Tähendab, ütlen kohe alguses ära, et seekordset postitust pole nõrganärvilistel ja kokandushuvilistel soovitav lugeda. Ei mingeid mannapudrukesi mustikakisselliga ega roosasid jänkukesi pole oodata. Toores elu lahtise käega vastu nägu lajatamas puhtalt. Niisiis õrnad kunstnikunatuurid õue lumememmesid voltima, ülejäänud - kinnitage rihmad!
Neljapäev. Kohtusin Naabrimehega üllataval kombel varajasel hommikul ja tööalaselt. Juba see andis märku, et kõik pole nii nagu tavaliselt. Sooritasime mängleva kergusega ühe ostukeskuse siseraadio jõulukampaania käivitamise ja konstanteerisime fakti, et kurk kuivab nagu kaukaasia vangidel. Sain ka mõned konkreetsed vihjed, et Naabrimehel suuremat sorti tööisu käivitunud polnud ja et minu kord on laud katta. Kergitasime vastastikku kaabusid ja suundusime objektidele. Mina Viljandi kaubandusvõrku kümblema ning Naabrimees kontorisse lolli peaga avatud läpaka kaant kinni panema. Kohtusime minu hubases köögis. Saavutasin kiiresti üheõllelise edumaa, sest Naabrimees pidi sissejuhatuseks võitlema kassi ja arulageda buldogiga, kes tahtsid temast endile mõnusat pikutuspinda vormistada. Lõpuks suutis vaene sõber siiski üliinimlike pingutustega tugitooli prantsada ja allasurutud sajatuste saatel end karvadest puhtaks kloppima hakata. Hakkasime maailma-asju paika panema. Mingil hetkel ei tahtnud taara enam kuskile ära mahtuda ja otsustasime, et ega siis esimesel päeval pea kohe nii hirmus palju jooma. Leppisime hoopis kokku, et järgmised 2 päeva veedame väljas litutades ehk siis teatud puhveti sünnipäevapidustusi väisates. Kuna mind tabati samal õhtul telefonitsi nõrgal hetkel, oli ka selge, et laupäevasel päeval tuleb sinna puhvetisse koos pillikohvriga minna ja püünele ronida. Niisiis - surusime Naabrimehega mehelikult kätt, vandusime igavest truudust ja tippisime kikivarvul horisontaali.
Reede. Keskmisest raskem ärkamine ja päev puldi taga laste jõuluetendusi helindades. Just sellel hetkel kui olin kergelt tukastanud ja laup puldi heeblitega põkkus, tulin fantastilise äriidee peale. Räägin sellest alles siis kui olen miljonäriks saanud. Igatahes - olin vaevu koju uisutada jõudnud kui naabrimees hellasti tiristas ja kutsus esimesele maitsvale longerole enda juurde. Raske oleks keelduda olnud. Peagi leidsime ennast puhvetist õllekannu tagant. Üsna kiiresti sai selgeks, et me pole enam selles eas, et väljas joomas käia. Kuid kokkulepe on kokkulepe. Tuli aklimatiseeruda ja massi sulanduda. Tundus täiesti uskumatu, et sa astud ühte pubisse sisse ja kõik monokulmudega põmmpead, kelle autos on rohkem istmeid kui neil on IQ, on sinna kokku kogunenud. Ja niikui su lauas jääb korraks mingi tool vabaks, potsatab üks neist sinna maha ja hakkab sinuga kellegi pandavast eidest, Petsi auto coolidest sinistest tuledest või vähemalt uuest vingest relakast rääkima, vahepeal hellusehoos "Meie Mehe" fekalistilugu röökides. Tuvastasime, et pikemalt sellises kohas peab vastu ainult juhul kui viinale üle läheme. Sellest oligi abi. Jäime intelligentseks kuid muutusime kokreetsemaks. Ühelt härralt (kui viimane oli mind üksisilmi mokk töllakil mitu minutit tühja pilguga jõllitanud) uurisin soliidselt, et kas tal mingit oma seltskonda kaasas polnud, kellega sama tegevust isekeskis vahvasti jätkata. Selle peale palus tont sosinal Naabrimehelt, et see ta kiirest takso peale aitaks, keeldus isegi jopet otsimast, lubades, et küll sõbrad selle talle järgi toovad. Kui bändid peale läksid, oli juba toredam. Igatahes mingil hetkel võtsin ka ise takso ja lasin ennast koju sõidutada. Naabrimees otsustas veel jääda ja mõned inimesed läbi solvata ning olevat laekunud mõned tunnid hiljem.
Laupäev. Olin suht varakult krapsakas ja värske kui kurgike. Asjatasin linna peal oma asju ja pärastlõunal, nii 15 paiku helisesin Naabrimehele. Kõigepealt sõimas ta mind pisut ja küsis, miks ma teda keset ööd tülitan. Viisin ta olukorraga kurssi ja peagi olime jälle teel puhveti poole, minul siis sedapuhku ka pill kohvris ootamas. Vaatasime juba peale kolmandat õlut, et kuidagi ei taha käima tõmmata, et teeb uniseks hoopis. Naabrimees tuli enda arust fantastilisele ideele. Edasi läks natuke aega sedasi:"Oi tere, tehke meile paar seda triibulist jooki. Oi aitähh! Klõmm! Hmm, kas sul tuli kah osa vahukoort ninast välja? Nii, nüüd palun see teine, mis pidi hästi töötama. Oi kui ilus! Miks te selle põlema panete?! Ah, et kõrrega? See ära ei sula? Olgu!". Ja nii edasi. Korraks muutusin ärevaks, sest evisin mõningaid likviidsusprobleeme aga Naabrimees patsutas mulle õlale, vahukooresed vuntsid sensuaalselt turris ja ütles, et ärgu ma muretsegu, me oleme ju nagu perekond. Lubasin talle pühapäevaseks saunaks tänutäheks juustupatsi osta. Pidasin muide sõna. Bändimehed, kes mu kehaks nõutasid, olid - nagu selgus, ennekõike teenelised viinaninad, kes kunagi mingis meeltesegadushoos ka endale pillid on ostnud. Settidevahelised hetked möödusid härrastekambris kõiki erinevaid eluknstnike kaasatoodud maitsvaid jooke degusteerides. Aga nagu te teate - korralikud bluesimehed just sellised ongi. Seega laval sujus kõik kenasti. Kivi veeres. Oleks muidugi üks sett veel teha tulnud, siis ma pole kindel, kas vanad karud lavale ennast enam ilma kõrvalise abita vinnata oleks suutnud. Peale esinemist pakkisin ilusti pilli kokku ja jätsin Naabrimehega, kes totakalt naeratades, daam põlvel istumas mingis järjekordses seltskonnas laias, viisakalt hüvasti ja kadusin taksoga talvisesse öösse.
