Paadla kaifuitan

Eilse sai siis suuremate paanikateta Saaremaale laekutud. Juba alguses anti kuskilt kõrgemalt mõista, et nagu liiga hea ja lahe on olla. Elamine on super - oma saun, köök, puhkeruum, dushid ja värgid. Siljale aitähhid selle eest. Sai linnas jõlgutud ja lindudega pitsa pärast kakeldud. Õdagul keika kui selline. Tegelikult läks kenasti. Abitrurientide lõpubidu miskine - see tähendab, et palju ilusaid noori inimesi. Ja siis mina põlevilsilmil oma 130 kilo, karvase pundunud molli ja ilmselgelt mitteistuvate viikarite ning number väiksemate kingadega. Viimased lõikan ma muide esimesel võimalusel seibideks ja panen Kuressaare kesklinnas rituaalselt põlema. Jalad siiamaani valutavad. Loodetavasti ei pea ma ka ülikonna sisse ennast enam mõnda aega pressima. Sel ajal kui mina Amarillot ja Saaremaa valssi ennastunustavalt saagisin, otsustasid mu eided mingi toidumürgituse või kõhutõve kasuks. Üksikasjadesse ma siinkohal jällegi ei laskuks. Praegu olen juba väljapuhanud ja menetlen kuivatatud lestasid külma õllega. Kaks täiesti vaba päeva sulnil Saaremaal enne järgmist mängu, mõelda vaid! Olen elevil. Päris söögikorrad üritan sisse laadida kuskil väljas. Nii et kui kellelgi on soovitusi, andke tulla. 23ndal siis veel üks süldilaar Kihelkonna Jaanipeol ja 24ndal mandri suunas tagasi kakerdama. Vahepeal hoian teid ikka kursis kui midagi inimväärikust alandavat või kahetsusväärselt piinlikku jälle juhtub. Seni vötame ikka mönuga.