Kuidas Priksid romantikat tegemas käisid

   Maru suur auk jälle kirjutamisse sisse jäänud. Viskan ta õige täis. Õnneks pakkus elu ise head materjali. Kogu pull sai alguse eelmise aasta detsembrist kui ostsin cherry.ee keskkonnast ühe jahilossi supersoodsa romantikapaketi vautšeri lukssviidi ja kolmekäigulise hõrgu õhtusöögiga. Meil selline kena traditsioon nõndaviisi pulma-aastapäevi tähistada.

   No läks sedasi, et alles kaunil vabariigi aastapäeval tekkis võimalus see ära kasutada. Esimese häirekellukese sain päev enne minekut kui saatsin jahilossi juhatajale kirja, et ikka tuleme ja kuna neil check-in ja söögiaeg jms on. See kiri oli proua juba nii segadusse ajanud, et sain vastuseks ainult kirja sisuga "tere tulemast meie jahilossi!".

   Jõudsime siis kenasti kohale. Maja väljast täitsa nunnu aga kahtlaselt pime ja vaikne. Järsku lendas üks pisike küljeuks lahti ja üks lehmatalitaja välimusega memm kriiskas üle õue: "Tere tulemast meie jahilossi!". No selge. Perenaine isiklikult. Proua vehkis kätega kutsuvalt ja rääkis dramaatilise loo sellest, kuidas peauks on kinni paisunud ja kahjuks tuleb meid tagauksest sisse paluda. Läbisime laosarnase ruumi, mis oli täis kasutatud riideid. Nimelt teenis perenaine lisa humanitaarabi kraamiga hangeldades. 

   Selgus, et olime maja ainsad külalised tollel õhtul. Oh ülla-ülla, eksole. Meid juhatati tuppa ja paluti nõudval toonil jalanõud kohe ära võtta, et "voodisse musta ei kannaks". Leppisime kokku õhtusöögi kellaaja ja jäime vedelema. Tuba oli iseenesest hubane. Väljakutseks oli aga vana hea peldikuskäik. Seal oli nii kitsas, et pidin soorituse tegema poolest kerest üle kraanikausi rippudes. Ja öökappidel olid pakid pabertaskurätikutega. No, et kui nutt peaks peale tulema või nii.

   Kuna majas ühtegi televiisorit polnud, hakkas toas lõpuks igav ja suundusime väikesele dringile. Juhataja, kes tundus olevat majas üksi, täitis kõiki ameteid ja tõi meile joogid. Üksiti haaras mu käest tikud ja lõi teeküünaldele tule otsa, et meil oleks "hubasem rääkida". Väga pikalt meil iluleda ei lastud. Majaproua andis teada, et "nüüd võtate oma joogid kaasa ja tulete jahisaali, ma panin teile sinna vähe rosoljet valmis". Kehitasime õlgu ja kuulasime sõna.

   Jahisaal oli võimas. Et selle nime õigustada, oli liimiga tapeedi külge pikaks tõmmatud midagi nirgi sarnast. Koos vastasseinast turritava kana noka suuruse kitsesarve otsaga moodustasid nad omamoodi kõhedusttekitava koosluse. Kuskil kapi all üürgas läbi sahina Vikerraadio. Jagasime kausikese rosoljet sõbralikult ära ja jäime ootama. Järsku pistis ukse vahelt sisse laia naeratuse saatel üks pisike väljaveninud rindade ja kolme hambaga vanamutt. Ilmselgelt polnud ta meie kohalviibimisega arvestanud, sest ta tegi õhus 180-kraadise pöörde koos kohmaka "tere"-ga ja kadus kiirelt tuldud teed. Hiljem saime teada, et see oli ühes isikus teenijatüdruk, köögiteenindaja ning koristaja. Vähemalt selliseid ametinimetusi kasutas perenaine.