Pühapäev. Olin jälle värske kui kurgike. Peale mõningast asjatamist panin sauna tule alla. Helistasin ka informeerimiseks Naabrimehele. Ta kurtis, et tunneb juba ette ürgpohmelli, sest laua peal helisev mobiil oli ta ehmatusest infarktiäärele viinud. Üksiti andis teada, et oli laekunud hommikul 6 paiku, olles enne teinud kõik hirmsad teod, mida ma siiski siinkohal kirja ei pane. Otsustasin sauna maru vaikselt ja rahulikult võtta ning ilusti õigel ajal põhku pugeda, et argiellu naasmine oleks võimalikult valutu. Ka Naabrimees astus läbi. Läks, ronis lavale, sealt kostis paar haledat röögatust ja tagasi ta oligi. Ütles, et ei saavat, halb hakkas. Ülejäänud aja veetis ta aegajalt sügavasti ohates selles kuulsas kreeka poosis kus üks rusikas laubale surutud ja teine käsi puusas. Paaril korral üritas ta ka ajalehte lugeda kuid õige pea viskas selle röögatuse saatel vastu maad, sest käed väsivat ära. Mingil hetkel leidis ta ennast mõttelt, et kui oleks tahtnud lihtsalt palja persega istuda ja juttu ajada, oleks toas märksa mugavam olnud, korjas oma asjad kokku ja läks püstipäi vastu ürgpohmellile. Selline tore eksperiment oli siis meil. Olge teie kah tublid ja kirjutame-joonistame jälle!
esmaspäev, 20. detsember 2010
esmaspäev, 13. detsember 2010
Me kelgule, me kelgule...
Tere, Muumikesed! Lõikame lindi läbi järjekordsel suhtlussillal. Tuule suund on nord, oi valleraa! Seilasime, teame.
Ma olen nii väsinud! Koristasin naabrimehega õuest lund. Ehk siis loetud hetked tagasi lahkus meie hoovist kollane sahaga apastraat, mille roolis istus minu arust Jaan Sööt. Lähemalt fakti kontrollima ma ei tormanud, rüüpasin hoopis lonksu õlut, mis oli meeldivaks jääpudruks õuetingimustes muutunud ja ümisesin paljutähenduslikult: "Sest sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...". Naabrimees vaatas mind pilguga, mille kirjeldamiseks kõlbab sõnapaar "must auk". Igatahes umbes tunnise hekseldamise tulemusena on meie hoov tõepoolest nagu "Lolo ja Pepe suvelaager". On olemas nii sensuaalne uisuväljak, kus saan edaspidi filigraanseid poognaid tõmmata kui ka majakõrgune lumemägi, mille otsast laps saab meie autosid lömmi sõitma hakata. Vähemalt pidasin sõna ja ise hoovist lund ei lükanud. Hoopis härrasmehelikum oli sahamehele väike füür taskusse sahistada ja ujedalt seina vastu nõjatudes karget talveilma naudelda. Ma arvan, et vormistan siit uue hitimaigulise jõululoo Elmari raadiosse. Nimi on juba valmis - "Laku perset, Ilmataat!".
Pole igav ja üksluine olnud ka vahepealsel ajal, peab tunnistama. Mu imaginaarne armuke, Monika, laamendas mööda ilma ja külvas kaost. Õnneks suutsin eest ära põigelda. Loodame, et ta uuele ringile ei tule ja ma talle vahele ei jää. Tuleks kõvasti seletamist. Igasuguste kahtlustuste ja liigsete küsimuste ärahoidmiseks lohistasin vanamoori spaasse lõõgastuma. Praegu, olles sellest paradiisist tagasi, evin kahtlust, et mul endal oli seal isegi lõbusam kui armsal Mutil. Mida võib veel tahta fertiilses eas täie mõistuse juures olev mees - saunad, basseinid, restoranid ja muu meelelahutus kuni peente kõrgtehnoloogiliste lahendusteni välja. Võiksin pikalt rääkida termides kasutusel olnud randmepaelast, millega tehti baarileti ääres lihtsalt piuks ja karge õlu võis makku valguda ning mu trimmis keha turgutada. Alguses olin pisut pinges, kuna arvasin, et termides käivad ainult ilusad inimesed ja minu "Michelini mehikese"-tüüpi keha sisse veeredes kõik vakatavad ja hakkavad siis paaniliselt ennast basseinist välja kakkuma, et mitte hiidlaine alla jääda. Aga oli nii vuntsidega metsaemandaid, ühekannikalisi vinninägusid kui ka hambaproteesi mannekeene ja armutuid palverännakul olevaid umbmediteerijaid. Sain isegi omamoodi shoki, kuna ühtäkki tundus, et ma polegi nii überstiilne ja silmatorkav muheloom. Kohanesin ja nautlesin sedavõrd rohkem. Ahjaa - tervitused kohalikule kergemuusikakollektiivile, kes õhtul restos valusat biiti andis. Tänu neile tunnen vist isegi pekikihi all väikest sikspäkki naerulihaseid tukslemas. Oli kirjeldamatu shõuprogramm. Lahkumishommiku kulminatsioon leidis aset meie sulnis sviidis, kuhu naasesin peale omal käel termide väisamist (vanamoor leidis, et on tarvis iluuni ette võtta) ja sain kõrgendatud hääle ning juhitamatute zestide saatel kiire reportaaži rasvatihase jõulisest rünnakust meie privaatalasse minu poolt avatud akna kaudu. Fotokast näidati ka meeleolukat slaidiseeriat. Rõõm oli minupoolne kuna mu elav fantaasia suutis iisisti silme ette manada Muti norskamas tempokas falsetis, suunurgast hõbeketike nirisemas, unes just kõikide maailma päästetud lemmikloomadega lauluväljakul Vennaskonna saatel "Insener Garini hüperboloidi" laulmas ning rõõmupisaraid poetamas. Ja siis järsku kamikazed elutoas. Võeh!
No kindlasti juhtus palju toredaid asju veel aga rohkem ei viitsi ja kõigest härrasmees ei räägi kah. Igatahes eilsest laekumisest alates olen kokkamise lainel olnud. Roogasid valmis nii eile kui täna. Panen nad nüüd järgnevalt siia püsti.
Lambaribid köögiviljapüree ja praekapsaga. Lamba küpsetasin ahjus fooliumiga kaetult peale seda kui olin talle puistanud mõnusasti soola, pipart, värsket rosmariini ning vahele küüslaugu küüsi. Pudrutegemist vast kellelegi enam õpetama ei pea. Ja kapsaga olin laisk ning kasutasin poe oma, millele lisasin hautamisel lihtsalt sörtsu piima.
