud nahalatakad. Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean astuma ajas paar päeva tagasi.

Oli malbe päikesepaisteline ilm. Mingi tiivuline siristas peagi õidepuhkevas sirelis, peni lõõtsutas maitsetaimede peenras murulaugu puhma otsas ja naine piidles arvutist siredaid briti näitlejaid. Idüll sõnaga. Siis tegin aga saatusliku vea ja lohistasin külmikust mekkimiseks välja oma uudse lavaširulli suitsuskumbriaga. Moor haukas hulljulgelt palukese, pungitas silmi nagu Tädi Torttila ja ühmas midagi stiilis „see oli nüüd küll ootamatu“. Nuusutasin kah poole meetri pealt kokakunsti suurvormi ja kinkisin selle hingeldavale koerale, kes käkerdise osavasti inhaleeris. Hale meel ronis peale ja otsustasin lenksu hüpata ning Sõbra rinna najale nuuksuma siristada. 

Vaevalt olin oma püssi linna piirist välja saanud, kui esimene lahing algas. Üks jõmakas prussakas lendas mulle piki mokkasid sellise latakaga, et viimased paistetasid üles ja nägin hetke pärast välja nagu botoxivastase kampaania reklaamnägu. Jõudsin vaevu pulsi tagasi rütmi saada ja kahel pool laiuvaid põlde imetlema hakata kui sattusin mingite „bizdapljuide“ parve sisse. Käis vaid üks sirin ja plõgin ning tagireväär oli ordeneid täis. Võtsin kärmelt hoo maha ja õigesti tegin, sest kohe käis hele laks ja kogu kiivrivesiir kattus rohelise lögaga. Sedasi sain tee peal veel mitmeid atakke ning Sõbra juurde jõudes oli kogu molu justkui nümfomaanidest kääbuste poolt üle käidud.

Esimeses lahingus olin saanud seega küll siit-sealt haavata, ent vaenlase kaotused olid palju suuremad. Kuulasin kõrvad lidus ära Sõbra parastava naerulagina ja avasin suu, et võtta vaherahu lootuses kena sõõm kosutavat märjukest... Kui peale kõõksumist ja läkastamist näolt lillakas toon tagasi hakkas tõmbama, tuvastasin peopesal kärbselaadse kamikaze maised jäänused. Mingi hetk tuterdas sauna juurest läbi ka Sõbra isa, kes ujedalt kuuse otsas kõlkuvaid käbisid piideldes teada andis, et kuiva sessooni tõttu sääski sel aastal väga ei ole ega tule. Mai ääss! Piisas mul ennast enne lavale minekut palja tilli väele kakkuda kui kogu ümbrus neist mustaks tõmbus. Iial varem pole ma nii pikalt ja rõõmsalt saunalaval sitsinud ja Taadi jõuliste kapaheidete taustal ihukarvu kärsatanud. Eks vahepeal tuli ikka värsket õhku hingamas käia. Et mitte päris veretuna maha prantsatada, esitasin vabakava, mida kohalikus külas teatakse nüüdsest nime all: „Kuidas Metsaemand viljakusriitusel end koiliblikaks jõi“.

Sõjakoledustest hoolimata magasin suhteliselt rahulikult. Unes nägin kuidas mind sunniti seanss seansi järel kinos istuma ja vaatama filmi „Tapjamesilaste pealetung 6“. Hommikul olid kuklasooned pisut valusad. Aga nii on mul alati peale sauna. Peaks vist rohkem dušile panustama... Igatahes kaunist putukahooaja algust meile kõigile!

Kaval mees tegi tegelikult kaks erinevat lavaširulli. Teine tuli umbehää. Pigistasin ühed hääd toorvorstid soolest välja pannile ja praadisin sibula, küsla ja sörtsu BBQ kastmega. Lavaši lükkasin sulajuustuga kokku, jahutet vorstisisu peale ja marineeritud kurki ja hakitud paprikat kah veel manu. Pärast külmikus tõmbamist suus sulav suupiste.

Kuidas ma Ukrainas ei käinud

   Järgnev lugu on täielik väljamõeldis ja sellel puuduvad igasugused seosed reaalse elu ja isikutega. Ühesõnaga - kui keegi küsib, siis seda lugu pole olnud.

