Telepurgimoos ehk jälle Nipika kolumn

Teate, ma pole suurem asi teleka vaataja, ütlen ausalt. Maru populaarne oleks nüüd jätkata krampis kannikatega ja kriipssuuga mingit jahumist teemal „küll ma olen hõivatud, televisioon üldse on madalaim meelelahutusvorm ja vabal ajal tuleks oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolida“, aga ei. See oleks sulavale ja viimast jagub meie ümber niigi rohkem kui suvalisi seemneid näljase hamstri põskedesse. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja mugav. Pahatihti ei leia ma esimese silmapööritusega telekapulti üles ja otsimise asemel panen hoopis muusika üürgama. Või siis olen külmikust kõik hea-parema köögilauale tassinud ja diivani juurde ümberkantimine tunduks logistilise suurvormina. Ükskord juhtus ka sedasi, et kass ronis mulle teleka ees kõhu peale nii, et nägin vaid nina ees elegantselt metronomina võnklevat sabaotsa. Kõutsi minema ajamise asemel tundus mugavam teha kiire uinak Simpsonite multikat taustaks kuulates. Muide, kas teie juba teate, et „auh“ on uus „mjäu“? Ah, see selleks.

Novot. Igatahes tundub, et minu uje ja leigevõitu suhtumine seinal rippuvasse kirevasse LED-platesse on tekitanud järjekordse täiesti arvestatava karmavõla. Suhteliselt Jack Sparrow-lik nädalavahetus üle elatud, tuli kellelgi pöörane mõte kinno minna. Midagi koledat ei juhtunudki! “See ei tähenda head!“ jooksis mõte külma jutina kuklast otse mu vasaku jala suurde varbasse ja plahvatas seal. Kiljatasin nagu mammi, kellel Seppäläs poole vuplisse ronimise pealt proovikabiini kardin eest ära rabatakse. Nüüd tuli lihtsalt oodata, mida päev toob.

Õhtu hilisemas faasis potsatasin jõuetult diivanile ja hakkasin hajameelselt võileibu rinnalt suhu lükkama. Ühtäkki käis pahaendeline plõks ja vastassein hakkas erinevates värvides värelema. Mu südamedaam oli äratanud koletise. Lebasin abituna nagu Gulliver lilliputtide maal ja vaatasin õudusega kuidas mööda ekraani hakkasid uiskudel lohisema paksud litterkostüümides mehed vaheldumisi aknaklaasi purustavaid sagedusi tekitavate noorukitega, kes oma hõikumise vahepeal ohjeldamatult nutsid. Tundsin, et kuskil mu kõrvade vahel on pesa teinud Hagar Hirmus, kes  ogalise nuiaga keset hallollust taob ja täiest kõrist karjub: „Pühapäev on, sa armetu loom!“ Igal muul päeval võib juhtuda, et sul läheb teleka ees halvasti, tõenäoliselt see nii ongi. Aga pühapäeva õhtu kõrval on see ikkagi nagu Evelin Ilvese rulluisu klõbin Tapa raudteesõlme perroonil siseneva kütuserongi taustal.

Värskelt laekunud teadmise toel tunnistasin tugevama võitu ja kadusin susside vilinal lapse tuppa ilmast rääkima. Õhtul särgist väljudes leidsin põuest veel pool vorstileiba. Mis ma oskan soovitada – vaadake ikka telekat. Enne lihtsalt mõelge, kas te midagi olulisemat unustanud pole teha ja siis kontrollige kalendrit ja telekava. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Peale koduõues hooaja otste kokkutõmbamist läks kõht tühjaks. Sai tehtud klassikalist sööki väikeste knihvidega. Kartulipuder tuli porgandi abiga ja ainult nuiaga tagudes. Piim ja või ikka juurde, teadagi. Soola kah muidugi. Kotletid tulid kilost veisehakklihast ja segusse visati 5 piimas leotatud saiaviilu, 2 muna, üks suurem hakitud sibul, 2-3 peeneks hakitud küslaküünt, 3tl inglise sinepit, 3spl BBQ Ketucky Whiski kastet, meresoola ja purustatud pipart. Kastme jaoks kuumutasin  õli ja või sees 3-4 salveilehte ja võtsin need siis välja. Asemele läksid sibularibad, törts hiljem 2 hakitud küslaküünt ja veel hiljem peotäis hakitud peterselli. Siis kohe varsti otsa pakk kohvikoort, natuke päikesekuivade tomatite ketšupit ja pool sinihallitusjuustu sektorit. Kogu kraam tuli veel  kokku keeta ja pipra-soolaga maitsestada. Valmis! 