Sibula-porru-lõhe-sinihallitusjuustu supp. Ideaalne külma viinaga, kontrollisin järgi. Asi ise jälle lihtne. Hakid ühe porru ja 4 sibulat, lase pannilt või ja õli sees üle ja valad potti. Lisad lusikajagu suhkrut ja valad peale klaasikese vett ning segad seni kuni vesi aurustunud. Siis võtad teises potis kalajääkidest keedetud puljongi ja valad peale. Lisad veel lõhekuubikud ja sektori sinihallitusjuustu, maitsestad pipra-soolaga üle ja keedad kokku. Nämsa!
Soolatud lõhe. Sai kalalooma täpselt nii palju ostetud, et jagus soolamiseks kah. Homme peaks juba pandav olema. Lõikad koos nahaga parajad tükid ja teed valmis segu, kus 2 lusikat soola, üks suhkrut ja üks pipart. Seda raputad kausi põhja ja paned kalatükid naha pool all sinna peale, siis tükkide peale veel sama maitseainesegu ja ohtralt tilli ning teised tükid nahk ülespidi neile vastu ja jälle maitsesegu sinna peale. Katad fooliumiga ja paned raskuse peale. Aeg-ajalt keerad asja ümber. Päevakese-paari pärast võid saia peale viile saagida juba ja rõõmust ohkida.
Noorlooma abaliha Jamie moodi ahjukartulitega. Abaliha teed oliivõliga kokku ja plätserdad sinna ümber piparkoogi maitseainet, soola, pipart ja tüümiani. Keerad selle koos küslaküüntega fooliumisse ja 200 kraadi juures paariks tunniks ahju. Koortega kartulisektorid ja porgandiviilud panin koos küslaküüntega ahjuvanni ja panin peale rosmariini ja soola ning valasin üle oliiviõli ja balsamveiniäädikaga. Ja mingi hetk valmis see kraam oligi. Felixi mee ja sinepi kastet juurde ja põske.
Ja tänase laulujupi valimisel inspireeris mind mu hea sõber. Selle kergemuusikakollektiivi saatel on ühe Eesti küla koolimaja keemia klassis öövalvet pidades laudadel tantsitud ja poisist meesteks sirgutud:
Ma olen nii väsinud! Koristasin naabrimehega õuest lund. Ehk siis loetud hetked tagasi lahkus meie hoovist kollane sahaga apastraat, mille roolis istus minu arust Jaan Sööt. Lähemalt fakti kontrollima ma ei tormanud, rüüpasin hoopis lonksu õlut, mis oli meeldivaks jääpudruks õuetingimustes muutunud ja ümisesin paljutähenduslikult: "Sest sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...". Naabrimees vaatas mind pilguga, mille kirjeldamiseks kõlbab sõnapaar "must auk". Igatahes umbes tunnise hekseldamise tulemusena on meie hoov tõepoolest nagu "Lolo ja Pepe suvelaager". On olemas nii sensuaalne uisuväljak, kus saan edaspidi filigraanseid poognaid tõmmata kui ka majakõrgune lumemägi, mille otsast laps saab meie autosid lömmi sõitma hakata. Vähemalt pidasin sõna ja ise hoovist lund ei lükanud. Hoopis härrasmehelikum oli sahamehele väike füür taskusse sahistada ja ujedalt seina vastu nõjatudes karget talveilma naudelda. Ma arvan, et vormistan siit uue hitimaigulise jõululoo Elmari raadiosse. Nimi on juba valmis - "Laku perset, Ilmataat!".
Pole igav ja üksluine olnud ka vahepealsel ajal, peab tunnistama. Mu imaginaarne armuke, Monika, laamendas mööda ilma ja külvas kaost. Õnneks suutsin eest ära põigelda. Loodame, et ta uuele ringile ei tule ja ma talle vahele ei jää. Tuleks kõvasti seletamist. Igasuguste kahtlustuste ja liigsete küsimuste ärahoidmiseks lohistasin vanamoori spaasse lõõgastuma. Praegu, olles sellest paradiisist tagasi, evin kahtlust, et mul endal oli seal isegi lõbusam kui armsal Mutil. Mida võib veel tahta fertiilses eas täie mõistuse juures olev mees - saunad, basseinid, restoranid ja muu meelelahutus kuni peente kõrgtehnoloogiliste lahendusteni välja. Võiksin pikalt rääkida termides kasutusel olnud randmepaelast, millega tehti baarileti ääres lihtsalt piuks ja karge õlu võis makku valguda ning mu trimmis keha turgutada. Alguses olin pisut pinges, kuna arvasin, et termides käivad ainult ilusad inimesed ja minu "Michelini mehikese"-tüüpi keha sisse veeredes kõik vakatavad ja hakkavad siis paaniliselt ennast basseinist välja kakkuma, et mitte hiidlaine alla jääda. Aga oli nii vuntsidega metsaemandaid, ühekannikalisi vinninägusid kui ka hambaproteesi mannekeene ja armutuid palverännakul olevaid umbmediteerijaid. Sain isegi omamoodi shoki, kuna ühtäkki tundus, et ma polegi nii überstiilne ja silmatorkav muheloom. Kohanesin ja nautlesin sedavõrd rohkem. Ahjaa - tervitused kohalikule kergemuusikakollektiivile, kes õhtul restos valusat biiti andis. Tänu neile tunnen vist isegi pekikihi all väikest sikspäkki naerulihaseid tukslemas. Oli kirjeldamatu shõuprogramm. Lahkumishommiku kulminatsioon leidis aset meie sulnis sviidis, kuhu naasesin peale omal käel termide väisamist (vanamoor leidis, et on tarvis iluuni ette võtta) ja sain kõrgendatud hääle ning juhitamatute zestide saatel kiire reportaaži rasvatihase jõulisest rünnakust meie privaatalasse minu poolt avatud akna kaudu. Fotokast näidati ka meeleolukat slaidiseeriat. Rõõm oli minupoolne kuna mu elav fantaasia suutis iisisti silme ette manada Muti norskamas tempokas falsetis, suunurgast hõbeketike nirisemas, unes just kõikide maailma päästetud lemmikloomadega lauluväljakul Vennaskonna saatel "Insener Garini hüperboloidi" laulmas ning rõõmupisaraid poetamas. Ja siis järsku kamikazed elutoas. Võeh!
No kindlasti juhtus palju toredaid asju veel aga rohkem ei viitsi ja kõigest härrasmees ei räägi kah. Igatahes eilsest laekumisest alates olen kokkamise lainel olnud. Roogasid valmis nii eile kui täna. Panen nad nüüd järgnevalt siia püsti.
Lambaribid köögiviljapüree ja praekapsaga. Lamba küpsetasin ahjus fooliumiga kaetult peale seda kui olin talle puistanud mõnusasti soola, pipart, värsket rosmariini ning vahele küüslaugu küüsi. Pudrutegemist vast kellelegi enam õpetama ei pea. Ja kapsaga olin laisk ning kasutasin poe oma, millele lisasin hautamisel lihtsalt sörtsu piima.
