Mis seal salata. Kui õues selliseks värviliseks läheb, ei oska ma väga toas istuda ega igapäevaseid argitoimetusi nokitseda. Ikka kas tsikli selga või looduse rüppe (viimane võib minu puhul tähendada pahatihti läbi saunaakna kirsipuude jõllitamist). Ühesõnaga pole olnud nagu midagi teile asjalikku öelda ja olen rohkem iseendale öelnud siin ja sedasi. Pealegi otsustas auto kausi käest panna ja nüüd tahavad kõik kogu mu raha ära võtta, et massin jälle veerema hakkaks. See muudab mu suhteliselt kurjaks. Ja kurjana pole samuti mõtet eriti ei kokata ega ka niisama kirjutada. Muidugi on olnud ka helgemaid hetki aga siis olen keskendunud nende nautimisele, mitte salvestamisele. Paar head rooga on kah valmistatud. Nii minu kui vanamoori poolt. Nendest põgusalt allpool. Nali ei taha kah joosta või õigemini tahaks hirmsasti sarkasmi pritsida aga no kus sa saad. Ega need potensiaalsed ohvrid on ju kah mu lehekülje üles leidnud ja võivad mu haukumist kuulda. Istusingi praegu siin arvuti taga ja mõtlesin selliseid halliseguseid mõtteid kui järsku kõik jälle paika loksus: õnneks on ju elu õuel nagu väikeses paradiisis. Kui värava seestpoolt kinni saan, tunnen kuidas pulss kohe aeglustub. Olenemata sellest, et esimese asjana hüppab mulle esikäppadega õlgade peale üks ilmselgelt ületoidetud krants, kes on läbinud kõik hoovis olevad poriloigud ja fekaalikuhilad. Terrassilt lehvitab naabrimees, kes naerusui mind jälle mõne obstsöönse uue hüüdnimega hõikab. Tuppa jõudes jookseb mind paar-kolm korda järjest jalust maha ebaloomulikult kõõksuv ning ennast vedruasendist sirgu pilduv arulage buldog ja tatistab mu siira kohustustundlikkusega täis. Elutoast dokumendikuhjade alt leian ka lõpuks vanamoori, kes üritab korraga printida, vastata sajale meilile ning rääkida kolme telefoniga. Ja kuskilt oma toa kõikehõlmava segaduse sügavusest teatab tütreraas, et ma küll ei pruugi uskuda aga tema kõrval istub praegu nähtamatu Michael Jackson. Läbi terrassiakna paistab kass, kes üritab oma ammu mahalõigatud kottidele päikesevanni võtta. Vahepeal heliseb veel hea sõber metsast, et anda teada, mitmes tarvik temal parasjagu käsil on ning tõdeb, et oleme mõlemad ühed vahvad majandusgeeniused. Vaatad kogu seda armsat tohuvapohut, naeratad, teed köögis maitsva õllesnäcki ja lähed paned siira õnnetundega sauna kütte...
Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.
Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.
Käisin täna lugupeetud vähiarstiga vestlemas (imekaunilt vananenud küpses eas daam, kes sõidab üleomme Londonisse, sest et ta elas seal kaheksa aastat - ei, mitte tööasjus -, ja on jäänud sinna sabad, mida üle vaadata, ja SASi sõidupunktid hakkasid hapuks minema, ja no las siis olla see paar päeva puhkust) ning pika jutu peale sõnastas ta (õlu prouale maitses, tunnistas korduvalt) pikaealisuse saladuse: peavad olema head geenid ja õnne. Tundus maailma kokkuvõtva valemina, seega siia paslik.
Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.
Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.
Käisin täna lugupeetud vähiarstiga vestlemas (imekaunilt vananenud küpses eas daam, kes sõidab üleomme Londonisse, sest et ta elas seal kaheksa aastat - ei, mitte tööasjus -, ja on jäänud sinna sabad, mida üle vaadata, ja SASi sõidupunktid hakkasid hapuks minema, ja no las siis olla see paar päeva puhkust) ning pika jutu peale sõnastas ta (õlu prouale maitses, tunnistas korduvalt) pikaealisuse saladuse: peavad olema head geenid ja õnne. Tundus maailma kokkuvõtva valemina, seega siia paslik.
VastaKustuta