       Tegelt oli kuskil pilt kah, aga ei leia praegu :D

Tervisi podagrahaigete dispanserist!

   Mõtlesin, et kui ma nüüd kah mulku lahti ei löö ja niisama siia ei kirjutada, siis olen järjekordse vale ja vassimisega maha saanud. Viimaste perfektse ja filigraanse tehnika valdamise olen aga juba ammu teile ära tõestanud. Vähemasti on nüüd elustiiliklubi Podagra tuule tiibadesse saanud ja edasi saab ainult hullemaks minna. Õllelembid juba teavad, kuhu koguneda ja tükeldatud loomi väisab kilodeviisi kuuma grilliresti. Erinevad mehepojad, kes pilli mängida oskavad, käivad kah regulaarselt müra tegemas ja kõrtsmiku tulusid kärpimas. Seega - idüll missugune!

   Kogu selle tüüne äraolemise varjus hiilisin täna saatanlikult naeratades puhvetist varakult minema ja liuglesin graatsiliselt turu suunas. Kui kauniks pärastlõunaks on kogu su küte paar hommikul põske visatud võileiba, siis tahaks terve lehma ja vaadi õlut muidugi kaenlasse haarata. Õnneks viskas kogenud kavaler aga pilgu tengelpunga ja taltus suhteliselt kiiresti. Meenus tõsiasi, et autoga sai ju remondimehe juures käidud. Too on aga igavene külakurnaja. Küsis ilusti, et palju mul raha on. Ma siis ausa inimesena andsingi ülevaate. Tema vastu, et no vat kui tore, nii palju võtangi ja siis võid jälle natuke edasi sõita.

   Seisin siis alalõuga väristades turuväravas ja lahterdasin veeringuid kahte osasse. Esimene oli õlle jaoks. Selle jaoks peab jaguma! Ülejäänu pigistasin pihku ja hakkasin ennast ettevaatlikult mööda letiääri lohistama. Ihulihunik erutus mind nähes silmnähtavalt. "Mida läheb? Lammas, veis, härjapõlvlane?" Vangutasin pead ja lõin peopesa lahti. Õhku kerkis pahaendeline vaikus nagu siis kui keegi vanaema juubelil Suveniiri vinüülilt pintsakusiiluga kogemata nõela minema rebib. Kehitasin häbelikult õlgu ja väikese matemaatikavöökšopi järel olin kilekotiga mõned seajalad kaasa saanud.

   No kui säästukas, siis säästukas. Ei morjendu ma nii lihtsalt midagi. Autos veel törts kütust oli. Sestap astusin nelja jalaga pedaalile ja suundusin kaubandusvõrku. Napi euro eest odrakruubid ja pakk piima soetatud. Tühja sellest, et müüja pidi seibideks peenestatud rahakogust korduvalt üle lugema. Kummardasin viisakalt poolekilomeetrisele ning pahaendeliselt susisevale sabale kassa juures ja lahkusin hõlmade lehvides.