Sibula-porru-lõhe-sinihallitusjuustu supp. Ideaalne külma viinaga, kontrollisin järgi. Asi ise jälle lihtne. Hakid ühe porru ja 4 sibulat, lase pannilt või ja õli sees üle ja valad potti. Lisad lusikajagu suhkrut ja valad peale klaasikese vett ning segad seni kuni vesi aurustunud. Siis võtad teises potis kalajääkidest keedetud puljongi ja valad peale. Lisad veel lõhekuubikud ja sektori sinihallitusjuustu, maitsestad pipra-soolaga üle ja keedad kokku. Nämsa!
Soolatud lõhe. Sai kalalooma täpselt nii palju ostetud, et jagus soolamiseks kah. Homme peaks juba pandav olema. Lõikad koos nahaga parajad tükid ja teed valmis segu, kus 2 lusikat soola, üks suhkrut ja üks pipart. Seda raputad kausi põhja ja paned kalatükid naha pool all sinna peale, siis tükkide peale veel sama maitseainesegu ja ohtralt tilli ning teised tükid nahk ülespidi neile vastu ja jälle maitsesegu sinna peale. Katad fooliumiga ja paned raskuse peale. Aeg-ajalt keerad asja ümber. Päevakese-paari pärast võid saia peale viile saagida juba ja rõõmust ohkida.
Noorlooma abaliha Jamie moodi ahjukartulitega. Abaliha teed oliivõliga kokku ja plätserdad sinna ümber piparkoogi maitseainet, soola, pipart ja tüümiani. Keerad selle koos küslaküüntega fooliumisse ja 200 kraadi juures paariks tunniks ahju. Koortega kartulisektorid ja porgandiviilud panin koos küslaküüntega ahjuvanni ja panin peale rosmariini ja soola ning valasin üle oliiviõli ja balsamveiniäädikaga. Ja mingi hetk valmis see kraam oligi. Felixi mee ja sinepi kastet juurde ja põske.
Ja tänase laulujupi valimisel inspireeris mind mu hea sõber. Selle kergemuusikakollektiivi saatel on ühe Eesti küla koolimaja keemia klassis öövalvet pidades laudadel tantsitud ja poisist meesteks sirgutud:
esmaspäev, 6. detsember 2010
Lipud masti!
Et siis pidupäev. 9 aastat tagasi laenasime sõbra isa sinise "kopikas"-tüüpi Žiguli ja lasime perekonnaseisuametis paaniflöödimeloodiatega CD käima tulistada. Midagi afterpaarti laadset toimus hiljem ämmamoori juures, kus olid ka mõned sellel päeval juhuslikult linnas viibinud sõbrad-tuttavad. Päeva pealt 9 kuud hiljem nägi ilmavalgust mu tütreraas. Võib jääda mulje nagu oleksime tol kenal aastatetagusel ööl ka vastutustundetult joobes olekus kaitsmata seksiga tegelenud... Olid ikka vallatud ajad! Mitte midagi (peale võlgade) ei olnud aga kõik paistis ikkagi nii ilus. Isegi see ei läinud korda, et üksvahe mitu kuud elektrit polnud. Kuskilt me selle söögi ikka lauale võimlesime. No mis iganes. Mis teil minu mälestustest. Aga see peaks teile siiski korda minema, et jätkuvalt ühed kuramuse õnnejunnid oleme oma kambaga. Muidu poleks sedasama blogikestki ajaviiteks teil töö ajal kõrvaliseks tegevuseks võtta.
Kuna täna esmaspäev, siis mingit tähistamist ei toimu. Või noh - selline Prikside moodi igapäevane elu kummardamine. Muti närib mu keedetud seajalgade jääke ja püüab mulle selgeks teha, et ma pole eelmainitud roa menetlemisega piisavalt põhjalik olnud, ning kuukab kõrvale mingit vahuveinilurri. Mina lõikasin läbi ainsa võimaluse, et kuri välismaailm mind häirida saaks ehk siis lülitasin üle pikkade aastate oma mobla välja. Õlu on muidugi külm ja avatud.
Tähtpäev kui selline möödus mul muide sulnilt autoroolis põrgates. Tegin Mutile taksojuhti (ilma sonimütsi ja nahkpintsakuta paraku, mul polnud ettevalmistusteks piisavalt aega) ja veeresime sinna linna kus sarvede ja suurte munadega elaja kuju mäe otsa on tõmmatud. Teeolud olid sellised, et kui keegi küsib, siis olen sellel hooajal juba mitusada kilomeetrit maha uisutanud. Kohapeal ootamiseaja täitmiseks toitusime loomulikult ühes kohalikest puhvetitest. Ettekandja kõrvarõngad hiilgasid kordades rohkem kui ta tuhmipoolsed silmad (tegemist oli poisterahvaga ja mitte et ma ise rõngastatud poleks). Aga saate aru - vahest lihtsalt kiirgavad kõrvarõngad uhkemalt kui nad peaksid. Juku oli peaaegu nutma puhkemas kui Mutile kohvi serveerides tilgake alustassile loksus ning piuksus pisaraid neelates, et kas soovime nüüd uut. Kuna mul on tugev empaatiavõime ja muidu joodikule omane labiilne närvisüsteem, valdas mind soov talle kohe kaunis ballaad kirjutada ja staarmetroseksuaal Neigausel lasta see sisse laulda aga suutsin peale paari sooja kakaolonksu südame taas rütmi saada.
Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna olen konkreetset marsruuti palju kordi läbinud, ei suutnud mind joviaalseks muuta isegi asula, mis oma nimega seda senini oli muretult teinud - Puhmu. Kunagi teen sellise kirjaga T-särgi endale. Hetkel, mil olin juba valmis rooli taga väikese uinaku tegema, nägin teeviita nimega Aburi. Haritud ja mitmekülgsete teadmistega inimesena suutsin kohe ka meenutada, et on meil siin kodumaa pinnal ka koht nimega Keeni. Sealt edasi ketras juba pea zeitungite pealkirju kuidas "Aburi-Keeni maante 26-ndal kilomeetril joobes jalgrattur külili kukkus" või kuidas "kolhoosidevahelisel rahvastepallispartakiaadil Aburi-Keeni koondvõistkonnad viiki jäid". Saime vanamooriga mitme kilomeetri jagu rõõmsasti kõõksuda. Vanad head neegrinaljad. Nad on kohe teisel kohal sitanaljade järel... Tegelikult tuntakse mind Tolerantsi-Üllarina, siiralt.
