Nägin und maast, mis kusagil kaugel...

Jah, ma tean, see pole kaugeltki mitte esimene kord, mil ma alustan juttu tõdemusega, et olen nõuka-aja laps. Aga meie minevik defineerib meid ja selle vastu ei saa. Minu vanaema kõneles kogu aeg vabariigi-aegsetest munakiviteedest, mis olid nii puhtad, et neil võis muretult kapronsukkade väel ringi tippida. Ja tal oli selleks täielik õigus, sest see oli tema aeg. Nii, kus ma nüüd jäingi.

Ahjaa, tegelikult tahan ma rääkida reisimisest. Suvi on ju ikkagi algamas ja rahval vaja puhkused välja võtta. No mina mäletan, et käisin põrssapõlves perega Siguldas. Sõin seal vahvlijäätist ja ema ostis mingi kõvera toika. Igavesti vahva värk oli. Üleüldse, kui oli vaja rutiinist välja saada, topiti vana mosse telke ja sporditarbeid täis ning põrutati kuskile koduse veesilma äärde. See oli toonane ilusa elu musternäide. Ja seda ilusat elu võisid endale lubada kõik. Okei, mõned üksikud olla käinud ka Soomes, aga neid lugusid räägiti rohkem kui linnalegende. Mis, kurat, Saaremaale saaminegi oli sama keeruline kui tagumiku kaudu hamba välja tõmbamine!

Ja lõppeks võibki ju öelda, et ajad olid sellised ja mis ambitsioone või unistusi sa ootad tüüpidelt, kes on kasvanud üles Suveniiri surematute hittide saatel plekist Norma mänguasjadega mängides. Teisalt pani raudne eesriie meid rõõmu tundma lihtsate asjade üle. Mõnes mõttes on vabadus nagu narkomaania. Mida rohkem saad, seda rohkem tahad. Ja lõpuks lähedki lolliks kätte ära. Nõukogude noor nägi esimest korda paljaid rindu videokinos väreleva pildiga Emanuelli kiibitsedes, mitte ei sõitnud Kambodžasse ja ei pannud dollaripakki lehvitades kohalikku toplesstandemit enda ümber „Gangnam Style“´i saatel põrkama.

Ja sedasi piire nihutades ei kotigi paljusid enam tõsiasi, et kaunis loodus ning kõiksugu öko-möko puhkekülad ja plirts-plärts mängumaad on järgmise metsalaane taga. Ta tahab juba midagi enamat. Iseenesest on ju ainsaks piiriks rahakoti suurus ja fantaasia. Ja fantaasiavaesuses muidu põhjamaiselt tohletanud eestlasi küll pidada ei saa. Mõni pole elu sees küpse kookospähkliga piki pead saanud, teine tahab teada, miks osadel naistel aadamaõun kurgus pendeldab, kolmandale pakub huvi, mis häält teeb tema vasaku jalga eemalduv haikala...

Nii et kui jutt ei käi just Põhja-Koreast või Kuust, siis osta ainult pilet ja põruta kohale. Ja see, mis rikas oma rahaga teeb, ongi rikka asi. Meie aga elame siin õitsva kapitalismi viljastavates tingimustes ning Enn Pandi ja Selveri kassapidaja sissetulekute vahele jääb valgusaastate pikkune tühimik.

Minu tagasihoidlik soovitus sellele toredale kassapidajale on mitte hakata tühimikku täitma totrate reisilaenudega või pere igakuise toidufondi arvelt. On ju täiesti jabur elada pidevas agoonias, et saada korra aastas varbad tiba sinisemasse vette torgata. Ja neile teise otsa tegelastele, kes arvavad, et ülim nauding on kuskil džungliservas krokodilli hingeõhku nuuskida, julgen lubada, et vähemalt sama rebel on osta mõnesaja euro eest vana mosse, visata selle pagassi paar sulgpallireketit ja frisbi, harata mõnest külapoest sardelle ja limonaadi ning veeta üks ilus nädalalõpp automaki kõlaritest tiksuva Suveniiri muusika saatel näiteks mõnes Võhandu jõe kaldakäärus.

Onu Myraka valimiseelne unenägu (lühinäidend ühes vaatuses):

Ei, ma olen täitsa elus, aga viimast unenägu analüüsides, vist mitte päris terve. Ehk oskab keegi diagnoosi panna? Lugu ise järgmine, lavastage või ära:

Sume suveõhtu. Kaks härrasmeest kulgevad rohutirtsude sirina saatel õllepoe suunas.