   Praadi jõllitasime mõlemad mõnda aega jahmunult. Seal oli kild sealiha, millega võinuks muretult naelu seina koputada, hunnik hapukapsast ja midagi mikrouunis õhku lastud köögiviljade sarnast. Aeg-ajalt pistis kelmikas lehmatalitaja oma lõhkenud kapillaaridest punased põsed  ukse vahelt sisse ja uuris, kuidas maitseb. Ei julgenud toitu laita. Kui kord jõudis magustoidu kätte, tõi daam meie ette pooliku assortiikarbi ja ütles: "Võtke vabariigi aastapäeva puhul. See on Belgia sokulaad. Ma jätan karbi siia, siis võite veel võtta!". Napsu eest soovisin maksta kaardiga. Seepeale kutsuti mind "kontorisse". Jälle tuli suruda enda läbi kasutatud riiete lao ja vabaneda uskumatuna tunduvast summast - 25st eurost. Kui trepist üles toa poole liikusime, kõlas veel alt kilehäälne "ilusaid unenägusid" ning majaproua pilgutas kelmikalt silma. Keerasin toa ukse seestpoolt lukku.

   Hommikusöök oli nii sürreaalne, et julgesin manustada ainult ühe keedumuna. Kõik asjad laual olid soomekeelsete kirjadega ja ületanud realiseerimistähtaja. Humanitaarabi, mis muud. Ega sedagi palju polnud: mingid krõbinad ja jogurt, paar tükki kahtlast kala ühe purgi põhjas ning võinoaga tükiks surutud kaks kuivanud juustuviilakat, millele oli kaunistuseks juurde pandud paar rohelise sibula lehte ning kooritud pruunikstõmbunud õunaviil. Proua ise ütles, et ta ei hakanud putru tegema, see olevat nii tavaline. Pidin kohvi nina kaudu tassi tagasi purtsatama kui pai perenaine tuli kausikesega, kus oli kaks kaerahelbe küpsist ja kommi (loomulikult Soome oma) ja ütles: "Panen teile natuke komplimente kah!". 

Jooksin üles pakkima. Viisaka inimesena kirjutasin külalisteraamatusse, et oli lõbus ja omapärane ning perenaise lootusrikka hüüde saatel, et ehk viime siit kaasa ikka positiivse sõnumi, jooksime hüsteeriliselt naerdes auto suunas. Maanteele keerates käivitasin raadio. Kõlas alljärgnev kergemuusikapala. 

Kaasaegsetest koopainimestest (Naistelehe Nipiraamatu jaanuari kolumn vist)

 Viimase kuu jooksul pole mul mahti olnud isegi leivale võid määrida, olen pidanud viimases hädas jooksu pealt sula liha haukama. Õlutki pole saanud juua. Eriti. Kogu jama on selles, et just siis kui olime Naabrimehe onnil uste ümbertõstmisega ühele poole saanud ja kuvaldad nurka visanud, et kevadeni õndsat joodikuelu naudelda, käis minul peas plõks. Oleks see veresoon olnud, oleks kõik mõneti rahulikumalt läinud. Aga ei. Tundsin järsku, et hädasti on vaja õue peale niiöelda loomepunker valmis meisterdada.

Raha nagu eriti ei olnud. Kunagi pole mingitel kahtlastel asjaoludel. Seega otsustasime ära kasutada kõikvõimalikud ehitusjäägid, mis kuuri alt leidsime. Ja kuna enamik töid on meile väga ebamugavad ning hingamist takistavad, võtsime appi ühe sajakolmekümnekuueteistkümneaastase kroonilise möla- ja kõhutuultepidamatusega taadi. Tragi härrasmees tõi jalgrattal entusiastlikult pendeldades kodust kaasa kogu oma maise vara alates ämbritäiest kruvidest ja lõpetades suure jalgadel ketassaega. Ise säras kui granaadi leidnud püromaan ja kiitis, et maru hea on vahest vanamuti juurest minema saada. Esimese asjana lasi ühe kruvi poolest saati seina ja jäi seda uhkusega kauniks veerandtunniks imetlema. Siis riputas sinna uinuva kilpkonna väledusega oma jope. Mastaapne kinnisvaraarendus võis alata.

