Olgem ausad, õelutsemine on mu pärisosa. Teen seda suurima naudinguga. Sestap sündis jõhker inimkatse värske kodumaise muusika keskel. Esimese poolaja võtaks
kokku tõdemusega, et see on väga väsitav. Mitte, et oleks raske
kuskilt kinni hakata. Koledaid lugusid oli palju. Nad olid lihtsalt kuidagi nii ühtemoodi koledad...
Alustades olin niivõrd indu täis, et tahtsin korraga kogu materjali läbi hekseldada. Tunnistan oma nõrkust ja jagan ülesande kahte osasse. Vajan taastumisaega. Siin siis vol. 1.
Kõlab nagu Angeli klubi rahvale
meelepärane põmpsutus. Sellist piinatud "seliin diooni" kumas läbi
küll. Aga no mitte mummigi ei jäänud meelde. Salm oli igav, aga
refrään see-eest veel nürim. Vahepeal käis mingi armutu
plaksutamine, et veene üles peksta, aga peale seda kukkus kõik
tagasi musta auku, nagu vanaema keldri trepist kõrvitsasalatiga
liiga uljalt üles marssinud onu Heino. Kui lugu lõppes, nautisin
hetke vaikust ja röhatasin võimalikult mehelikult.
Aibljää, jälle need 80-ndate
sündisaundid ja üks poiss, kellel pole sõpru, ega lauluhäält.
Mikrofoni paistab ta kartvat nagu keka tunnis tüdrukute riietusruumi
tõukamist. Refrääni udutamine tõi silme ette Sakkovi, kes paari
Pantokraatori keika jaoks endale kõik musapoodides müüdavad
klahvkad kokku ostis ja siis nagu makaron tsentrifuugis nende otsas
viskles. Kindlasti said noored moosekandid emalt mitu korda pragada,
kui tüütu undamine köögis Vikerradio kuulamist segas.
Teiste taolise stiili lugude keskel on
noored päris adekvaatsed. Aga see ameerikalik folgitamine on ikka
pigem üks munadeta tiksumine, mis kuhugi ei vii. Kõige rohkem
on kahju selliste bändide trummaritest. Täit setti nad enamasti
kasutada ei saagi. Tuleb potikesi kobistada ja siis kuskile
sohu tagasi vaibuda. Tunnen ruuduliste särkide, kitsaste teksade,
tenniste, seitlisse lükatud juuste ning targaks tegevate
paksuraamiliste nullprillide hõngu. Saundiliselt oleks aga nagu melanhoolsed härjapõlvlased jorisedes selja tagant mööda marssinud.
Kõigepealt tekkis küsimus, miks üks
tüüp peab klipi pildil kindlasti palja ülakehaga olema. Kui lugu
sai kuulatud, tekkis kaks küsimust veel: miks seal keegi näljase
beebi kombel kisas ja kas tasus ikka kokku tulla ja jebida. Oleks
võinud ju vanainimesi üle tee aidata või midagi.
Kas tõesti on vaja nelja djuudi, et
kuskil kones mingi suva biit tiksuma panna? Tundub, et selline Epliku
hilisemat loomingut meenutav „jollarijoo“ emane ekslev hääletämber
läheb peale küll. Kõlab nagu Raadio 2-he „Muusikanõukogu“
tüüpide igaõhtune unelaul. Siis, kui vokalist eriti hellalt udjama lippas, tõmbasid kannikad millegipärast krampi.
Loo intro oleks nagu paroodia. Ikka: „Jou-jou, raffas! Emm Sii Toivo on majas! On aasta kaks tuhat
neliteist!“ Nahhui, mis kuradi tripil ma pean olema, et selline
info hädavajalik tunduks!
Tsikile pole targu üle ühe lause
usaldatud. Tekst võib ju meelest ära minna. Raudselt tegi loo põhja
see Darth Vaderi kiivriga tüüp, kes on tegelt hambaklambritega
vinniline loikam kooli arvutiringist.