   Nüüd ongi esimene tarvik avatud ja road podisemas. Mida öelda teile, kulla nublud kokkuvõtteks? Rikkalikult süüa on hirmtore, seda saab teha Podagras. Kui aga teinekord sitt ventilaatoris on, veab leidlik põhjamaalane ikka välja. Suurusjärk 4-5 euro eest saab issi paar sibula, küsla, loorberi, vürtsi ning soola ja pipraga maitsestet vees keedetud jalga õlle kõrvale nosimiseks. Ja pere saab ahjus hautatud seajalgu kruubipudruga. Viimasega siis sedasi, et 250 ml kruupe, liiter-poolteist piima, pipart-soola kah ja siis veel sibulat küsla pannilt läbi ja sekka. Seajalad uputad selle jama sisse ära ja siis 3ks tunniks 175 kraadi juures ahju. Jääme ellu! Jõulud, see on andmise aeg. Ma annan teile siis selle väikese reportaaži :)

Hambahaldja tembutused ehk jälle kõigest Nipika kolumn

Kell on parasjagu kaheksa hommikul. Minu jaoks tähendab see õigupoolest ööd. Tegin oma hommikused toimingud ära täies rahus unenägusid edasi vaadates. Kohvitassi juures tegin ühe silma ettevaatlikult esimest korda lahti. Ma üleüldse ei saa aru, mismoodi suurem jagu inimesi sedasi suudab. Kui mina peaksin last kooli viima, jääks ta küll ilma hariduseta. Noh, et miks ma hullukene siis sedasi rapsin, eksole? Et kogu sellesse ebamugavasse ja suhteliselt valusasse teemasse valgust tuua, tuleb rännata umbes kahe aasta taha. 

On ju teada-tuntud tõde, et arsti juurde läheb eesti mees siis kui viiakse. Piinlik tunnistada, aga ega pole minagi ses osas suurem asi erand. Ja teine kaunis kuldreegel on see, et hammas hakkab valutama alati reede õhtul. See tagab fakti, et nädalalõpp on omadega tuksis ja esmaspäeva hommikuks on kangeimgi mehepoeg alla andnud ning istub kottis silmaalustega ning puuri sirinat kuuldes kramplikult rosinaks tõmbudes hambatohtri ukse taga.

Tollel saatuslikul päeval võttis mu ette jõuline Väikese Munamäe mõõtu proua. Tegemist oli siis riikliku hambaarstiga. Rebis mu lõualuud pikema sissejuhatuseta lahti, ja kuigi ta näo ees maski kandis, võisin vanduda, et selle taha tekkis sadistlik irve. Samal hetkel kui daam teada andis, et ühe hambaga nüüd kriips peal on, lendas juba mingi süst suulakke ja mind visati ukse taha taburetile jalgu kõlgutama. 

Jõudsin just kaaluda teise korruse aknast kiiremat liiki põgenemist kui mind taas sisse rebiti, nelja jalaga mulle selga roniti ning abitut lalinat ignoreerides tangidega lammutama kukuti. Järgmises pildis istusin juba juhmi näoga autos ja tundsin kuidas suu tasakesi alles tuimaks minema hakkab. Koju jõudes vastasin naise küsivale pilgule tumma pearaputusega, lohistasin end magamistuppa ja tõmbasin teki üle pea. Kaks päeva hiljem murdsin ma õlle kõrvale kuivatatud kala järades järgmise hamba... Meeleheitel ja raevus, nagu ma olin, jooksin mõned tiirud õuel kirsipuude vahel ja jõin siis kuus õlut peale ning otsustasin vahejuhtumi unustada. Unustasingi. Nii umbes paariks aastaks.

Kaks nädalat tagasi (ja loomulikult reede õhtul) kiskus võikaks dežavuuks. Kõigepealt kerge tuikav valu katkises hambas, mis tipnes raevuka torkimisega kogu peas, nii et halvas kogu tegutsemisvõime. Proovisin käte abil naisele seletada, milliseid matuseid ma endale sooviksin kuid sain vastu julma epistli ning karmi käsu arstile aeg kinni panna. Jonnisin kuid alistusin nagu väike laps.

Nüüd siis lähen jälle arstitädi juurde. Juba kolmandat korda. Sain hommikuse aja. Ma ei saa väita, et üldse valus pole ja et kogu mu raha ära võetud pole, aga lappimist on olnud kõvasti ja tunne on juba palju parem. Eks kogu loo moraal ongi selles, et kallid naised – nügige ja valvake oma mehi enda tervise eest vähekenegi hoolt kandma. Ise nad on selleks liiga äpud. Siis on nädalalõpud ilusamad ja neid jätkub ehk kauemaks.