Päevad läbi kostis putkast kopsimist, saagimist, summutatud sajatusi ja muud säärast. Eks me käisime taati ikka iga päev üle kah vaatamas. Mõnikord polnud vahepealse ajaga justkui midagi muutunud, aga vanahärra marssis lood õlal edasi-tagasi ning teatas reipal häälel, et pole probleemi. Ega vist olnudki. Jättes kõrvale tõsiasjad, et põrandat värvides ei saanud ta vist kohati aru, kustmaalt õige sujuvalt viimane seinaks üle läks ja et viimased kolm päeva on meistrimees vilkalt ent viljatult tegelenud ukse ette panemisega. Ütles just, et homsega peaks „värgi tööle saama“. Igatahes olen kõige kiuste oma kunstitemplisse sisse kolinud kõigi oma pillide ja arvutitega. Ja raamatutega. Ja televiisoriga. Eile käisid sõbrad kohta üle vaatamas ja tõdesid, et ainult diivan on puudus. Lubasid organiseerida. Tundub olevat igati koššer ja feng shui ja tšakra-hujakra koht, aga ega enne öelda tea kui seal tööd pole proovinud teha. Mina pole veel jõudnud. Seal on ilma selletagi päris tüüne olla.

Sedasi hellasti raamaturiiulite vahel tugitoolis jalgu kõlgutades ja valju muusikat nautides leidsingi ennast just mõttelt, et mehed on kaasaegsed koopainimesed. Me vajame neid, me ülistame neid. Me oleme koopausku. Te ei kujuta ette kui palju mul neid siin krundi peal on. Alustades lugemissaal-ideedeinkubaator-tualetist. Pooled Eestimaa metsadest on minu ja Naabrimehe nõudmisel prussideks ja laudadeks hekseldatud. Sest kindlasti peab mõlemal olema oma hubane päikesevarjuga terrass, mõnus nurgakene kasvuhoonesse laotud puuriitade vahel, hingepaitav istumine garaažis, kõigi viledega väliköök ja enesestmõistetavalt tervisekants sauna näol. Mõttes mõlgub ka rohelusse mattuv lehtla tagaõuel kui lapsele selgeks suudame teha, et tal ronimispuid vaja ei lähe. Hea, et enne mind ikka tuld tegema õpiti. Muidu peaksin teie jaoks maitsva roa asemel oda ja piisonit pildistama.

Hõõrud ripsprae tüki sinepi ja soolaga sisse, juurde paned kartulit, küslat, sibulat, paprikat ja paar chillikauna. Paar loorberilehte ja mõned vürtsiterad võib kah juurde visata. Ja kartulitele kerge suitsumaitse andmiseks on hääd suitsuvorstiviilakad. Potipõhja valad pool õllekannu vedelikku, milleks on vees lahustet puljongikuubik, surts balsamveiniäädikat ja näputäis suhkrut. Ja siis nii 180 kraadi juures ahju. Kohe mitmeks tunniks. Vahepeal piilud, et ega vedelik pole ära kadunud ja paned vajadusel õllekannust selle teise poole juurde. Sulab suus!

Vaese mehe Pratchett

Kuidas me ühel kenal õhtul Sõbraga MSN-is napsutasime...

Sõber ütleb:

...prätsett teeks sest terve raamatu

myrakas ütleb:

just. ja Tema oleks kah seal sees

Sõber ütleb:

Ta oleks pisike, roosa, kuri ja kogu aeg pohmellis

myrakas ütleb:

ja fooliumisse mähitud. teda nähakse tihti koos Sellega ja neil mõlemal oleks väga ropp suuvärk

Sõber ütleb:

nad on esimesed ühemunakaksikud, kes võitsid olümpiamedali meeste paarisvettehüppes

Sõber ütleb:

"Imemehed," ütleb Lembitu Kuuse

myrakas ütleb:

ja kaob koos põrguratsanikega öhe

Sõber ütleb:

kummaski käes kapteni viin

Sõber ütleb:

lollakas naeratus näol

myrakas ütleb:

tolm hajub. jääb surmvaikseks. kuskil röhitsetakse kuuepromilliseid mulle. varsti koidab...