Ohjah. Homme jälle tööle. Pidage mind laisaks paksuks muidusööjaks (ja ega te palju mööda pane) aga no mitte ei viitsi minna. Hoopis muid asju teeks. Muide - Muti tegi ükspäev jube häid saiakesi. Võtad poest laisa inimese lehttaigna, praed pannil verivorstide sisu ja maitsestad selle üle, määrid pohlamoosi taignale ja verivorstiplöru sinna peale, keerad rulli, lõikad paarisendisteks seibideks, määrid munaga ja paned muffinivormides 225 kraadi juures 15 minutiks ahju. Töötab kui tuline kurat!
No ükspäev jälle mõmisen kui mahti saan. Mõtteid on üksjagu. Nagu alati. Ja lõpetuseks - VLÜ poisid on ühe toreda ja sügava sõnumiga jõuluteemalise laulu ikka teinud. Kena nautimist!
Kuna täna esmaspäev, siis mingit tähistamist ei toimu. Või noh - selline Prikside moodi igapäevane elu kummardamine. Muti närib mu keedetud seajalgade jääke ja püüab mulle selgeks teha, et ma pole eelmainitud roa menetlemisega piisavalt põhjalik olnud, ning kuukab kõrvale mingit vahuveinilurri. Mina lõikasin läbi ainsa võimaluse, et kuri välismaailm mind häirida saaks ehk siis lülitasin üle pikkade aastate oma mobla välja. Õlu on muidugi külm ja avatud.
Tähtpäev kui selline möödus mul muide sulnilt autoroolis põrgates. Tegin Mutile taksojuhti (ilma sonimütsi ja nahkpintsakuta paraku, mul polnud ettevalmistusteks piisavalt aega) ja veeresime sinna linna kus sarvede ja suurte munadega elaja kuju mäe otsa on tõmmatud. Teeolud olid sellised, et kui keegi küsib, siis olen sellel hooajal juba mitusada kilomeetrit maha uisutanud. Kohapeal ootamiseaja täitmiseks toitusime loomulikult ühes kohalikest puhvetitest. Ettekandja kõrvarõngad hiilgasid kordades rohkem kui ta tuhmipoolsed silmad (tegemist oli poisterahvaga ja mitte et ma ise rõngastatud poleks). Aga saate aru - vahest lihtsalt kiirgavad kõrvarõngad uhkemalt kui nad peaksid. Juku oli peaaegu nutma puhkemas kui Mutile kohvi serveerides tilgake alustassile loksus ning piuksus pisaraid neelates, et kas soovime nüüd uut. Kuna mul on tugev empaatiavõime ja muidu joodikule omane labiilne närvisüsteem, valdas mind soov talle kohe kaunis ballaad kirjutada ja staarmetroseksuaal Neigausel lasta see sisse laulda aga suutsin peale paari sooja kakaolonksu südame taas rütmi saada.
Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna olen konkreetset marsruuti palju kordi läbinud, ei suutnud mind joviaalseks muuta isegi asula, mis oma nimega seda senini oli muretult teinud - Puhmu. Kunagi teen sellise kirjaga T-särgi endale. Hetkel, mil olin juba valmis rooli taga väikese uinaku tegema, nägin teeviita nimega Aburi. Haritud ja mitmekülgsete teadmistega inimesena suutsin kohe ka meenutada, et on meil siin kodumaa pinnal ka koht nimega Keeni. Sealt edasi ketras juba pea zeitungite pealkirju kuidas "Aburi-Keeni maante 26-ndal kilomeetril joobes jalgrattur külili kukkus" või kuidas "kolhoosidevahelisel rahvastepallispartakiaadil Aburi-Keeni koondvõistkonnad viiki jäid". Saime vanamooriga mitme kilomeetri jagu rõõmsasti kõõksuda. Vanad head neegrinaljad. Nad on kohe teisel kohal sitanaljade järel... Tegelikult tuntakse mind Tolerantsi-Üllarina, siiralt.
Ohjah. Homme jälle tööle. Pidage mind laisaks paksuks muidusööjaks (ja ega te palju mööda pane) aga no mitte ei viitsi minna. Hoopis muid asju teeks. Muide - Muti tegi ükspäev jube häid saiakesi. Võtad poest laisa inimese lehttaigna, praed pannil verivorstide sisu ja maitsestad selle üle, määrid pohlamoosi taignale ja verivorstiplöru sinna peale, keerad rulli, lõikad paarisendisteks seibideks, määrid munaga ja paned muffinivormides 225 kraadi juures 15 minutiks ahju. Töötab kui tuline kurat!
No ükspäev jälle mõmisen kui mahti saan. Mõtteid on üksjagu. Nagu alati. Ja lõpetuseks - VLÜ poisid on ühe toreda ja sügava sõnumiga jõuluteemalise laulu ikka teinud. Kena nautimist!
pühapäev, 28. november 2010
Kena adventi, surelikud!
Nonii. Olen jälle eetris. Väike tagasivaade vahepealsetele päevadele-sündmustele siinkohal siis. Kaunil kolmapäeval lehvitasin oma kallitele naistele ja koduloomadele ning istusin autosse, et suunduda Jõgevamaa metsade vahele sõbrale külla. Kaasa vormistasin erinevaid sakuska tüüpi söödavaid portsusid. Nende hulgas maitsvad kanapugud ning praemaksake. Viimase tooraine hankimine osutus muidugi mastaapseks orienteerumisürituseks. Millegi pärast olid kõik linnaelanikud otsustanud just sellel kaunil kolmapäeval samamoodi minu eeskujul podagra hankimiseks sigalooma konkreetset siseelundit tarvitada. Ehk siis kaunis Eesti väikelinn oli seamaksast tühjaks ostetud. Lõpuks leidsin ühe pakikese Maximast. Vormistasin tormijooksu nagu kilod lubasid ja viskusin sellele. Olen üsna kindel, et mind jäid tigedalt silmitsema mitmed silmapaarid, kes polnud olnud piisavalt taiplikud ehk siis kiire reaktsiooniga, et sama spurt ette võtta. Paras neile, lutsigu porgandeid.
Et siis sõbra juurde. Korjasin viimase Põltsamaalt peale ja tulistasime sihtkohta. Tee peal põkkusime üksjagu ekstreemsete ilmastikuoludega, mistap viisin üks hetk läbi ka ristküsitluse sõbra suunas, et kas ta on kindel, et ta uut aluspesu ei vaja. Eitas kadestamisväärse järjekindlusega.
Ees ootas meid saun, mille sõbra isa oli hoolega kuumaks kütnud. Edasi läks kõik programmi järgi. Tarvikud, sakuskad, leilitamine, sarkasmist tulvil lõõp, minu koti põhjast avastatud maitsev Minttu-nimeline jook, Vello Orumetsa ja Nexuse muusika kõlarites, paljasjalgsed sööstud lumehangedesse kord hõõguvat keret jahutama, kord tarvikuid väljutama. Kui mingi hetk kõik vaikseks jäi, korjasin kraami autosse ja äratasin diivanile tukkuma jäänud võõrustaja. Pikkade läbirääkimiste abil sain viimasele selga jope ning jalga kummikud. Pükstest kogenud kavalerid siiski keeldusid ning keelitamisele vastati ainult ujeda naeratusega tähistaeva ning mägedena kõrguvate hangede vahel.