Retsepti ma ei suuda teile praegu anda, kuna olen rohkem nagu jogurtidieedil. Või tegelikult – õppetund lastele iseseisvuse harjutamiseks: kui abitu issi hellade igemetega toanurgas koogutab, võib kõige laisemgi elu õis endale tortillapizza vormistada. Minu oma nuputas välja. Leidis kapipõhjast tortilla, tassis külmikust sinna tomatikastme, singiviilud, paprikad, juustud ja muu sellise mudru peale, viskas ahju ja sai söönuks. Ei viitsinud mulle pärast etteheitvat pilkugi visata.

Nagu mismõttes?!

Ma tõesti nii püüan leida aega, et blogisse kirjutada. Andsin endale selle lubaduse juba Podagra pärast, sest uskuge mind - seal juhtub iga jumala päev pööraseid asju, mida teiega jagada. Äkki uuest nädalast suudan ennast kokku võtta. Mu viimane Nipika kolumn siis seniks jälle...

Laps jõllitas juba mitmendat tundi tühjal pilgul matemaatika töövihikut. Käisin temast igaks juhuks kerge kaarega mööda. Kümmekond minutit tagasi olin kaotanud valvsuse ja üritasin lähikontaktis hellalt uurida, et mis teema nende rongidega on, kelle tarvis minu teadmata Puhja ja Lihula vahele tee on ehitatud. Vastuseks sain tundmatu kung-fu staari stiilis kissis silmad ja sisina, mis meenutas midagi solvunud musta mamba ja katusel libastunud kassi vahepealset. Sooritasin oma mitte just tagasihoidlikku kaalu arvestades kadestamisväärselt graatsilise selg-ees-hüppe ja oleksin peaaegu lömastanud oma arulageda buldogi. 

Mõnda aega üritasin näppude ja varvaste abiga välja arvutada, kus kuradi kohas ja mis kell need neetud rongid kokku põrkavad ja kas peaks äkki kuskile helistama ja hoiatama. Sain vastuseks, et poole tunni pärast Vändras. Kuna ma kuskilt telefoni ei leidnud ja nood seal nagunii kuskil metsas karujahil on, lõin käega ja proovisin lapsega uuesti kontakti saada. Sedapuhku distantsilt. Tegin enda arust väga hea pakkumise ja ütlesin, et enne telekat ei näe kui koolitööd tehtud. Nüüd  anti kähiseval häälel teada: „mul on jumala suff“. Tähendab – misasi see suff on ja mida ta minu pisitütre käes teeb kui jumalale endale kuulub? Mina pole varastamist ja vassimist kunagi sallinud ja käskisin ausalt vastata, kas see suff anti talle või võttis ilma loata. Tütre huulilt kostus lootusetust väljendav ohe, mida saatsid pilla-palla silmade pööritused ja siis sulgus klaaside värinal tema toauks. Jäin nõutult diivanile pöidlaid hööritama. 

Peale vahejuhtumit otsustasin uurida seda tänapäeva noorte kõnepruuki. Kas tõesti on tekkinud mingi släng, mis viisakast kõnekeelest sedavõrd kaugele on ujunud, et kõlab nagu insuldiveerel esitatud jõululuuletus läbi tihkete eetriaurude? Astusin radikaalselt ja ettevaatamatult tumedasse džunglisse ehk avasin suvalise netiportaali kommentaariumi. Kohe esimeste ridadega kutsus ära: „icc“, „irw“, „lol“, „wtf“... Kahtlustasin, et mingid tüübid on lihtsalt klaviatuuri peale magama jäänud. 