Sõber ütleb:

üksik lepatriinu tõuseb märgade tiibade kiuste õhku ja lendab päikesesse

Sõber ütleb:

ta oli heroiinisõltlane ja kihlveo võitja

myrakas ütleb:

saadud raha eest üritas ta teha kanajalgadel litsimaja. armsa emaga oli tööleping juba sõlmitud. aga galaktilise tormi raames kanditi kujunev ärikeskus lähedalasuvale väikeplaneedile Grlubrstvih 1437, kus aga paraku elasid ainult pungumist harrastavad rohelised ööbikud. neid see komplekt ei kottinud...

Sõber ütleb:

litsidest tegid nad rinnamärke, millega end paraadide ajal ehtisid

Sõber ütleb:

rohelised ööbikud oli hirmus rahvas

Sõber ütleb:

hommikust õhtuni kuulasid nad kantrit

Sõber ütleb:

sellel planeedil ei olnud lennuvälja

myrakas ütleb:

aga nüüd tagasi lembitu kuuse juurde. ta oli just väljutanud viina väikese maomahlaga. mitte rektaalselt. nüüd lasi ta vesiste silmadega salapeeru. põrguratsanikud korisesid kärssavate põskede vines oma chopperite silindrite najal. lõhnas halvastipõlenud bensiinijärele...

Sõber ütleb:

Kuuse lonksas seda tubli sõõmu, toetas end siis seljaga kiviaia vastu ja hakkas vidukilsilmi lugema 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängude meeste 50 km klassikasõidu tulemusi tagantpoolt ettepoole

Sõber ütleb:

56. koha juures poosid põrguratsanikud end oma keeltega ülesse

Sõber ütleb:

Kuuse rõõmusatas leitud bensiini üle

myrakas ütleb:

(kuule, aga see on ju päris naljakas lugu)

Sõber ütleb:

salvesta

myrakas ütleb:

tehtud

Sõber ütleb:

saadame kuuselempsile sünnarikaardi

Sõber ütleb:

ja pudeli peeti

myrakas ütleb:

kõlab nagu elementaarne

myrakas ütleb:

mööda öist tänavat lonkisid Tema ja See. sitaks igav oli ja pohmell hakkas juba peale tulema. See koukis värisevate haarmetega taskust nokia telefoni, mis oli leiutatud enne elektri purki püüdmist ja hakkas K tähe alt lempsi numbrit otsima. "sellel sitapeal on alati mingit kraami", kõõksus kõrval Tema

Sõber ütleb:

Mida k tähe all ei olnud, oli Lempsi number

Sõber ütleb:

mõlemad puhkesid lohutamatult naerma

myrakas ütleb:

samal ajal kuulutati teises linna otsas tagaotsitavaks võidunud ruudulise pintsakuga kirvenäoga mees, kellel ei pidavat ühte kromosoomi olema. põrguratsanikud olid leitud...

Sõber ütleb:

Tema ja See aga kõõksusid. "kuuu...," ei saanud See rääkida, "kuuu..... kuugeldame ta nime..."

Sõber ütleb:

"Rämeeeeeeee," röökis Tema

Sõber ütleb:

LEMBITU KUUSE

Aadress: XXXXX

Isikukood: XXXXX

Sõber ütleb:

ütles telefon

Sõber ütleb:

nüüd tundsid mõlemad, et tahaks päälekat

Sõber ütleb:

Tema sai toru, See antenni

myrakas ütleb:

...lepatriinu hakkas väsima. ta vajas uut doosi. päike oli osutunud ootamatult kaugeks sihtpunktiks. oli vaja maanduda ja pisut tankida. ta maandus planeedil Grlubrstvih 1437. taamal paistis kanajalgadel kenasti tahutud palkidega maja. keegi laksutas hüsteeriliselt toomingates. asjad alles hakkasid juhtuma

