Minu kodu on minu kindlus

See on hämmastav kui vastumeelne võib mõnikord tööle minek olla. Üks kuradi sahmimine ja armutu võimlemine käib ja kõigil silmad põlevad peas nagu Tootsi kodukäijal. Samal ajal särab õues päike täis oma paari päeva, mis tal selle hooaja jooksul on kõigevägemalt lepinguliselt välja kaubelda õnnestunud. Aga kui jälle välja pääsesin, lõin tsiklile hääled sisse ja sõitsin kõik Viljandi tänavad mõlemat pidi korra läbi, et ükski kohalik pensionär ärritamata ei jääks, rabasin poest mõned õlled ja laekusin koduhoovi. Suu vajus kohe naerule kui värava seestpoolt kinni panin. Elu hakkas jälle tasapisi ilus tunduma. Selle puhul vormistasin näljase elukunstnikuna joogi kõrvale kohe järgmise asja:

Õllesõbra kuum salat. Läks käiku, mida elamisest leida oli. Ehk siis mingi singitüki sahmisin kuubikuteks, samuti tükeldasin ühe sibula, mõned shampinjonid ja röstsaiaviilud tegin kah kuubikuteks. Kõik kuumale pannile ja pipart-soola ning minupärast kasvõi liha üldmaitseainet peale. Kõik parajaks lasta, taldrikule heita ja riivjuustu peale saagida. Plöruks viskasin kapis olnud mee ja sinepi kastme miskise. Varsti peaks naised poest tulema ja Muti lubas mingi kanaasjaga tegelema hakata. Ootan põnevusega.