Väsisin dešifeerimisest peagi ära ja otsustasin kohalikust ostukeskusest värskenduseks mõned tarvikud tuua.  Kuna oli nädalalõpu õhtupoolik, siis kubises kõikjal liiga kitsaste teksadega ludrisoengutega vinninägudest ja ema kosmeetikakoti sisu pähe valanud pulgakommilutsijatest. Sain saagiks selliseid katkeid, nagu: „Djuud, sa oled jumala lege vend!“,  „Tuusalt tšill, et  tulid tšättima!“ , „Ma nagu sajaga respektin sind!“ ja „Onvä!“. Ookei, edasi... Pingil istus kaks komplekti patsidega breketeid.  „Liigume kaupsi kolmandale fuudi ja teeme kiirekad vä?“ , „Laena mulle oma lillelisi päfkasid. Lähen õhtul Veltsiga ujulasse, siis ei ole nagu massilt mage kui tšekkima hakkab“ ja „Oh kuula, krapist tuleb jummala šeigitav rada!“

Keerasin kanna pealt ümber ja otsustasin kodus moosivett teha. Istusin ohates köögis taburetile ja üritasin analüüsida. Õnneks tuli laps toast välja ja ütles: „Issi, sa oled väga nummi!“. Lähme nüüd vaatame, kus tema andmetel need rongid kokku põrkasid.

Vahepeal pakuti poes soodsat küülikut. Mäletan, et sai maitsva roa. Pildigi tegin. Aga retsepti unustasin üles kirjutada. Loom sai justkui tükeldatud, pruunistatud ja ahjupotti visatud. Pärast käis sealsamas pannil sibul ja küsla, millele ühel kaunil hetkel valge vein, dijon sinep ja kannuke kuubikust tehtud puljongit peale valati. See korra keema ja siis küülikule peale. Pipar ja sool olid kah muidugi asjasse segatud. Kui jänes lõpuks ahjus valmis sai, tõsteti ta kogu sellest soustist välja ja allesjäänud nestele valati rõõsk koor peale. Asjast sai looma ja kartuli kõrvale mõnus kaste. Katsetamine omal vastutusel.

Kuidas kunstnikuhärra reaalsusest eemaldus ehk järjekordne kolumn

        Tere, nupsikud! Kohe varsti räägin teile, kuidas ma Podagrat käivitanud olen . Seniks aga igakuist lugemist:

Juhtus sedasi, et veetsin osaliselt tänavuse sulni varasügise (loe: juuli) Haapsalu nimelisel muinasjutumaal. Pean tunnistama, et enne kodu-uulitsalt lahkumist oli mu rasvunud süda kergelt potikusse vajunud. Mõelda vaid – eemale perest, koduloomadest, Naabrimehest, saunast ja väliköögist. Ees ootamas võõrad inimesed, vastutusrikas töö ja janused õhtud ilma toetavate koduseinteta. Kokkuvõtvalt siis operatsioon koodnimega „Valge Daam 2012“. 

Ehkki pinnapealsel kompamisel võib mind pidada kinniseks, sarkasmi pritsivaks ja introvertseks karvikuks, olen sunnitud paljastama saladuse: tegelikult olen ma südamilik ja joviaalne, aga lihtsalt tagasihoidlik. Nagu geneetiliselt muundatud kaisukaru. Igasugune avalikkuse tähelepanu paneb mu üle kere sügelema ja sääretõstejooksus padrikusse aerutama. Seega esimesele kohtumisele trupi ja korraldajatega sõitsin nagu ürgpohmellis traktorist, kes on naistesauna lukuauku piilumisega vahele jäänud. Süda tagus justkui topeltkiirusel käivitatud Scooter´i hittloo basstrumm ja punastes silmades peegeldus elementaarne õud. Lasin ennast alandlikult rahva ette tirida ja vedasin verd täis kogunenud molusse häbeliku naeratuse, mis lausus minu eest: „ah, mis nüüd mina, ma siin need paar tagasihoidlikku vokaalinstrumentaalpala tegin kodus lihtsalt...“. Pärast kakkusin mänguplatsil närviliselt pakkideviisi suitsu, nii et pidin lõpuks peaaegu kopsud välja köhima.