Sõber ütleb:

taamal pinises mingi täpike

Sõber ütleb:

tõmban litsi läbi, mõtles triinu ja tõusis lendu

Sõber ütleb:

ärgates leidis ta eest krampides ja oigava Beergrassi

Sõber ütleb:

Meie Meest ei sündinud kunagi

Sõber ütleb:

nukker aivar riisalu poos end keelega ülesse

myrakas ütleb:

See imes õhinal antenni, vilgas kaheharuline keel vedas end spiraaljalt ümber perfektse kujuga plastikvarre. mõnikümmend meetrit eemal purunes naiste pesupoe vitriinaken. lemps oli kesklinna jõudnud.

Sõber ütleb:

"Ammu pole vana head Beergrassi kuulanud," mõtles Lemps. "See on ju ometi plaadipood," mässis mees end üha sügavamale kaheksajala rinnahoidjasse

myrakas ütleb:

hakkas kostuma sireene. õnneks laekusid õigel ajal Tema ja See. nad olid küll ilmselgelt segi nagu zil-i uksed aga suutsid viimasel hetkel Lempsile selga tõmmata sõrmeküüntest tehtud kampsuni. nüüd tuli lihtsalt kikivarvul jee tõmmata ja seda kogenud kavalerid ka tegid. kesklinnas levis kurjakuulutav bensiinihais...

Sõber ütleb:

"Ega siin läheduses mõnda staadionit ole," kähises Kuuselemps, kes suutis veel ainult sissepoole hingata

Kõik need saanid ja reed... (Naistelehe Nipiraamatu detsembrikuu kolumn)

Et siis jõuluaeg – oh, hellake – jälle käes... Ma mäletan, et poisikesena oli aastalõpp kõige erilisem aeg. Palju erilisem kui enda sünnipäev isegi. Elasime pisikeses ühetoalises ahiküttega korteris. Aga vabalt jagus ruumi kuusele, mille isa vana Volga katusel kohale taris ja värviliste tulukestega kattis. Need pani vilkuma üks naljakas plekist majake, kus vist releepoiss elas. Meie õega saime enda valdusesse aasta otsa kapi otsas tolmu kogunud pappkasti, mis kõikvõimalikke ehteid ja säraküünlaid täis. Ühisköögis kolistas pottide-pannidega ema. Kui ehtimise vahel üle ukse sinna nina pistsid, tundsid juustestkergitavat piparkoogi ja praekapsa hõngu. Vanaema hooleks oli jäetud rullbiskviidi voolimine. Tohtisime papitükiga kausist taigna jäägid ära kraapida ja nahka panna. Jõulukassette oli meil ainult üks. Oma lindistatud Maxell 90, mille ühel küljel Karavani- ja teisel Sõnajalgade parimad talvepalad. See ketras vahetpidamata. Ai-ai... Sussid käisid muidugi akna peale. Teadsime, et noid täitsid vanemad ööpimeduses toolide otsa komistades ja summutatult sajatades. Kui kaubandusvõrgus oli näkanud, võis Kalevi kommide vahele isegi teinekord mandariin trehvata. Jõuluvana, olgu – Näärivana – käis meil kah. Seda kehastas teise korruse naabrimutt, kellele isa kasukas selga aeti. Eks ta üks tüütus oli aga kannatasin kenasti välja, sest teadsin, et suure tõenäosusega saan jälle kingiks kaks tühja importkassetti, kuhu raadiost või sõbra makist muusikat salvestada. Ühel väga erilisel aastal sain aga Montana elektronkella. Olin seda juba kuudeviisi ema kapist linade alt piilumas käinud aga kui paki päriselt kätte sain, tahtis ikkagi rõõmust nutt peale tulla. Ja surnuaial käisime alati. Terve pikk männimetsaalune tee oli küünlaid täis tipitud ja vastujalutavad inimesed ütlesid ilusaid sõnu. Ja kui see kõik järsku läbi sai, kuusk välja viidi ja ehted tagasi kapi otsa pandi, tuli hinge kohe selline valus nukrus.