- Kurat, mina ei jõua. Enne panevad kapitalistinärakad oma putka kinni kui meie kohale saame.
- Mida sa vingud? Ma olen sinust paksemat meest jooksmaski näinud.
- Tahad öelda, et ma olen paks või??
- Ole nüüd, mister Estonia.
- Kuule, tõesti ei jõua, lõikame läbi selle hoovi.
- Persse, siin pidi ju see poliitik elama. Kurat, nimi ei tule meelde, tollel ju hirmus vereimeja maja valvamas.
- Vampiir vä?
- Vanaema on sul vampiir. Peni, noh!
- Ah, pohhui. Poliitikud ju nagunii valetavad. Raudselt peab hoopis kanu.


Mehed suruvad end ägisedes läbi heki.

- Noh, trussik! Ma ju ütlesin, et pole siin mingit lõukoera!
- Mnjah, kanu kah ei paista...
- Näe, värav on seal ja poe tuled otse ees. Rahakoti ikka võtsid?
- Mis täna on jälle minu kord või?
- Kogu aeg on sinu kord, seni kuni mölisemist ei jäta.

Äkitselt kostab meeste selja tagant küünte klõbinat.

- Putsi! Ikka oli peni õues, raisk!
- Mida sa ohid, see on ju siuke pisike värdjas! Nagu nugis!
- Jookseme!
- Kuule, mine munni, ega ma sul mingi Loskutov ei ole!
- Aiaa! Fakk, see nugis hüppas mul praegast sitakasse kinni!
- No kurat, raputa ära! Oled mees, või ei ole? Koera pole ollagi. See on mingi paksuks söödetud minitaks, kuradi eit!
- Mis sa, tropp seal värava otsas kõlgud siis, kui nii julge oled? Ui bljaa, nüüd hakkas see nähvits sõrme külge kinni. No ei lasegi lahti!
- Kuradi imelik peni, üldse ei haugu. Isegi ei lõrise mitte...
-Roni aia otsast alla, möku! Aita mul ta käe otsast ära tirida!
- Keeruta parem, äkki laseb ise lahti!

Mees kuulabki sõna ja keerutab keset võõrast hoovi nagu täispööretel tuuleveski. Koer lendab käe otsast minema üle aia ja prantsatab igavese kolksuga naabermaja garaažiukse vastu. Jääb oimetuna lebama. Teine tüüp ronib aia otsast maha.

- Noh, mis ma ütlesin! Naljanumber. Persse need koerad, ma olen kogu aeg rohkem kassiinimene olnud.
- Kurat sõrm on paistes nagu sardell. Hakkame nüüd minema, enne kui pood kinni pannakse.

Järsku prantsatab maja uks lahti ja trepil möirgab suur ja tume kogu.

- Vittu! Ah see oli see hoov! Oi vanakuradiperse! SEE ON JU RAINER VAKRA KOERA EMA!!!

(Eesriie)

Ja et teil oleks jõudu mind ravida, viskan väikese ampsuretsepti kah. Hää oleks, kui evite tuttavat kalameest, sest pealinnas küisvad nad ahvenamarja eest hingehinda. Ihuõngitsejalt saad väärt kraami aga puhtamuidu.

Hakite paar pirakat sibulat ja lasete pannil võiga klaasjaks. Heidate marja otsa, pipart-soola maitseks ja väntate, kuni küpse. Lõpuks veel pakk sulajuustu ja hüva kraam segi mätsida. Röstitud saial külma viina kõrvale on see kraam imeline amps. Elame veel!

Nostalgiakahur müriseb

Ma olen ikka eluaeg üks kuradi melonohkar olnud. Nii kui oma esimese maki tatina kätte sain, erutusin edaspidi ainult süütute kassettide lõhna peale ning viieotsaliste pistikute abil salvestajate ühendamine võttis põsed õhetama ja otsaesise märjaks.

Sellal, kui kutid erekatega ruudulistes seelikuis klassiõdesid taga ajasid, toppisin mina oma „Elektronika 302-2“ kunstnahast spordikotti ja lohisesin pinginaabri poole mõne perversse soenguga estraadiartisti loomingust saja kuuendat monokoopiat tegema. See, et kotil ilutses värviline kiri „Break Dancer“, oli lihtsalt elu vingerpuss. Ma oleks tollal pigem kannikate vahele torgatud sprotiga mööda kooli koridori ringi jooksnud ja end näkineiuks nimetanud, kui klassiõhtul mõnelt tüdrukult jalalt jalale tammumiseks partnerlust nõutanud. Ei, breik oli siis kõva sõna, aga ma teadsin oma taset. Olin kodus seisust põlvedele hüpet katsetades oma kolm valutilka juba püksi ära tilgutanud ja tollel rongil minna lasknud.