   Eelmisel kolmapäeval naasesin väsinuna ja räsituna sõjast putukate vastu (sellest saab lugeda järgmises Nipiraamatu kolumnis).  Naabrimees jooksis juba erinevate portfellide ja seljakottidega mööda õue naba punnis amokki. Kutsusin ta pehme viipega hetkeks hinge tõmbama. Härra avas vilunud liigutusega õlle. Järgisin tema eeskuju kuid sain ootamatult veidra reaktsiooni osaliseks. Naabrimees vahtis mind suu ammuli ja silmad peast välja kukkumiseni punni surutud. Peale olukorra kaardistamist selgus, et olin lubanud ilmaränduri öösel lennukile viia. Panin pudeli raske ohkega tagasi lauale ja hetke pärast oli see rahuloleva mõmina saatel Naabrimehe makku loksunud.

   Öösel ühest astus kõik see mees kenasti tubadest õue ja rõudtrip võis alata. Reisumees polnud aega raisanud ja  mahe joogibriis käis nokast londina välja. Reisikoti probleem oli lahenenud jooksvalt. Arvutikotti mahtusid mõned t-särgid ja aluspesu. Milleks rapsida? Nüüd oli teine käsi vaba, et haarata iga sõrme vahele mõned tarvikud autosõidu ladusaks kulgemiseks.

   Jõudsin tagasi koju ilusas hommikuvalguses ja räntsatasin voodisse. Juba tunnikese pärast andis mobiil märku sõnumi laekumisest. Sain teate, et esimene õlleputka on leitud. Järgnevad 3 päeva koosnesidki tihedast sõnumireportaažist, nii et olin põhimõtteliselt nagu ise Ukrainas rahvusvahelisi sõprussuhteid loomas. Sain mitmekülgset kasulikku teavet alates sellest, et on väga meeldiv alustada hommikut klaasikese konjakiga ja et mädarõikaviin ei maitse üldse pahasti. Oli ka tundlikumat laadi informatsiooni aga seda ma siia kirja ei pane, sest kuna tegu on fiktsiooniga, siis tunduks see juba ülepakkumisena.

   Igatahes eile toodi siis delegatsioon tagasi ja ümisedes reipalt laulu "Kätes rool - nii maanteel ma lendan", kulgesin päälinna lennujaama. Nägin juba eemalt keset parklat veidrat perfoomansit tuuleveski teemadel. Mõnusalt ümmarguses olemises rändurmees oli oma suveriiete otsa kakkunud rahvarõivad, mille oli reisilt saanud ja arvutikotti nad ju ei mahtunud. Esimese asjana käratas Naabrimees, et kõht on tühi ja oleks vaja paar purki Gin-i kiirelt süüa. Olenemata tõsiasjast, et mees oli kahel Ukraina-ööl sootuks magada unustanud, hakkasime Viljandi poole tagasi veerema väga tiheda peatustegraafikuga. Seda siis kas Gin-ide juurde hankimiseks või põie tühjendamiseks. Kui olime Kesk-Eesti kõõmadele valjuhäälse pudrukuulikese ette näidanud ja uuesti autosse istusime, tõstis viimane näpu püsti ja ütles, et midagi peab veel kindlasti jooma. Küsimus on ainult selles, et mida. Järsku meenus talle, et kodus on veel pudel punaveini ja see tuleb kindlasti ära mekkida. Olles oma mõtte läbi raskuste artikuleerinud, hakkas hetke pärast kostma miljonidetsibellist norskamist.

   Koju jõudes pidas Naabrimees sõna ja kuukaski unega võideldes peedi hinge alla. Imesin ka ise solidaarsusest mingit veinilaadset lurri. Liiga hea too polnud, küll aga soodne. Lõpuks hakkas Naabrimees üha tihemini ja sügavamalt ohkama ning nentis, et ürgpohmell hakkab peale tulema ja oleks paslik pikutama minna. Keset õue keeras ta veel korraks ümber ja laulis kauni fraasi: "Kui kuuuuunagi veel näääääeme, siis teisiti on kõõõõõik!!! Ah, mine m###i!" ja tatsas ukse paukudes oma koopasse. Igatahes mina panen oma reisisihtkohtade kaardile Ukraina juurde "check"  ja sõidan võimalusel näiteks Kablisse või midagi.