Kui oma teisel tulemisel stuudiokola ametikorterisse noore infarkti piirimail sisse tassisin, oli sisetunne juba tugevam. Julgesin minna omal käel linnaga tutvuma. Suur oli mu üllatus kui nägin kitsastel tänavatel armsate nukumajade vahel liikumas ainult noori peresid rasedate emmede, hoolitsevate isside ja lõbusate pisipõnnidega ning elegantseid maitsekalt riietuvaid vanureid. Mitte ühtegi nokkmütsiga põmmpead! Kõigil olid näod naerul, nii et mul tekkis korra kahtlus, et kas kuskil läheduses mingit prozaci-poiste turundusüritust ei peeta. Kohtasin ka ühte pudelikorjajat. Härra oli laitmatult puhtas triiksärgis ja viigipükstes ning rääkis vajadusel laitmatus inglise keeles. Ei saa ju päriselt olemas olla! 

Ja sellest päevast tundsin iga keharakuga kuidas Haapsalu mind oma pehmesse embusse võtab ja pehmetel sulgpatjadel kaasa veab. Päeval käisin proovides ja sain teada, et kaunis sadamalinnas elavad nii sõbralikud ja toredad inimesed nagu siiani on nähtud ainult hollivuudi filmides. Kõik nad sõidavad jalgratastega ja magavad arvatavasti ainult talvel. Peale pikki ja väsitavaid proove oli öö läbi igas hirmarmsas söögi- ja joogikohas neid mulle kelmikalt lehvitamas ja tujuküllaselt kannu kokku löömas. Ja saate aru – nad tegid teatrit töö kõrvalt ja puhtalt rõõmu pärast. Imetlusväärne! Kui varastel hommikutundidel end linnuse peavärava juures või promenaadil pingile istuma sättisin, suutsin ainult armunud poisikese kombel ohata. Ja siis hommikupäikese esimeste kiirte paistel kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal voodi suunas hõljuda. 

Ma ei oska öelda, millise hinnangu annaksid selleaastasele etendusele monokulmude ja karvaste kätega elus kibestunud kriitikud ja kas romuautod suutsid asendada hobuseid või kas nali on surmapatt, aga julgen öelda, et kõik asjaga seotud inimhinged andsid endast kõik ja on raudselt vimplit väärt. Ja teie, Anneli ja Pille, ordenit ja autoostuluba kah. 

Igatahes, armas rahvas, ärge võtke SMS-laenu, et korra Dubaisse torgata. Minge näiteks Haapsallu. See on imeline ka siis kui Valge Daam või Augustibluus on riiulis uue aasta ootel.

Täna läks grillile kiloke kana kintsuliha. Ööpäeva veetis ta sellises marinaadis: 1 hakitud punane sibul, hakitud ja seemneteta tšillikaun, 3 pressitud küslaküünt, sorts worchesteri kastet, samapalju balsamveiniäädikat, sool, pipar, tüümian, 1 sl. mett, ja surakas oliiviõli.

Kuidas ma aasta vanemaks sain

   Ohjah. Tõmbas jälle üks aastakene vasakule naahui. Istun siin ja ootan oma pamperseid, survepestud proteese ja kaerakliiputru. Teisisõnu - tervis jälle korras ja testin väliköögis Podagra tarvis erinevaid nämmasid ning mekin maitsvat joogikest peale. Jäin jälle ellu. Nagu mu kallis Sõber, kellega mul 2 päeva vahet on,  ütleb: sigade elueast panime üle, küll nüüd kestame veel pisut. Tõeline motivatsioonikõnede suurkuju. 

   Sünnipäevaüritus ise, selle kohta, et teda põhimõtteliselt ei toimunud, oli üsna kuninglik. Sõbraga oli plaanis taas poolenädalane festival püsti panna, aga siis otsustati kuskil kõrgemal, et minusugusel ontlikul nupuväänajal tasuks mägra ja roti mikrofone sisse-välja painata. Sestap laekusid õigel päeval Side uulitsale vaid loetud väljavalitud, kes ennast ise kohale kutsusid. Üksiti pean tänama Siljat, või õigemini tema isa, kelle täpse silma tõttu oli meil sügavkülmas üks kelmikas metssea kints. Viimane sobis peale 5-tunnist ahjutuuri väga nummisti koos kukeseenesousti ja ahjus krõbestatud köögiviljadega härmas viina kõrvale haugata.