Asjalood läksid paremaks siis, kui bändi hakkasin tegema. Nohik olin ma muidugi jätkuvalt, aga ikkagi pilliga nohik. Säänsetega olid pätimadki tüübid aupaklikud. Pealegi hakkasid umbes samal ajal tüdrukutel tissid kasvama ja hormoonid möllama, nii et kaotajaid selles loos lõppeks polnudki. Kui, siis ainult need vanad armsad kassetikad ja vinüülimängijad, mis ajale jalgu jäid ja CD-mängijate poolt alla lasti.

Et mis ma siin heietan? Kurat, läks aega, mis läks, aga vana persena olen endale korraliku dekkmaki ja vinüülika hankida suutnud. Ja kui hoolsamalt õlut joon ja taarat kogun, siis ostan varsti Žigulli kah. Iga sitt ei mölise! Kuna vanad klassiõed on nagunii paksuks läinud, käntseldasin ka peotantsukursuse ära. Lükkan parem stepsli seina ja kerin ajamasinat tagasi. Ma olen ilus ja terve mees ning pean seda kõike saama. MOTT.

Sõnaga, eile tõid Omniva trussikud mulle uue eelvõimendi ja praegu on vinüülidisko täies hoos. Elame veel!

Ja see on teile, mu musirullid! Music Seifi 1983. aastal ilmunud albumi „Mäe kaks nõlva“ B poole avalugu aastakümneid hiljem:

Saltoga surmasuust välja

Oi, kallid sõbrad! Ma pean nüüd natuke ohkima. Te ei kujuta ette, mida viimastel päevadel üle olen elanud! Pakun, et KAPO küpsuseksam on minu katsumuste kõrval nagu lastesõime jõulupidu. Kui Telegrammi lugejatele pajatavad mõned kusejoomisest kolmanda silma saanud Pendli-Endlid tunneli lõpus nähtud valgusest, siis minu tunnelites on viimased ööpäevad käinud siuke action, nagu Die Hard´i filmis. Õnneks jäin peale seda kuradi paugutamist ja põmmutamist ikka jalgadele ja suutsin kohustusliku fraasi: "Hipikajee, maserfakkers!" välja köhida.
Aga et siis mis ja kuidas. No põhimõtteliselt on kõiges süüdi hiinlased. Nahhui neil oli vaja nende türastunud mandariinidega bizdiitama hakata. Näksinud rahus riisi ja treeninud vabal ajal uusi Jackie Chan´isid välja. Aga ei. "Kallis naaber Hau Kam, mis oleks kui pakiks need rõvedad oranžid pallid kastidesse ja saadaks jõuludeks eurooplastele?" - "Miks mitte, oo helge peaga Wai Not! Mul just üks laar pilliroost ja koeramunadest meisterdatud aifõune sinna minemas. Aitame neil vallatu pasandeeriaga jõulumeeleolu tiba vürtsitada."
Ega ma loll ei ole. Loomulikult ei ostnud ma poest ühtegi magusa haisuga mandariini. Lapsele ütlesin, et lakkugu suvel sünnipäevaks saadud kommide pabereid, kui süda vesiseks läheb. Üritad ju ikka iga hinna eest pere kaitsta, aga ega sa ei saa neil kogu aeg perse küljes rippuda nagu bussijaama pingilt hangitud närikas. Nii purjetaski tütreraas ühel kenal päeval koju, nägu kaame nagu vaimust vaevatul. Lobistas öösel üle voodiääre paar korda möödunud päeva menüü kirsipunasele vaibale ja oli jälle rõõmus ja roosa.
Nähtamatud trooja sõdalased olid aga pimeduse varjus elamise üle võtnud. Minu sissivaistud andsid aimu, et olen ka ise nende poolt ära mineeritud ning uisutan ringi nagu pommivööga enesetaputurist tatlilettide vahel. Ja siis tõmmati splint välja. Ma tean, ma tean, see siin on nime poolest ikkagi toidublogi. Lihtsalt, et te natukenegi aimu saaks: olete proovinud korraga potil istuda ja Ulrichit appi hüüda? Sessioonide vahel tukastades nägin pudeliharjasid  põrgutule paistel tšaardaši vihtumas.
Teisel päeval tundus, et John McClane on oma laastamistööd lõpetanud. Sain juba vaikselt veega hõõguvaid varemeid kustutada. Väike tagasilöök saabus kaunil lõunatunnil Maahommiku korduse saatel oma arulageda buldogiga juteldes. Silitasin loomakest ja pajatasin talle parajasti läbielamistest, kui too võttis vaevaks mulle kaastundlikult näkku röhatada... Ütleme nii, et olime mõnda aega tülis.
Igatahes tulin sellest põrgust läbi ja õpin jälle seedima. Selleks tõmbasin jänesemaski pähe ja käisin õhtupimeduses kodupoes erinevat heina ostmas. Päris hea on. Ja kusagil sai üks rammus siga natuke armuaega.
Olgu teilgi armuline jõuluaeg ja kuused küünlal ning ahi verivorstis. Poest tulles ärge unustage aga oma piparkooke enne söömist pesta ning pidage meeles, et kõige paremini maitseb oma küpsetatud ja glasuuritud krõbe praekapsas.

