Muusiku raske elu

Eile tegime Suure Venna Majabändiga debüüdi. Vahva vuntsidega ja moodsas lapitehnikas nahkvestiga süldivello oleks ikka palju lihtsam olla. Kui sain kola tassitud, pidi pump rindu kinni jääma. Vähemalt veerand tundi ei tulnud õlleisu peale. Hoovis aga õnneks kujunes noor laulupidu ja seal sain elujõu tagasi. Kogu selle sahmimise juures ei tulnud mõttessegi kokata loomulikult. Õnneks küpsetati ohtralt maitsvaid lihasid tulel. Vahepeal küpsetati neid ka ilma tuleta aga see ei seganud kedagi. Minu värsked hapukurgid olid samuti väga populaarsed. Mu populaarsus tundus hetkeks kahanevat kui pakkusin, et jätaks mõned kurgid oma perele kah proovida. Õnneks sain ruttu jutulõnga muudele teemadele hajutada ja teatavasti joodiku mälu haugi omast palju pikem pole. No ja õdagu siis peksime omal rohkem või vähem musikaalsel moel tolle puhveti siis pilbasteks. Oli päris lõbus, sai rokitud, sai bluesitud, sai koju tuterdatud. Pillid jäid muidugi sinna. Mine tea, kas neid ongi tarvis sealt ära tuua. Praegu aga lohisesin tagasi just ületee AjaO poest. Ostsin mingit makaronisalatit, valmis kotlette ja paki sarapuupähkleid. Ja 1,5l-se "alekoki ginni". Sellest meeliülendavast komplektist ma vast pilti ei tee. Katsub varsti Hansapäevade laadale minna ja kaeda, kas saab praegust olukorda kuidagi millegi meeldiva ja positiivsega tasakaalustada.