Miks ma seda kõike üldse räägin? Lihtsalt leidsin ennast mõttelt, et praegu on kõik nagu pea peale pööratud. Eks ma annan aru, et vana paksu ohkimine teemal, kuidas kunagi ikka nulg rohelisem ja talv valgem oli, aga ikkagi... Esiteks on inimestel mikski järjest enam vaja, et õnnelik olla. Kui mulle omal ajal piisas tõesti kassetist, siis nüüd räägime nutitelefonidest ja videomängudest, mille hinnad on kuupalga suurused ja mille saamiseks sõlmitakse liisinglepinguid. Ja kogu selle lumepalliefekti raames teine fakt, et kui varem võeti aastalõpus aeg maha ja lihtsalt oldi, siis nüüd algab hoopis armutu rapsimine. Tele-ekraan on täis rummipäälekat kulistavaid habemikke ning tutmütsidega ehitud sms-laenu rahapakke. Elulooraamatuid sajab nagu memme plaadilt piparkooke. Kirikuid mööda jooksevad amokki kõige mõeldamatumaid komplekte moodustavad ning ikka ja jälle särasilmil „Püha ööd“ üürgavad hüper-giga-megastaarid. Oma kokkupandava portatiivse Masterblaster+ plastikkuuse saad Smartposti kaudu ning kui tellid kiiresti, on komplektis ka üle wifi-võrgu aktiviseeruv ning läti keeles räppiv päkapikk. Kõik see koos pisiasjaga, et lund nagunii ei ole, tekitab kõheda tunde, et tänaval ratsutavad kohe-kohe vastu neli apokalüptilist surmaratsanikku ja tõstavad su linna kuuse tippu tähekeseks.

Õnneks saan pageda vanematekoju ja kella tagasi keerata. Soovin, et teilgi oleks omad hubased pelgupaigad ja tähtsad inimesed kellega seal suurem hullumaja üle elada ning kohtume jaanuaris, jälle värsked kui kurgikesed!

Telepoisi päevikust

No viimased hetked on ääduutaastat võimalik teile soovida, tupsukesed. Et siis, jah. Tehtud. Detsember oli kiire ja tegus nagu tärpentiinitropi tagumikku saanud Lõuna-Aafrika Vabariigi maratonijooksu esinumbril. Aastavahetus oli kah tore. Vist. Korralik vanakooli värk. Pikk lookas laud, sõbrad, televiisor, paugud, šampus ning muu udu ja hägu. Keegi tüli ei kakkunud ega muul moel ebasündsalt ei käitunud. Naabrimees saatis korra kõik perse ja ütles, et tema läheb nüüd linna peale, aga too oli kah 5 minuti pärast tagasi, endal häbinägu peas. Polnud taksot saanud. Nüüd siis jaanuar tiksumas justkui enesetaputerroristi ridiküll. Nädala-paari jooksul tahaks oma loomepunkri valmis saada. Küll siis hakkab kunsti voolama! Sensuaalsemalt kui herr Salvadori kellad. Eile saigi luulekogumise retkel käidud. Peale turgutavat ja tarvikurohket sauna oli hädasti vaja Naabrimehega kohaliku puhveti karaokeüritus üle vaadata. Nagu arvata, olid kohal kõik lauaviina röhatusi puksuvad saekaatrimehed, kes ennastunustavalt Fix-i "Tsirkust" joodeldasid, kusjuures muusika neid ei seganud. Paar meikimisalaselt vääriti informeeritud piffi, kes edutult oma alukaid varjata üritasid, liginesid kah meie lauale tormise mere laevateki koreograafiat viljeledes, aga kuna diktsioneerimist sellel talvel kihelkonnakoolis neile veel õpetatud polnud, jäi meil isegi see välja nuputamata, mis keeles neile vastata. Võtsime ürituse kokku koodnimega NNN ehk Naabrimehel Näärmed Näppimata ja ukerdasime taksosse. Täna otsustasin erinevatel põhjustel kalli Ugala teatri sünnipäevapeole mitte minna. Tõstan ta terviseks klaasikese-teise kodust. Antud asjade käik seadis mind olukorda, kus tuli telepurgist R2-he aastahiti "šõud" vaadata. Saatetiim saab arvatavasti kuskil pimedas koridoris praegu valulikku anaalpenetratsiooni. Midagi nii saamatut pole ma vist seni nägema pidanud, kui aastavahetuse "Killertšikid" ehk välja arvata. Muusikud olid muidugi armsakesed, nagu alati. Eriti tore, et keegi oli Leplandile andnud käsu kindlasti kahe käega mikrist kinni hoida, et ta jälle pilukil silmadega nimetissõrmega üle publiku armutult viiplema ei kukuks nagu mr. Bean, kes segastel asjaoludel rühma kurtide ja dementsete hiina turistide bussi ette giidiks on sattunud. Hetkeks tundus, et ta on oma hiti ümber nimetanud "Sita peal sulanud jääks" aga seda võis mulle kõrva sosistada ka laual kelmikalt stepptantsu tegev Jägermeistri pudel. Arusaamatuks jäi muidugi, et kes oli see kallis t#ra, kelle unistustebänd tublile televaatajale õiges suunas tatistamist õpetas. Ma saan muidugi aru, et folk on uus häpireiv aga võtan endale julguse arvata, et seda pikal noodil mägrapeeru törinat küll hädasti vaja ei olnud. Mis ei tähenda, et Sandra kobe ja andekas tšikk poleks. Ja kes need arvutiringi nohikud olid, kes peaaegu nutma puhkedes läti aktsendiga inglise keeles lõdvalt mõmisesid ja end mingiks kuradi päikese grupeeringuks nimetasid? Ja üleüldse - kustkohast Koit Toome nii suurte numbritega lasteriideid leiab? No igatahes sai kogu see ilu läbi ja Jüri Järvet puhub juba suusakuurordis šampapokaale puhtaks. Lähen löön kokku. Oma aastavahetuse hõrgutistega eputan järgmises sissekandes. Head Ewerti aastat kõigile!