Silosse panin erinevaid tomateid, kurki, rukkolat, frillist, sibulat, kurki, paprikat, küslat, tšillit ja riivitud sidrunikoort. Peale valasin kastme, kus kahe sidruni mahl, oliiviõli, sool ja pipar. Tuleb tasakesi seedimine meelde küll.














Ilusat teist adventi!

Võtke heaks, aga pahaks ärge pange

Tõesti piinlik, et pole mahti teile kirjutada, kallid inimesed. Te olete mul kogu aeg meeles. Ma näen teid unes ja kuulen ööpimeduses te ohkeid und oigeid. Tegelikult ma kirjutan kogu aeg, kuid õiget lahtrit ei kipu üles leidma. Luban end ses osas peagi parandada. "Aga ükskord algab aega...," teate küll. Töö maailma tasakaalu taastamisel käib. Enne jõule peaks poelettidele jõudma näiteks väga tore raamat minu retseptide, mölina ja ja lahedate Kantreküla vaadetega. Seni kaege Sakala veebilehte. Ja kuulake, jagage ning nõudke raadiotest Hot Shot´i uut singlit "Lähedus loeb". Alati teie Myrakas.

Onu Myrakas jälgib

Mööda Tallinna tänavaid liigub peetud sammul beežis sügismantlis väärikas vanaproua, üleriidega harmoneeruvas toonis barrett vesihallidele juustele sätitud. Septembrikuine päike mängib värvilistel puulehtedel magusnukrat kaduvikurapsoodiat ning kaugusest kostub trammiliiprite monotoonset kolinat.

Keset kõnniteed on kingapaela siduma asunud viisakas ülikonnas härra. Daam astub trajektoori muutmata läbi mehe küünarnuki nii, et viimane abitust asendist istuli poriloiku prantsatab. Tagasivaatamata mühatab proua: "Tänapäeval muidugi teed anda enam ei märgata..."

Peagi tuhiseb vanaproua kõrvalt mööda rulaga koolipoiss, kes kõrvaklappidest muusikat kuulab. Ärritust alla surudes ja barretinibu taas otseks sättides sisiseb proua: "Kasutud lõngused! Ja sellistele jätame me oma riigi!"

Vabaduse väljakule liginedes märkab proua ärevat sagimist. Peagi laekub talle väärtuslik info tasuta jagatavast piimast. Pruunide Kommunaari kingadega vastu kondist istmikku kopsides sööstab vanaproua rahvamassi. Eks elu eest ole tulnud võidelda erinevate riigikordade ajal. Loota pole olnud kellelegi peale iseenda ning aastakümnetega on trossidena trimmis veresoontesse ladestunud lisaks kolesteroolile ka sitkust, alalhoidlikust ning võidutahet. Üks eakaaslane saab vanaproualt pöidlaga silmaauku, teisel vajutab ta prillid ninajuure sisse, kolmandale virutab ridikülliga obaduse, mis ohvri proteesid inertsist laksudes väljaku teise otsa saadab.

Otsustavast käitumisest hoolimata jääb proua siiski hiljaks. "Mis, rohkem ei olegi või! See on ju täielik korralagedus! Ausate pensionäride mõnitamine!"

Toompea kaudu tagasi koju suundudes seisatab muserdunud vanaproua hetkeks ning sülitab Riigikogu hoone suunas. Tegelikult ta teab, et päeva lõpuks on kõik taas korras. Tuleb teha lihtsalt tassike piparmünditeed, võtta kõuts Jass põlvele ning vaadata koos vanu albumeid. Seal on palju koltunud pilte ajast, mil munakiviteed olid nii puhtad, et kõnni neid mööda või kapronsukkade väel. Ajast, mil vanaproua näos polnud veel ainsatki kortsu. Ajast, mil lõputud pettumised ja kibestumised polnud veel sooja südant ussitama pannud.

Kus mu käpikud said?