Finantsgeeniuse piinad ehk Nipiraamatu maikuu kolumn

   Suutsin ümmarguse finantsguruna sooritada järjekordse isikliku rekordi. Haarasin oma korduvkasutatava öko poeridikülli ja tippisin kenasti kohalikku kaubandusvõrku rasvavaba jogurtit ning näkileivakesi ostma. Tõotas tulla tõeliselt fun ja sajaga mega õhtupoolik vannis Enya itaaliakeelset kogumikku kuulates ning roosiõisi nuusutades. Karvane hipikurat aga sosistas õnneks enne poeuksest sisenemist, et ei teeks paha eelnevalt nutumüüri äärest läbi põigata ja likviidsust kontrollida. Ja mida ma näen! Kolm vahvat nulli rivis nagu vildika järele kisendavad pühademunad laste värvimisraamatus! Ja seda kõike fakti juures, et nädal tagasi oli olnud palgapäev. Kuulasin mõnda aega iseenda hammaste kriginat ja pulseerivat häpireivi rütmi meelekohtades. Minu staatilise häpeningi katkestas baretiga liba-schumacher. Ignoreerides oma artriidis puusa, tosinapealist konnasilma kogukonda varvaste vahel ning kolmekohalist sünniaastat passis, suutis tubli pensionär mulle pooletonnise ostukäruga otsa sõita kiirusel, mis katkestas hetkeks mu kontakti emakese Maaga. Agoonias tuigerdades ning seinalt abi otsides kuulsin vanainimest üle õla käratamas midagi sellest, kuidas tänapäeva noored on hea eluga lolliks läinud ja oma miljonite laristamise asemel võiksin ma hoopis proovida hobusega maad künda või veskis jahu jahvatada. „Ja üleüldse – mina sõin sõja ajal heina!“ lisas ta lõpetuseks, sülitas vastikustundega ja istus autosse.

   Kui olin plankude najal oma sinise jala ja portsu kasutute munadega koju komberdanud ning jõuetult diivanile vajunud, mõtlesin, et kurat, seekord sain küll ilmaasjata. Huvitav, kas kõigil eakatel on minu põlvkonnast selline pilt? Ma üldse ei kahtlegi, et neil samuti omal ajal kepp ja vile käisid ning vahest oli kali turuväljakul hapuks läinud või tuli maiparaadiks õhupalle puhuda kuni pilt taskusse läks. Sõjakoledustest ma ei räägi. Sõda on igal ajal kõige koledam asi, mis olla saab. Kus ikkagi see rahas kümblev noorsugu siis on? Eino muidugi, mõni mõtleb feissbuki välja, mõni parseldab vanaema metsad maha, mõni harib Laanetaguse metsas kanepipõldu. Aga enamus on ju minusugused. Lihtsad inimesed oma pisikeste soovide ja unistustega. Et laps saaks hariduse, et toit oleks laual, et pääseks suvel paariks päevaks mere äärde ja jõuaks vahest mõne hea raamatu või plaadi osta. Mina annan iga kuu alguses 2/3 palgast tagasi pangale ja kui mingit suurt jama ei juhtu, on mul aastaks 2038 oma kodu. Ülejäänu ongi soovid ja unistused. Viimaste hulka ei kuulu isegi pensionipõlveni väljavenitamine.

   Mõnikord tahaks muidugi endal häälepaelad välja karjuda ja kõigi ilmakaarte suunas keskmist näppu lehvitada. See juhtub tavaliselt korra kuus peale arvete tasumist. Aga siis ma lasen selle orjavalu endast välja omaette, mitte keset rahvamassi. Kui pulss taandub, olen jälle õnnelik edasi. Päriselt. Paukuvate gerontide ja Euroopa Liidu kiuste.

Munapaanika auks panin seekord ühe laari valgupomme marinaadi. Ajasin kurjavaimud kenasti kõvaks ja koorisin ära. Pärast viskasin hakitud chilli ja küslaga purki. Peale keetsin klassikalise marinaadi ehk siis vesi loorberi, vürtsi, soola ja suhkruga keema, lõpetuseks tulelt maha ja sorts äädikat sisse. Lasin ära jahtuda ja siis valad peale. Paar nädalat tuleb kannatust varuda ja siis võib menetleda.