   Kuna Naabrimees tegi eeskujulikult kätega vehkides selgeks, et tema pooldab "ruttu täis ja ruttu magama" taktikat, hakkasid punased korgid üsna tihedalt krõgisema. Kirjeldatud strateegia tõttu pole kallile lugejale ka väga viisakaid pilte üritusest pakkuda. Peale kintsu viilutamist olla juba järgmine kaader minust saunauksega padespaani keerutamas. Tegelikult sai kuskil vahepeal torti kah. Ja mitte lihtsalt torti, vaid elu šefimat motomaiust. Õhusuudlused  Siirile siinkohal.

   Nojah. Ühel kaunil hetkel olid jälle kõik läinud ja mina sirisesin suurtel varvastel mööda õue koristada. Tegelikult aitas mind ka see pisem naabrimees, metsik rahvatantsija ja teravahambuline pokkerihunt. Formally known as Võitmatu Kitarrivirtuoos. Pärast nutsime, oksendasime ja jooksime käsikeäes, juuksed lehvimas oma vedrumadratsite poole amokki.

   Hommikul olin täiesti kaine, ei halanud, ei parandanud pead ja ei kandnud helipuldi taga Muti käsul katkiseid päikeseprille. Samuti ei ostnud ma Statoilist kõige suuremat võimalikku burgerit ja ei eksinud soustimedalitega koduteel ära.

   Nüüd tuksub süda juba märksa stabiilsemas rütmis. Korraks lõi vererõhu üles, kui Naabrimehega arutasime, et kes sellel aastal ikkagi õuest heina ära niitma peaks. Me oleme sinna juba kasti õlut, ühe koera ja kaks folgi ajal saabunud külalist kaotanud. Lõpuks tõi härrasmees paki sihvkasid ja otsustasime sügispäikese käes kõhtusid praadides hoopis garaažikatusele oma 5-nda terrassi ehitada. Vot sellised lood. Suutsingi teile niisama kah kirjutada törtsukese. Retsepte ma väga anda ei saa, sest üks tänastest läks kolumnisse ja teine Podagra menüüsse. Ahjaa, siiski! Eile tegin täitsa pandava lõhefilee ahjus. Too sai katteks mudru, kus sees sinep, mesi, majonees, poole sidruni mahl ja riivitud koor, paar pressitud küslaküünt, sool, pipar ning külmikust leitud erinevad juustud, mis nägid kah suht lähedalt riivi. Asi oli 40 minutit 170 kraadi juures ahjus ja sai kõrvale värske keedukartuli- ja porgandi. Töötas küll. Pilti ei viitsinud teha.

A muidu põgus tagasivaade:

 See on kurikuulus metssea kints, mis sai noaga läbi torgitet ja küslaküüsi ning rosmariinioksakesi täis topitud ja siis veel soola-pipra-oliiviõliga mahedalt kokku plätserdatud. Seisis sedasi terve ööpäeva õnnetult teine. Pärast sai veerand tundi ahjus rajukuuma ja edasi nii 150 kraadi sossut fooliumi all ja omaenese mahlaga üle valatult nii 5 tunni jagu otsa.

 See on Siiri mototort. Viis keele nii siia kui sinna. Üksiti pakkus ka hoolsasti silmailu.

Ja siin on härrasmehed, kes kõike seda ja veel üht-teist muudki said ja ei kurtnud. Ehk siis Naabrimees ja naabrimees. Ülejäänud külalised  hoidsid madalat profiili.