Mis maa see on? (Nipiraamatu novembrikuu kolumn)

Otepääl ulub mahajäetud spordikomplekside ümber jäine tuul, kuuskede vahel paistab veel murdunud suusaots, teisal toika otsas tükike Tartu maratoni rajalinti, põõsas vedeleva energiajoogi pudelisesse on üheotsapileti soetanud hiir. Bussijaama tagant paistab kiosk iroonilise sildiga „Lumi“. Veel pisut, ja valgete veekristallide alla mattuvad viimasedki märgid kunagisest hiilgusest. Kuna Veerpalu jõi liiga palju toorest muna, Kiku otsustas põlle ette siduda ning Alaver kergitas suusamütsi ja kasvatab arvatavasti kusagil Laanetagusel tomateid, kraapisid tulised eestlased dressidelt embleemid „Suusariik Eesti“ kiirelt maha. Aga kuidas edasi? Seljal ei saa kanda ka Baruto auks kirja „sumo“, meil tekivad neljatäheliste kombinatsioonidega seosed kohe „mupo“, „kapo“, „homo“ ja muude sellistega. Ka tennisefännidel pole lihtsam. Kirjaga „Usun Kanepit!“ võib kergesti narkopolitsei huviorbiiti sattuda. Saapaheite- või naisekandmiseriigina üleilma kuulus olla tundub kah selline nii-ja-naa väljavaade. Eurovisiooni pole me samuti enam ammu võitnud. Mille üle ja kuidas siis ikkagi uhkust tunda? Mis maal me elame lõppeks?