Hommik saabus valutult. Sõber otsis paaniliselt elamisest pükse... Kui meeldiv tagasivaade eilsele sai naerupisarate pühkimise saatel kokku võetud, mätsiti valmis meeldiv omletilaadne toode, lohistati mõned rauast rasked asjad ühest õue otsast teise ning juba võiski ettevaatlikult koduteele asuda. Oli armas olemine.
Eile käis ämmamoor oma "kliffiga" (kasutan seda väljendit nimelt, kuna tean, et kodanik ise uudislugu lugemas) külas. Sai tehtud saun, küpsetatud kana, maitstud rummikest ning mängitud lapsega midagi Mnemoturniiri laadset (uskuge mind, teatud promillist alates on ka juunioridele suunatud küsimused liiga keerulised, ja isegi kui tead vastust, tekib ootamatult olukord, kus ei suuda valida kõigi nende vokaalide ja konsonantide vahel, mida su keel painutama on õpetatud).
Nüüd siis istun uhkes üksinduses (ok, arulage buldog aeleb kah mu jalgadel ja ei lase uue õlle järele minna) kodu köögis ja mekutan värskelt valminud rooga. Siit ta tuleb:
Ahjus hautatud kruubipuder liha, sibula ja küslaga. Oivaline roog. Sa võtad ahjupoti ja teed võiga kokku. Valad sinna 250 dl odrakruupe, 1.5 liitrit piima, soola-pipart. Lased panni pealt õlis üle mõned sibulad ja küslaküüned ning valad juurde. Hunniku lihakuubikutega väisad kah kuuma panni enne juurdevalamist. No ja siis pole muud kui kolmeks tunnikeseks 175 kraadi juurde ahju hauduma. Rrrrrr kui mõnus kraam...
No aga järgmise korrani jälle, nupskinid! Väike muusikapala kah tansukintsust kihelust välja kakkuma lõpetuseks:
Et siis sõbra juurde. Korjasin viimase Põltsamaalt peale ja tulistasime sihtkohta. Tee peal põkkusime üksjagu ekstreemsete ilmastikuoludega, mistap viisin üks hetk läbi ka ristküsitluse sõbra suunas, et kas ta on kindel, et ta uut aluspesu ei vaja. Eitas kadestamisväärse järjekindlusega.
Ees ootas meid saun, mille sõbra isa oli hoolega kuumaks kütnud. Edasi läks kõik programmi järgi. Tarvikud, sakuskad, leilitamine, sarkasmist tulvil lõõp, minu koti põhjast avastatud maitsev Minttu-nimeline jook, Vello Orumetsa ja Nexuse muusika kõlarites, paljasjalgsed sööstud lumehangedesse kord hõõguvat keret jahutama, kord tarvikuid väljutama. Kui mingi hetk kõik vaikseks jäi, korjasin kraami autosse ja äratasin diivanile tukkuma jäänud võõrustaja. Pikkade läbirääkimiste abil sain viimasele selga jope ning jalga kummikud. Pükstest kogenud kavalerid siiski keeldusid ning keelitamisele vastati ainult ujeda naeratusega tähistaeva ning mägedena kõrguvate hangede vahel.
Hommik saabus valutult. Sõber otsis paaniliselt elamisest pükse... Kui meeldiv tagasivaade eilsele sai naerupisarate pühkimise saatel kokku võetud, mätsiti valmis meeldiv omletilaadne toode, lohistati mõned rauast rasked asjad ühest õue otsast teise ning juba võiski ettevaatlikult koduteele asuda. Oli armas olemine.
Eile käis ämmamoor oma "kliffiga" (kasutan seda väljendit nimelt, kuna tean, et kodanik ise uudislugu lugemas) külas. Sai tehtud saun, küpsetatud kana, maitstud rummikest ning mängitud lapsega midagi Mnemoturniiri laadset (uskuge mind, teatud promillist alates on ka juunioridele suunatud küsimused liiga keerulised, ja isegi kui tead vastust, tekib ootamatult olukord, kus ei suuda valida kõigi nende vokaalide ja konsonantide vahel, mida su keel painutama on õpetatud).
Nüüd siis istun uhkes üksinduses (ok, arulage buldog aeleb kah mu jalgadel ja ei lase uue õlle järele minna) kodu köögis ja mekutan värskelt valminud rooga. Siit ta tuleb:
Ahjus hautatud kruubipuder liha, sibula ja küslaga. Oivaline roog. Sa võtad ahjupoti ja teed võiga kokku. Valad sinna 250 dl odrakruupe, 1.5 liitrit piima, soola-pipart. Lased panni pealt õlis üle mõned sibulad ja küslaküüned ning valad juurde. Hunniku lihakuubikutega väisad kah kuuma panni enne juurdevalamist. No ja siis pole muud kui kolmeks tunnikeseks 175 kraadi juurde ahju hauduma. Rrrrrr kui mõnus kraam...
No aga järgmise korrani jälle, nupskinid! Väike muusikapala kah tansukintsust kihelust välja kakkuma lõpetuseks:
esmaspäev, 22. november 2010
Tegelikult ma teen ikka süüa kah
Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)
Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)
Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.
Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...
Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.
Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.
Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:
Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)
Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.
Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...
Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.
Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.
Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:
teisipäev, 16. november 2010
Au on minupoolne
Tervitan teid, mu armsad lugejad! Kuna ma ise üldse aru ei saa, kust võtavad inimesed aja ja viitsimise kellegi blogisid lugeda ja miks nad seda üldse teevad, siis sedavõrd suurema aupaklikkusega suhtun torisevatesse tuttavatesse, kes lubavad mind aiateibaga tummiseks shnitsliks vemmeldada kui ma millegi uuega lagedale ei tule. See tähendab, et nemad pole alla andnud. Ja kui pole nemad, siis ei tohi ka mina. Õnneks mängis elu (loe: lavastaja) mulle oma vea parandamiseks kätte sobiva olukorra. Ehk siis täna suisa vaba päev, mille täiesti teadlikult juba hommikul logistilisi plaane koostades täitsin vaid tähtsaimate tegemistega: saun müdiseb, õlu on külm, sakuska on laual ja interneedus kärab. Kui õhtupoole jõud raugeb, peaks ahjus valmis saama ka suus sulav seakoot, millest hiljem pikemalt. Nii, võtangi lonksukese tarvikust. Oot... Meeliülendavalt karge kulin.