Natukene spordijuttu ehk järjekordne kolumn

     Järgnev lugu võib solvata sporti armastavaid inimesi. Seega - meeldivat lugemist! Ja kui keegi tahab teada, miks ma üldse viimasel ajal blogida ei jõua, siis vaadake seda linki:

http://www.facebook.com/podagraklubi

Kunagi aastatuhandeid tagasi kakkusid toredad kreeka poisid ennast porgandpaljaks, õlitasid üksteist sisse ja otsustasid kõigest väest võidu tillid pikalt ees punuma panna. Rahvale läks see väga südamesse. Nad juubeldasid nii, et silmad märjad ja lubasid võitjal põleva roikaga mäe otsa ronida. Ja siis nad mõtlesid – hei, see on ju nii vahva, mis oleks kui teeks sama pulli nelja aasta pärast jälle? A mingi boonus võiks ju kah olla. Ahhaa – teeme nii, et kui mõni abielunaine platsile tuleb, viskame raisa kalju otsast alla! Lahe! Ja mingi sadakond härga võiks kah ära veristada ja kintsud sellele Zeusi-nimelisele tüübile visata. Diil!

Pean tunnistama, et minust vihises see spordivaimustus juba kooli ajal kauge kaarega mööda, nagu lendaks kajakas lennukimootorist kui tal tibake rohkem mõistust peas oleks kui ahjus praksuval puuhalul. Mingid spordipäevad ja -nädalad muidugi toimusid aga häid tulemusi sain ma sellistel põnevamatel aladel. Näiteks inertsipõhine võit pikima liu laskmises või teine koht uisukarnevalil kauboikostüümi eest. Riietusruum haises higi ja juustuste sokkide järele ja tüdrukuid seal kah polnud. Siis ma tihtipeale istusin seal võika odööri pilve sees ja pidasin sisemist monoloogi teemal, et mis sunnib inimest jalga kakkuma neid koledaid marati dresse ja jooksma nii et vere maitse suus võimalikult kiiresti mööda seda kuradi lapergust ringteed meie koolimaja taga. 

Mõnikord mulle aga keka tund meeldis. See oli siis kui plaanis oli orienteerumine. Normaalne härrasmeeste ala. Jalutad kaunis Elva männimetsas, tõmbad kopsudesse karget sügisõhku, arendad pinginaabriga intellektuaalset vestlust päevapoliitilistel teemadel ja vahepeal fikseerid mõnel puul värvilataka. Pärast on meel kenasti keemiatunniks virge ja kuskilt töövihiku vahelt ei tule välja kõvaks kuivanud sokipaari.

Sellega seoses jõuame tervisespordini. Ma olen küll paks ja laisk ja puha, aga ma ju annan aru, et inimene peab ennast liigutama. Ta teeb seda enne või pärast tööd ja vormis, mis talle kõige rohkem naudingut pakub. Kes sörgib, kes sõidab jalgrattaga, kes taob pinksi või kes aeleb suure täispuhutud palli otsas. Selle jaoks on inimesel vaba aeg ja vaba tahe. Ja see on tore. Nüüd algab jälle see olümpiatramburai. Vanal heal Inglismaal lüüakse kaamerad ja teisaldatavad peldikud püsti ja läheb andmiseks. Miljonid silmapaarid võivad läbi telepurgi jälgida kuidas inimesed teevad tööd. Tulevad trussikutes tüübid püünele ja vaadatakse, kes paremini üle pulga hüppab või kivi kaugemale viskab. Kui hästi läheb, ongi vorst leiva peale välja teenitud. Pärast on seina peal hunnik numbreid, millega inimkonnal pole miskit peale hakata. Ei ravi need vähktõbe ega lennuta meid kosmosesse. Ja kui pärast pressikonverentsil suure töö tegijalt küsida, et kust otsast see maailm nüüd parem sai, võib kuulda, et nüüd maandus tema jalg eelmisest korrast kaks sentimeetrit kaugemal liivakasti ja et kõige tähtsam on anda endast sada üks protsenti. 

Kokkuvõtteks – kaunist olümpiaaega kõigile! Mure hinge pealt ära räägitud ja saan nüüd vähemalt ise südamerahus selle telemaratoni ajal õue peal jalgu kõlgutada ja muid toimetusi teha.

Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.