Interneedusest ja muust sellisest ehk Nipiraamatu aprillikuu kolumn

Meenub paari kuu tagune olukord, kus käreda külma ajal vool ära läks. Õhksoojuspump lõi kulpi ja vajus unele. Esimene tund oli lihtne, siis oli läpaka akus veel särtsu ja vähemalt laps leidis endale tegevust. Peagi selgus, et toores liha õhtusöögiks ei sobi, siis läks pimedaks ja peagi hakkas ka külm. Ja päästev pisiasi, et meil on kööginurgas ka puupliit, meenus alles siis kui näost sinistena tekkide sisse mässituna küünlavalgel kapist leitud küpsiseid järasime.

Hiljuti oli meil peres ka selline afäär, et nii minul kui mu abikaasal oli pealinnas tegemist ja laps jäeti pedagoogina töötava vanaema hoolde. Iseenesest täiesti turvaline ja mugav logistiline suurvorm. Paanika saabus aga poolest päevast, kui selgus, et elu õiekesel saab peagi mobiili aku tühjaks ja laadijat ta loomulikult kaasa ei pakkinud. Esivanemad kakkusid peast karvu ja närisid küüsi nagu viimnepäev oleks uksele koputamas. Mõni aeg enne seda oleks lapsel peaaegu kodutööd tegemata jäänud, kuna e-kooli ei õnnestunud sisse logida.

Ise istun praegu oma loomepunkris, kuhu olen nutitelefoniga läpaka tarbeks tekitanud wifi-võrgu ja sõber saadab mu häirimiseks MMS-e Olimar Kallase koomiksist tehtud fotodega. Toas peab naine Skype´i kaudu töökoosolekut, taustaks mängib võrguühendusega dvd-mängija meeleoluga sobituvat netiraadiot. Laps aga vaatab Elioni videolaenutusest multikaid. Kiikan ujedalt netist telekava ja teen paarile saatele märkmed juurde, et õhtul telekas ise õigel ajal soovitud kanalile hüppaks. Üksiti login tugitoolis jalgu kõlgutades vahepeal ka oma töö juures seisvasse arvutisse ja käivitan seal ühe tähtsa programmi.

Või no mis ma räägin – tõstke käsi, kellel pole Facebook´i kontot! Kellele sõbra, kellele lapse, kellele armukese eest. Ja nii põhjalikult, et seal olete edasi ka peale omaenda surma. Ühest küljest on see muidugi inimeste endi poolt vabatahtlikult tekitatud väga põhjalik avalik andmebaas. Teisest otsast oivaline keskkond niisama möla ajamiseks, muljete vahetamiseks või informatsiooni jagamiseks. Ka selliste inimestega, kellega silm silma vastu seistes sellist mõtetki ei tekiks. Samas toob see mu elutuppa sõbrad, kellega pikkade vahemaade ja erineva elugraafiku tõttu muidu üldse ei kohtuks. Klassikaline kõrts, ainult et naps ja sakuska on soodsamad ja bändi saad ise valida.Vean kihla, et enamusel teist seisab näoraamatu aken kogu päeva arvutis avatuna. Ka praegu. Ärge nihelege, võite rahulikult vaadata, kas mõni „like“ on ekraaniserva tekkinud.

Tegelikult on kõik see, millest ma jahun elementaarne nagu verivorst jõuluprae juures. Veidraid tundeid tekitab see ainult seetõttu, et mul on olemas võrdlusmoment. Noorena leppisin ma sellesama MMS-e saatva sõbraga kokkusaamised kokku posti teel. Saate aru, kirjutasin joonelisele lehele, et kohtume järgmise nädala teisipäeval kell 15 Tartu bussijaamas. Kirjutasin ümbrikule sõbra vanaema aadressi ja viisin kirja postkasti. Ja mitte kunagi ei vedanud see primitiivne süsteem meid alt. Ja kui läksin lapsena mõne sõbra juurde mängima, sai kõik paika üleskeeratava käekella ja vanemate poolt nõutud tagasilaekumise ajaga.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nautigem nii hüvesid kui äpardumisi. Siis me ehk ei muutu päris äpudeks.

Retsepti juurde mul küll pilti pole, aga siin on üks kuramuse hea ahjuliha marinaad. Mina katsetasin metsanotsuga. Marinaadi sisse käib Põltsamaa Kuldne, sinep, mesi, sool, pipar, rosmariin, loorber, vürts, sibul, küsla. Lõikad umbes 1,5 kilo liha parajateks käntsakateks ja viskad paariks päevaks sinna sisse seisma. Ja siis paned nii 170 kraadi juures umbes kolmeks tunniks ahju.