Et siis - onu ikka tegevuses orjarahva valu ja ängi helindamisega ja sestap ka siin lehel nii sõnaaher. Kogenud kavalerina on suudetud pikkida muidugi ka meeldivaid vaba aja veetmisi selle armutu võimlemise vahele. Põhjusi polnud vaja palju otsida, sest kahepäevase vahega on sünnipäevad nii minu Mutil kui Naabrimehel. Viimane alustas joviaalse tsükliga eelmisel neljapäeval, tehes maitsvat viina välja oma trükikoja töömeestele. Olla läinud ladusalt. Sujuvalt saabus ka reede, mille raames olime kutsutud nö "sõprade peole" ühte linna puhvetitest. Juba uksest sisse astudes teadsin, et kõik läheb kenasti, sest gravitatsiooni trotsides põrkas mulle vastu sünnipäevalaps isiklikult. Viimane nägi välja nagu ülielusuuruses Poku, kelle Edgar Valter on maalinud. Varvastega. Läbi une. Samal ajal Leopoldi bitchile - Postikanale mõeldes. Teate küll neid niidi otsas rippuvaid musti kuulikesi silmi markeerimas... Kuna viin oli külm ja sült kallerdas laual kenasti, läks õhtu kaunisti tõusujoones. Mõned riputasid toolileenile kampsuni peale ka oma eneseväärikuse ja viljelesid tammiste kõrtsulaudade vahel ka midagi puntratantsu laadset. Kui mõned National Geographicu tüübid oleks kõrvallauas õhtust õllepindikest mekkimas olnud, oleks seal kindlasti läinud vaidluseks, et mis kuradi suguharu, mida ja miks just parajasti ohverdama hakkab. Kui ma ei eksi, siis mingil kellaajal viis Muti minu ja mu teise korruse naabrimehe koju ning tõi üksiti teiselt korruselt naabrinaise käest kätel alla meie sügavas unes ihuvilja (kes ei kaalu enam üldse nii vähe kui arvata võiks), mispeale ma üksiti ka vist aplodeerisin. Kaasaelajatele Naabrimehe saatuse kohta veel niipalju, et näiteks täna teeb ta sünnipäeva puhul välja oma firma kontoritöötajatele, neljapäeval Valge Hobu klubi rahvale ning reedele Sangarite Seltsile. Ja kogenud kavaler ei jäta ka ise kurku kuivama. World tuur jätkub, nõu vörri!
Laupäeval, olles üliinimlike pingutustega läbi teinud hommikuse etenduse proovi, oli tarvis Muti pidu ette valmistama hakata. Sünnipäevalaps oli ennast igaks juhuks labiilseks jaanalinnuks mõelnud ja külvas kaost ning segadust. Õnneks geiteringi käigus kedagi ei mõrvatud. Peost endast ma paraku väga osa ei saanud kuna mingisuguses meeltesegaduse hoos olin juba mitu kuud tagasi ära lubanud ühe hirmsa esinemise. Õnneks siinsamas kodulinnas. Sestap trükipressi vahele jäänud kinglooma olekus koju naastes leidsin ees vaid ohvriterohke lahinguvälja ja mõned turteltuvid. Ülemise naabri põrand ehk siis meie lagi oli joviaalsete prouade poolt muhklikuks hüpatud (kasutan peasüüdlaste enda termineid), veinipudelid olid tilgatumaks kummutatud ja publiku külmast vastuvõtust hoolimata lõugas kuskil umbes 17-ndat tiiru The Suni plaat. Ülejäänud üksikasjad jätan enda ja kohalviibijate teada. Viskasin kola pisut koomale ja vaatasin hajameelselt otse ühest laualt leitud poolikust veinipudelist nestet rüübates kuidas mu arulage buldog ühte põrandal tuduvat pidulist surnuks lakkuda üritab. Naeratasin laisalt ja räntsatasin voodisse. Oli ilus nädalalõpp.
Ja et põhiteemast kõrvale ei kalduks, siis olgu tähelepanelikule lugejale teada antud, et õhtul tuppa minnes tõmban fotoapastraadist mõned pildid siia üles ja täidan ka vahepeal valmistet roogade lüngad.
Seniks aga muidugi muusikat!
Et siis - onu ikka tegevuses orjarahva valu ja ängi helindamisega ja sestap ka siin lehel nii sõnaaher. Kogenud kavalerina on suudetud pikkida muidugi ka meeldivaid vaba aja veetmisi selle armutu võimlemise vahele. Põhjusi polnud vaja palju otsida, sest kahepäevase vahega on sünnipäevad nii minu Mutil kui Naabrimehel. Viimane alustas joviaalse tsükliga eelmisel neljapäeval, tehes maitsvat viina välja oma trükikoja töömeestele. Olla läinud ladusalt. Sujuvalt saabus ka reede, mille raames olime kutsutud nö "sõprade peole" ühte linna puhvetitest. Juba uksest sisse astudes teadsin, et kõik läheb kenasti, sest gravitatsiooni trotsides põrkas mulle vastu sünnipäevalaps isiklikult. Viimane nägi välja nagu ülielusuuruses Poku, kelle Edgar Valter on maalinud. Varvastega. Läbi une. Samal ajal Leopoldi bitchile - Postikanale mõeldes. Teate küll neid niidi otsas rippuvaid musti kuulikesi silmi markeerimas... Kuna viin oli külm ja sült kallerdas laual kenasti, läks õhtu kaunisti tõusujoones. Mõned riputasid toolileenile kampsuni peale ka oma eneseväärikuse ja viljelesid tammiste kõrtsulaudade vahel ka midagi puntratantsu laadset. Kui mõned National Geographicu tüübid oleks kõrvallauas õhtust õllepindikest mekkimas olnud, oleks seal kindlasti läinud vaidluseks, et mis kuradi suguharu, mida ja miks just parajasti ohverdama hakkab. Kui ma ei eksi, siis mingil kellaajal viis Muti minu ja mu teise korruse naabrimehe koju ning tõi üksiti teiselt korruselt naabrinaise käest kätel alla meie sügavas unes ihuvilja (kes ei kaalu enam üldse nii vähe kui arvata võiks), mispeale ma üksiti ka vist aplodeerisin. Kaasaelajatele Naabrimehe saatuse kohta veel niipalju, et näiteks täna teeb ta sünnipäeva puhul välja oma firma kontoritöötajatele, neljapäeval Valge Hobu klubi rahvale ning reedele Sangarite Seltsile. Ja kogenud kavaler ei jäta ka ise kurku kuivama. World tuur jätkub, nõu vörri!