Mis kuradi hujakk sundis mind puhkuse just juunis välja võtma? Oi bljaa, ma olen marus! Perse, siuke Maikeldžäksoni fiiling on peal, et anna aga olla. Mitte, et väikeste poiste järele isutaks, aga nuta või jõgi – nahk ikka valge nigu terava tipuga mütsike Oja Petsi peas. Ühel päeval olla vist jah tõepoolest päike nähtud, aga loomulikult oli mul just siis vaja teki all promille kaisutada.

A no mis muidu! Kui taevast just päkapikke ja vikateid alla ei saja, siis puhub juba välisuksel tuul sul kulmud peast minema. Ja nagu sellest veel vähe oleks, leiutas Naabrimees, tuntud ka kui saatana käsilane, et masendavatele ilmaoludele vaatamata on paslik mu magamistoa aknaid restaureerima hakata. Kakkusime suure hurraaga aknad maha ja arvake ära, kas järgmine päev hakkas ka igaks juhuks lund sadama... Tra, istusin läki-läki peas ja liivapaber siniseks tõmmanud näppude vahel ja lihtsalt vahtisin tatt ripakil, kuidas peni arutult kepseldes kohevaid räitsakaid hammustada üritab. Juunikuu ja faking 3 kraadi sooja! No mis kuradi mõttes! Kuskil kilulinnas istus päevinäinud taburetil Jaagup Kreem, endal küüned persse surutud ja hing ootusest kinni, et millal autorikaitsest helistatakse ja öeldakse, et papp ei mahu enam kontorisse ära, tuldagu käruga järele.

Kogu see ilma teema on ikka päris hellaks teinud. Täna seisin just nutumüüri ääres, et puhkuserahade riismed automaadist välja võtta. Järsku tundus, et no vittu, hakkabki jälle lund tulema vä?! Õnneks oli mahe briis minu ees seisva härra parukast lihtsalt kõõma lendu lükanud. Pühkisin asjast suuremat numbrit tegemata helbekesed habemest ja üritasin siis tiba turul ringi vaadata, et äkki hakkab millegi järele isutama. Aga no ei keda persetki. Põhimõtteliselt käisin seal ainult inimesi teretamas ja istusin tagasi autosse. Mis kuradi oma aia kurgid, maasikad ja tomatid? Talv on ju! Kust te saate selle kraami tegelikult, ah? No ei tekkinud tunnet, et tahaks hirmsasti toormoosi sõkkuda või mustsõstrapõõsas käes kurgid hapnema joosta. Terve kuradi päeva üritasin veene üles peksta ja jalutasin mööda toidupoode. Lõpuks oleksin prozaci eest pool kuningriiki andnud. Õnneks on ka neid kes minusuguse udupea melodramaatilisest elust kasu lõikavad. Ehk siis - ohkisin järjekordses selvehallis nagu astmahaige sirelipõõsas ja siis nägin, et õlu poolmuidu müügis. Loomulikult tuli kohe kastike ära osta! Viskasin koju jõudes autovõtmed ja tühja poekoti naise kätte ning ütlesin, et tema kord on laud katta.

Ei tea, kuidagi nihkes on kogu see värk. Nagu näiteks need düüdid, kes sita suusailma kiuste plätude ja lühkarite väel ringi kakerdavad. Endal ajab kananahk kubemekarvad turri ja hambad plagisevad nagu morsemasin lahingolukorras. Keda te petate? Sokid pange jalga ja kelgud ostke, nahhui, mitte ärge tillerdage endale põiepõletikku külge! Naistel on muidugi kahjuks mõistust rohkem peas, seepärast pole linnatänavail üldse suurt midagi vaadata. Ja ongi hea, muidu sõidaks mõnes tänavaaugus autol silla alt ära.

Praegu tiksuvad mul puhkuse viimased päevad, aga hirm on juba õhus. Mis ma töökaaslastele ütlen? Ah, et kuidas puhkasin? Nagu kuradi Nifnafnuff! Litsusin kärsa vastu aknaklaasi lömmi ja elasin läbi paduvihma kuudi suunas ujuvale koerarojule kaasa. Vahepeal panin puid ahju juurde ja siis viskasin penile üle ukse päästevesti ja vahtisin edasi.

Igatahes istun nüüd väliköögis ja avasin esimese tarviku. Kavatsen kas päikese välja juua või siis ennast ükskõikseks timmida. Õhtu näitab. Vähemalt ei pea pudeleid külmkappi tassima. Püsivad käe-jala juures ise kenasti jahedad. Ja kui juulis peaks ilm ilusaks minema, võtan ennast töölt lahti ja lähen Vilsandile Jaani juurde kummitama.