Minu suveräänne lemmik esialgu.
Mõnusa huumoriga stiilne taies Nevesise poistelt. Mingitele
värviliste õhupallidega vehkivatele zeleetatud boifrendidele
seda uue eurohitina presenteerida on muidugi keeruline. Aga kutid ise saaksid saali kiigates kõhutäie naerda. Ja kui mitte muud, siis
omamaises musameres üks väärt lugu vähemalt juures.
Loomulikult peab mingi kokukaga hipster
pildi peale ronima! Pluss kohustuslikud vestid. Aga ujeda usafolkari imago taga täiesti ootamatult siuke ätitjuud: „Heipa hei, ma olen nii
urban vend! Suurlinn ja värvilised tuled ja putsi, kaua ma seda
taksot siin ootama pean...“ Silme ette tuli pilt, nagu oleks vend kuskil vanalinna laundzis kõrrega siidrit imenud ja vesipiipu vahele
kakkunud. Nüüd peksab öö aga jalaga tagumikku. Kuna homme Maxima kassade
juures pensionisammastest jahudes peaks põsk ikka roosa olema, tuleb
kuskilt kiire burks haarata ja Mustamäe magala ühetoalises
üürikorteris, mille ainsaks mööbliesemeks on päevi näinud
madrats, paariks tunniks silm kinni lasta.
Mõnus pehmokas. Suured mehed, hellad
südamed. Viskaks isegi oma 130 kiloga kuskile aasale kõhuli ja
puhuks armastust täis pilgul võililletupse seitsme tuule poole
laiali. Siis kahlaks läbi viljapõllu vanale taluõuele, rüüpaks
suure klaasi värsket lehmapiima ja haukaks pätsi saia meega
kõrvale. Ma väga loodan, et Bonzo haarab võistluse ajaks ukuleele
kõhule. Elu24-s tuleb siis raudselt kohe gallup: „Avalda arvamust:
Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt
tšello pihta pannud?“
Väga Lennalik. Ja mitte ainult. Väga
Mihkel Raualik kah. Annaksin sellele loole teise koha nende
poolfinalistide seas. Mitte ainult sellepärast, et Lenna on ilus
linalakne Eesti neiu. See oli ka üks vähestest lugudest, mis mõnda aega
peale viimase noodi kõlamist veel meeles püsis. Töötav refrään oli ju täiesti olemas. Ja inimesed mängisid päriselt pilli. Eks olin
selle vokaalinstrumentaalpala kuulamise ajaks mõned tarvikud kah
manustanud. Äkki ongi joodud alkoholi kogus pöördvõrdelises seoses
kriitilise meelega...?
vaevad Sa sõbrake end ka ikka sita läbi sõelumisega.. Las seda mäluvad need, kes kogu selle pasa taga nii innukalt seisavad !! Saada nad parem otse PERSE !!
VastaKustutalenna on külm, nii külm. ei meeldi, olgugi et ilus linalakk. teine külmik on ines. vahe ainult selles, et üks laulab, teine iniseb. 15 maaagamaata öööd... õudne.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
Kustutaohh õnne, et keegi veel samamoodi mõtleb!!! näod ees tuimad, nagu süste täis keskealisel!
KustutaHästi paned :)
VastaKustutaHaaahaaa! Mahe!
VastaKustuta„Avalda arvamust: Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt tšello pihta pannud?“
VastaKustutaoi kurja! hea, et ma kusel ära käisin, kõhu tõmbas krampi ikka :D
"...äänd fainali, tvelv poointž gou tuu Myrakas..." Metafooride eest!
VastaKustutaAga Neveka kutid võiks minna küll! : )
Oli ka aeg. Ma olen ammu peas mõlgutanud, et tahaks sappi laiali visata. Paljude asjade kohta. Et võibolla mõjub profülaktiliselt või nii. Sest tundub, et aastatega muutub lauslollus järjest patoloogilisemaks eksisteerimisseisundiks. Halleluuja! Laik!
VastaKustuta