Laupäeval, olles üliinimlike pingutustega läbi teinud hommikuse etenduse proovi, oli tarvis Muti pidu ette valmistama hakata. Sünnipäevalaps oli ennast igaks juhuks labiilseks jaanalinnuks mõelnud ja külvas kaost ning segadust. Õnneks geiteringi käigus kedagi ei mõrvatud. Peost endast ma paraku väga osa ei saanud kuna mingisuguses meeltesegaduse hoos olin juba mitu kuud tagasi ära lubanud ühe hirmsa esinemise. Õnneks siinsamas kodulinnas. Sestap trükipressi vahele jäänud kinglooma olekus koju naastes leidsin ees vaid ohvriterohke lahinguvälja ja mõned turteltuvid. Ülemise naabri põrand ehk siis meie lagi oli joviaalsete prouade poolt muhklikuks hüpatud (kasutan peasüüdlaste enda termineid), veinipudelid olid tilgatumaks kummutatud ja publiku külmast vastuvõtust hoolimata lõugas kuskil umbes 17-ndat tiiru The Suni plaat. Ülejäänud üksikasjad jätan enda ja kohalviibijate teada. Viskasin kola pisut koomale ja vaatasin hajameelselt otse ühest laualt leitud poolikust veinipudelist nestet rüübates kuidas mu arulage buldog ühte põrandal tuduvat pidulist surnuks lakkuda üritab. Naeratasin laisalt ja räntsatasin voodisse. Oli ilus nädalalõpp.
Ja et põhiteemast kõrvale ei kalduks, siis olgu tähelepanelikule lugejale teada antud, et õhtul tuppa minnes tõmban fotoapastraadist mõned pildid siia üles ja täidan ka vahepeal valmistet roogade lüngad.
Seniks aga muidugi muusikat!
neljapäev, 4. november 2010
Mitte ainult toidust...
Kõigepealt pean alustama sellest, et minu juurde tulid kaks rohelist mehikest ja ütlesid, et internetti pole olemas. Meil oli pikk istumine, mille raames nad veensid mind. Samuti leppisime kokku, et pole ka olemas sellist anomaaliat nagu "blogi". Nutsin vist korra salaja ja nõustusin. Seejärel keskendusin oma uusima taiese ehk siis etenduse "Jürka" muusikalisele kujundamisele (õnneks need elajad jätsid mulle punase NORD tüüpi klahvidega aparaadi, millega asja korraldada andis). Õelad on inimeseloomad, kes väidavad, et ma pole viitsinud neid oma vaimukustega silmivahele pritsida. Nii see pole. Ma tõesti olen seda korduvalt üritanud. Viimati keelas mul selle sulni tegevuse LG nimeline televiisoriaparaat, kes sundis enda seest madalat briti huumorit vahtima, enne seda lubas mind eelmainitet tegevuse ees armutult mõrvata arulage buldog, samuti olen negatiivseid signaale saanud oma lihaselt tütrelt ja kui ma ei usuks, et Muti mind kõikjal jälgib, paneksin ka tema nimekirja. Samuti on palju valuabiilset aega läinud sügavate keskustelude peale naabrimehega. Näiteks viimati veetsime soliidse veerandtunni, jõudes ühise vabastava teadmiseni, et kõige keerulisem on lõigata vasaku jala väikse varba küünt (palavad õnnitlused neile, kelle jaoks see mingi probleem see pole). Sõnaga - olin juba täiesti alla andnud aga puht juhuslikult suhtlesin oma isikliku koduelektroonika parseldajaga, kellel kõhus järelkasv pungumas ja kuna sattusime olukorda üks kahe vastu, siis pidin oma jutunurga paroolid meelde tuletama... Praegu siin sauna eesruumis istudes on see ju nagu natuke toregi. Naabrimees on keskendunud kõigi oma rakkudega teesklema, et oskab lugeda ja üksiti saab aru, mida Eesti Ekspressis kirjutatakse. Ta üritab muljet kinnistada sunnitud naerupahvakutega, enne mida ta silmanurgast minu suunas piilub. Piilumisega seoses: täna käisin Säästukas tarvikuid hankimas. Iseenesest argine tegevus - võtad garaazhist paar kasti, sõidad poe juurde, laod need täis ja tuled koju nautlema... aga ei! Turvakliffile oli ülemuste poolt antud teada, et iga uksest siseneja on potensiaalne varas. Sestap mängisime vahvasti midagi peitusesarnast. Ehk siis tema jalutas mul järel ja kui õlut hakkasin kastidesse laduma, piilus tema mind kaubahunniku tagant ning kui pilku pöörasin, siis kadus vaese mehe Rambo nagu meeleheitel superstaari eneseväärikus Mihkel Raua habemesse. Ja kui sulnilt kassa poole liuglesin oma sõjasaagiga, siis üritas vinniline südametemurdja mul üle õla õllepudeleid kokku lugeda. Oli meeleolukas. Samas, veel vallatum oleks olnud põgeneda näiteks autopesulas Oja Petsi eest. Viimane meenus mulle seoses tänase arvamuslooga Postimehes. Ajakirjanikust sõber mühatas muidugi midagi stiilis: rullnokk möliseb. Aga piinlik tunnistada - esimest korda üle pika aja leidsin rullnoka, "kelle sõber võiks olla". Sami Lotila (kui te veel ei tea) on midagi hullemat kui komedoon rektaalpiirkonnas. Oeh. Korraks sattusin segadusse. Süüdi selles megastaar Koit Toome, kes kukkus meie muidu korrektses saunaraadios järsku ennastunustavalt joodeldama midagi teemadel kuidas keegi millesti ei hooli. Häälepaeltest ning kubemepiirkonnast käis läbi noor valuläigatus. Kogun ennast kohe uue õllekesega. Vot nii. Töötab. Naabrimees läks lavale. Loodame, et kiirabi pole vaja kutsuda. Mitte, et kuumus talle midagi teeks aga esimene lava aste asub härrasmeeste jaoks pisut kõrgemal kui peaks, Viljandi haigla internid saaksid autentse näite munarebendist. Mu kõrval vedeleb Ginnu, meie õue kõige kaunim krants, kelle ennist tema tungival palvel sauna eesruumi lasime, enne kui ta ise ennast läbi ukse sööb. Maitsev rasvane suitsuribi hakkab otsa saama. Eks tuleb keskenduda tarvikutele. Neid õnneks jagub. Enne kui otsad kokku tõmban: meenus just armas ajakirjanikust sõber jälle. Ta kirjeldas kuidas 2 nädalat Afgaanimaal reportaazhi tegemas käis. Maitsvat napsu seal ei saanud. Sestap naasis infoga, et paistetus näost kadunud ja viis kilo kergem. Naabrimees teatas seepeale armsalt: ennem olen paks joodik kui kõrbes janus... Olge teie kah musid. Küll ma jälle kokkan kui oma teatritaiesega valmis saan. Esikas peaks kuskil novembri lõpus olema. Päkapikke teile!
Tellimine:
Postitused (Atom)