Õnneks spordimaailm, nagu ka loodus ja fänninännibisnes, tühja kohta ei salli. Kiiret populaarsust kogunud uudistootena lähevad poelettidelt valguskiirusel sinised sallid. Ehk siis jõudsingi sujuvalt jalgpallini. Veel mõned aastad tagasi teadis meil sellest mängust vaid käputäis fanaatikuid. Inimesed, nagu mina, pidasid seda ortopeediliseks abivahendiks lampjalgsuse puhul. Vähemalt ei osatud seda eksootilist spordiala küll kuidagi Eestiga seostada. Kuigi selle mängu esinumbrite puhul loeme lehtest enamasti, mis juuksezeleed nad eelistavad, kumma kannika peale uue tätoveeringu tegid või kas nende naistel on ikka kunstrinnad, tuleb tunnistada, et teleka ees õlut libistades on vaatepilt üle keskmise atraktiivne. Seda hoolimata tõsiasjast, et vahest aetakse palli poolteist tundi taga ühtegi väravat löömata. Iseenesest sümpaatne on näha, et üha enam sellesse maailma ka meie poistel asja on. Saavad vähemalt pangalaenud makstud ja perega Kambodzas puhkamas käia.

Igatahes on keevaverelised eestlased otsustanud, et nüüdsest oleme „Jalgpalliriik Eesti“ ja iga nurga pealt kuuleme, et Kassai on genitaal ja jalgpall on ümmargune, üksiti ka parem seksist. Polegi oluline, kas ma nende väidetega nõus olen vaid kas seda fännilikku entusiasmi jagub ka siis kui mõnda aega vastastelt lakki saame või keegi jälle liiga palju spinatit sööb. Muidu on varsti staadionid umbrohus ja kõik istuvad pirital suve ainukest lainet oodates, et meid surfiriigiks tituleerida.

Spordifännil süüa teha pole aega. Siit kiire hommikuroog. Oliiviõli pannile ja takkajärgi saiakuubikuid, suitsuvorsti rattaid ning hakitud küslat. Kui sai on krõbe, tulelt ära ja juurde juustukuubikuid, hakitud päikesekuiva tomatit ja rebitud basiilikulehti. Kannuke külma õlut kõrvale ja teleri ette!

Tilisev muusika

Jeebus, kui piinlik, et ma jälle üldse kirjutanud ei ole. Aga mida ma kirjutan kui ma ei söö ega joo? Kust see aines tuleb sedasi? Istun ainult hommikust õhtuni muusikali proovides ja tunnen kuidas munad iga päevaga väiksemaks tõmbuvad. Paar vaba hetke oli, aga need kasutasin ühte akordioniplaati miksides ja masterdades. Praegu just mõtlesin, et õhtu nagu natuke vaba või sedasi. Ja plaat sai kah valmis. Noh, et laseks paar õlut ja vaataks telekat. Aga mida sa vahid kui ühes kõrvas kumiseb laul sellest kuidas üks kärnkonn arvab, et ta on hirmus seksikas ja teises saeb täiel võimsusel weltmeister tüdrukut ipaneemast. Sellise festivali sees ei suuda isegi atleet silmi fokusseerida. Vähemalt on mul õnnis teadmine, et mõnda aega pole õllepuudust karta. Pühapäeval viisime Naabrimehega taara ära. Saime 120 eurot. Märjukesekoormaga kodu poole veeredes jõudsime tõdemuseni, et mingi vana lada 01-he oleks selle rulli eest vist küll ära vormistanud. Iseasi, mis tolle rondiga peale hakata. Vaat õllega on teine asi. Tema kuulab sind, mõistab, kustutab janu ja tõstab tuju. Isegi leiba ei küsi. Vahest ehk natuke juustu või ribikondikest kõrvale. Ja üleüldse on dzoiful kristmas juba ligi. Jõuluvana ajab telekas rekkadega ringi ja kulistab rummi päälekat nii, et silm kah ei pilgu. Ok, üks pilkus, sedasi salakavalalt. Laps nõuab, et me guugeldaksime, mis kuupäevast päkapikud käima hakkavad. Ja keegi on mu mütsi ja kindad ära söönud. Kahtlustan arulagedat buldogit. Muinasjuturaamatuga tegin kah algust. Sissejuhatus on juba olemas. Praegu mõtlen pingsalt, mis ta maksta võiks ja mis ma selle raha eest saaksin. Lõpetangi siinkohal. Järgmise korrani. Teie Grinch.