teisipäev, 21. september 2010

Karmavõlgnik

Ohjah. Eks ma olen ikka jõudumööda hinges üritanud püsida. Väljakutse omaette. Viimase sissekande järgne õhtu läks nagu halvas komöödias ikka. Lohisesin (iseloomutu nagu ma olen) seltskonna sabas (seltskond oli ise väga tore kui juhtuvad lugema!) kolekohvikusse ja mekutasin ennast vanast heast etanoolilahusest universumi direktoriks. Taustaks mängis ka mingi "bänd" ehk siis kaks johvendrollerit, kes minidiski taustal oma sardellikujulisi esijäsemeid klahvidel ja pillikeeltel viibutasid. Vana hea pleibäkkshõu. Mingil hetkel olin teinud klassikalist Myrakaonu ehk siis salaja taksoga lahkunud. Seda ma isegi pisut mäletan. Küll aga mitte enda auto parkimist värava tagant varju alla. Pedant nagu ma olen - leidsin ürituse möödapääsmatu olevat. Õnneks oli ainus kahju kummijälg värskel varjualuse kivisillutisel, millest mööda manööverdada ei õnnestunud. Greit saksess! Draamateatris sai samuti soliidne gastroll fikseeritud. Lapski sai noore näitlejahakatisene võõra lava ära katsuda. Öösel koju laekudes võtsin igaks juhuks oma arulageda buldogi kaissu. Mitte, et vanamoor oleks pipardanud või midagi. Mul on lihtsalt suur süda. See sai täna kohe ka karistatud. Sitaratas ronis samasse mõnusasse pesasse salaja omal algatusel ja igaks juhuks lasi sinna ka sortsu kust. See juhtus vahetult peale seda kui olin sattunud silmitsi faktiga, et mu armas autokene ähvardab mind jalameheks jätta. Nimelt näitas ta ükshetk armatuurlaual põlevat mootori tulukest ja automaatkast ei vahetanud enam käike. Sõitsin koju maitsvate 3000 pöördega. Õnneks olin saanud ära soetada just kastikese õluvett õhtu tarbeks ja turult natuke lihalist. (Söögiks tegin keedukartuleid ja guljashi ja praegu õlle kõrval sibula ja küslaga praetud veisemaksa - ilmselgele lugejate vähemusele ehk siis kokandushuvilistele). Nüüd istun siin armsas kodus söögilaua taga ja vaadates oma koduloomi üritan end tagasi hoida, et mitte jalutada garaazhi ja oma armsast tsiklist välja imeda tilgake bensiini ja siis hullunud püromaanina neid võika naeru saatel taga ajada. Mind taltsutavad faktid, et on veel piisavalt õlut ja sakuskat ning seltskonnakaaslaseks mailmakihvtim djuud - Onu Myrakas - ise. Ja nüüd törtsuke kvaliteetkraami:

1 kommentaar:

  1. Ma arvan, et su auto käitus nii kättemaksuks, kuna sa teda siin maha parseldada üritasid.

    VastaKustuta